«Kõhutäis süüa, peatäis juua ja piibutäis tubakat ei ole võlg»

Aarne Biin. Foto: Arvet Mägi

Aarne Biin, kes oleks 4. augustil saanud 80, suri kahjuks 26. juulil, seega jäi tema viimaseks raamatuks «Nii pikk tee koduni», mis jõudis lugejateni 27. juulil.

«Nii pikk tee koduni» on romaan kodumaal piisava tunnustuseta jäänud kunstnikust Erik Greenbergist ja tema värvikast elust nähtuna minajutustajast sõbra silmade läbi. Meeleolukas lugu räägib sellest, kuidas 1960ndatel elektriku õpilaseks saanud ujedast noormehest kujuneb iseõppijana tõsine, võimsa psühholoogilise mõjuga kunstnik, kes 1990. aastal Eestist lahkub ja hiljem Pariisis tuntust kogub. Aastaid hiljem Tallinnas kohtudes avab Erik sõbrale oma kuulsaks saamise tagamaad:

Aarne Biin, «Nii pikk tee koduni». Foto: Raamat

«Naljalt ei saa ükski pintseldaja eluajal tõsiselt hinnatud kunstnikuks. Vaata, ega miljoneid pildi eest ei lao välja need, kes tahavad sellega oma magamistuba kaunistada. Hinnatud kunstiteos on investeering, sest kui valik on õige, siis selle hind aina tõuseb. Samal ajal on maal ise kusagil pangahoidlas seitsme kindla luku taga. Aga selleks, et kunstiteosed järjest kallimaks muutuksid, peab nende hulk olema piiratud. Mis tagab selle, et piltide hulk enam ei kasva? Selleks peab autor surnud olema!»

Aarne Biin (04.08.1942-26.07.2022 ) sai kirjanikuna tuntuks 1979 ilmunud romaaniga «Tema kuninglik kõrgus». Ta on avaldanud üle paarikümne teose. Viimati on temalt ilmunud romaanid «Põrgu taga lagedal» ja «Roosa rapsoodia» (2020) ning «Murrujoonel» (2021).

Loe raamatust katkendit!

***

Pöörane suvi! Konditsioneeritud õhuga bussist oli koduni minuti tee, aga selle ajaga jõudsin juba mitmendat korda päeva jooksul mõelda, et oli viimane lollus minna hommikul välja tumedas ülikonnas ja lipsuga. Lävel, sunnitud taskus võtmeid kobama, tundsin, kuidas higi lausa voolab mööda selga.

Majas oli lämbe, sumbunud ja vaikne. Lülitasin mööda minnes soojuspumba jahutama. Vabanesin kiiruga ülikonnast, tirisin musta lipsu kaelast ja koorisin särgi seljast. Kõik kupatus oli higist märg ja tuli toolikorjudele kuivama jätta. Vannitoas toppisin trussikud pesumasina luugist sisse ja keerasin sooja vee lahti. Kui see boilerist kohale oli jõudnud, avasin ka teise kraani, timmisin vee just nii soojaks, et sinna võis alla minna ja ronisin vanni. Lasin dušil joosta ja kruttisin sooja vähemaks, kuni vesi oli lõpuks karastavalt külm. Siis juba üsna elusana ronisin vett põrandaplaatidele tilgutades vannist välja. Saadud jahutust nautides läksin peegli ette ja kummardusin vaatama. Jah, see olin tõepoolest mina ise, vana mees, märjad hallikirjud juuksed otsmikul salkus ja põskedel tärkamas hommikul hoolega mahakraabitud habe, mis päikesepruunile näole kuluhalli varjundi andis.

Magamistoa pesukapist leidsin jalga vanad spordipüksid ja selga võrksärgi. Siis keetsin endale köögis kaerahelbeputru ja praadisin selle kõrvale muna ning singilõigu. Enne sööma asumist lõin külmutusrestist välja peotäie jääkuubikuid ning puistasin need kõrgesse joogiklaasi. Lisasin sinna mustsõstraveini ja külmast võetud mullivett. Seda kodust šampat kõrvale juues sõin. Selleks ajaks oli kell juba üle kaheksa jõudnud ja ma avasin toas akna, sest päevane palavus oli taandumas. Sooja õhu vool segunes mõnusalt jahutusseadme plekise tuulega. Istusin oma laua taga ja vaatasin välja. Jah, see linnake oskab isegi laupäeva õhtul hiirvagane olla. Naabermaja aken, mis paistis mulle üle enelaheki, oli kardinaga kaetud ega reetnud, kas selle taga keegi ka elada võiks.

Siis ma nagu ärkasin, kummardusin ja võtsin pintsaku põuetaskust pikerguselt kokkumurtud paberi. Panin prillid ette. Seal seisis suures ja selges kirjas:

Erik Greenberg

07.12.1945 – 12.07.2021

Mõtlesin: niisiis on ta nüüd päriselt surnud!

Siis ei mõelnud ma tükk aega mitte midagi, kuni pealevajuvast õhtust ja aina punasemaks muutuvast päikesest pani keegi mu teadvusse lause: ah, ta on surnud, aga see ei tähenda veel, et see lugu oleks lõppenud. Lõppenud on see vaid kehale, kes selles kastis liiva alla maeti, aga tema lugu kestab edasi ja see võib veel huvitavaid pöördeid teha. Praegu on see ehk koguni naljakas või siis mõne meelest isegi kahetsusväärne, aga kõik võib muutuda kadestusväärseks. Selleks on kindlasti võimalus olemas.

Mina, kes ma seda meest tundsin mitukümmend aastat, tean temast siiski päris vähe rääkida. Aga seda kõige olulisemat tean ma ühena päris vähestest.

Sulgesin silmad ja mulle meenus ennist nähtud kiri valgest marmorist plaadilt.

Erik Greenberg

07.12.1945 – 12.07.2021

Kujutasin ette, kuidas möödujad seda lugeda võivad ja kindlasti pole just palju neid, kellele need kivisse raiutud kuldsed tähed midagi ütleksid.

Mina võiksin tema nime tuntumaks saamisele kaasa aidata ...

See oli aasta 1964 ja juuni lõpp või juuli algus, kui järele mõelda, siis päris tükk aega tagasi!

Ja esimene asi, mida ma tollele mehele ütlesin, oli: «Karupersse! Kui me endid liigutama ei hakka, siis ei teeni me ära ka seda soola, mis kuse sisse läheb.»

Ma olin vihane, muidu ehk poleks ma nii vängeid sõnu kasutanud.

Olin eelmise sügispoolaasta töötanud elektriliinide ehitamise brigaadis, kust need väljendid tõenäoliselt pärit olid.

Järgmise poolaasta veetsin kodukolhoosi maju nende liinide külge ühendades ja vanu liine maha monteerides. Sellest aastast olid pärit mu käelihased, mis varrukatesse kuidagi mahtuda ei tahtnud. Olin oma elu tippvormis. Ei olnud tööd, mis oleks olnud piisavalt raske, et rahuldust pakkuda.

Mul oli plaan edasi õppima minna ja lootsin sel viisil endale üsna rahuliku elujärje võimaldada, aga kolhoosi esimees vahetati välja ja uus arvas teisiti. Olin töölevõtmisel leppinud kõige närusema palgaga, viiekümne rublaga, aga üks linnas muus ametis olev elektrimees lubas minu töö kahekümne viie rubla eest ära teha.

Olin esimehelt mitu korda küsinud traktorit ja ühte meest abiks, et talvel külmunud maaga püsti pandud maste õiguda ning neile kupitsaid ümber lükata. Paraku ei teadnud see mees seda, mida mulle seepeale vastati. Sel päeval, kui mina esimest päeva ametist vaba olin, tuldi mulle ütlema, et naaberkülas kukkusid kaks masti küljeli, juhtmed on maas ja majad pimedad. Juhatasin neile uue mehe aadressi kätte ja see pakkus mulle rahuldust.

Aga suvi oli käes ja ma pidin leidma kiiresti uue tööotsa, et midagi taskusse juurde sigineks. Ehituskontorist pakuti mulle üht igivana koolihoonet, mida uuesti kasutusele taheti võtta. Leppisime kokku, et nad muretsevad projektis ettenähtud materjalid ja lisaks veel minu poolt loetletud töödeks tarvismineva.

Kui ma kokkulepitud päeval kohale läksin, tutvustati mulle ühte mossis näoga jõmmi, kelle nemad mulle õpilaseks olid määranud ja öeldi, et juhendajatasu on kakskümmend protsenti palgalisa. Ma tahtsin vanduma hakata. Kui näiteks müürsepale õpilane kõrvale pannakse, siis kulub algsete töövõtete kätteõpetamiseks võibolla ehk tund aega, aga siseinstallatsiooni tegemine tuleb täiesti algajale mingil määral kätte mitte kiiremini kui kuu ajaga.

Meie tehtud töö loetakse üheks, selle hind jagatakse pooleks ja minu omale lisatakse sellest poolest üks viiendik. Aga selle kuu aja jooksul pole ma saanud ise kuigi palju tööd teha ja temast on olnud päris kindlasti üsna vähe abi.

Edasi. Kui materjalide laost väljakirjutamiseks läks, siis tuli välja, et peale bergmantoru ja alumiiniumjuhtme polnud neil muid asju peaaegu üldse olemas. Poisil polnud tööriistu. Ongi normaalne, et elektrik käib tööl omade vahenditega, kuigi ta peaks saama kasutada tööandja poolt antavaid. Leidsime laost mõned kruvikeerajad, haamri ja mingi lollaka monstrumi, mida nemad montööritangideks pidasid. Torupainutustange polnud neil kumbagi vajaminevat mõõtu.

Edasi viis tee sepikotta, kus kümnemillimeetrisest armatuurterasest tükke lõikusime, nende otsad lapikuks lõime ja käial kivipuuri moodi teritasime. Kõige selle juures aitas mind töödejuhataja, aga see mossis jõmpsikas vahtis tuimalt kõrval.

Ah soo! See vägev persesaatmine ei olnud siiski esimene asi, mida ma sellele õpilasele ütlesin. Kõigepealt ütlesin ma talle: «Jaak Lepikson,» ning ulatasin terekäe. Tema nagu ehmus, andis oma lõtva kätt katsuda ja pobises: «Erik Greenberg.»

Mulle võimaldati veoauto oma kolude töökohale vedamiseks ja kõike seda kasti loopides läksin ma järjest vihasemaks, sest see paksuke ei pannud kätt tööle ligi.

Tühjas klassiruumis ütlesin lühidalt, et hakkame tugiredeleid kokku lööma. Olin selleks lauamaterjali parajaks saagida lasknud ja arvasin, et naelu haamriga puusse lüüa peaks iga keskkooli lõpetanud poiss ikkagi oskama. Aga tema vahtis suu töllakil kõrvalt ja siis ma talle käratasin. See mõjus. Vastumeelselt küll, aga ta hakkas ikkagi ennast liigutama.

Oleksin ma teadnud selle poisi hiljutisi muresid, poleks ma kindlasti nii järsk olnud.

Mõne nädala eest oli ema temalt küsinud, mida ta koolilõpu puhul tahaks kingiks saada ja ta oli naljaviluks vastanud: «Jawat.» Uskumatu küll, kuid selle ta tõesti sai, mitte selle unistuste punase, vaid sinakashalli, ja mitte isegi saja seitsmekümne viiese, vaid viiekümnese ja pedaalidega, nimega Pioneer.

Isegi minu värskelt ostetud üsna logu saja kahekümne viiene võrr võis heal juhul ligi kaheksakümmend välja joosta, kuid tema päris ilus asjake piirdus raudselt neljakümnega.

Aga see pettumus oli siiski võrdlemisi väike võrreldes sellega, mis Erikut ees ootas. Üsna pea ladus ema kohvrid täis ja üks võõras mees aitas need auto peale tassida ning nad sõitsid ära kinnitusega, et neid ei maksa otsida.

Maja jäi kõledalt tühjaks, isa taarus õhtuti purupurjus peaga koju, hommikuti ropendas vaikselt, otsis külmutuskapist midagi süüa ja läks. Nii päevast päeva, kuni ükskord päriselt kööki istuma jäi.

Kui poiss temalt söögiraha küsis, ärkas mees oma raskest mõtisklusest ja tema mitte midagi nägevates silmades süttis korraga viha.

«Täiskasvanud noor mees, mine teeni omale elatist! Kas mina pean sind üleval pidama?»

Nii see poiss mulle õpilaseks sattuski.

Kui redelid olid kokku taotud, tuli mul ette näidata, kuidas kivipuuriga tellisseina sisse tüübliauke raiuda. Selleks, et torusse topitud juhtmed seinal püsiksid, tuleb nad puupruntide külge naelutatud plekk-klambritega kinnitada. Töö ei ole keeruline, aga seda tuleb teha võdiseval jalgealusel, rohkem kui kahe meetri kõrgusel seistes, üsna raske haamriga. Harjunud inimesele ei valmista see raskusi, aga algajale on tasakaalu hoidmine esialgu keerulisevõitu.

Kui mina olin umbes neli meetrit toru seinale saanud, siis poiss toksis alles teise tüübliaugu kallal, mis alustuspaigast oli poole meetri kaugusel. Seega siis võrdne töötegemine!

Aga mõne aja jooksul andis mu viha järele ja meie vahele sigines üsna korralik läbisaamine. Mäletan, et kunagi mingi tööalase probleemi kallal pead murdes pakkusin välja mitu võimalust, aga tema vaidles kõigele vastu, kuni ma taipasin, et ta teeb seda lihtsalt jonni pärast. Hetkel süttis mu hinges viha, aga ma küsisin temalt täiesti rahuliku tooniga: «Sa tahad vist vastu vahtimist saada?»

Nägin esmakordselt tema silmi, nendes oli siiras imestus. Ta raputas pead ja ütles: «Ei taha.»

«Siis ära nori!» Mul oli väga närune enesetunne, olin harjunud, et sellise küsimuse peale vastatakse teravalt, aga tema oli tõesti siiras. Ma ei saanud aru, mis mind tema juures ärritas, aga käitusin matsi kombel.

Järele mõeldes leidsin, et liinibrigaadis võis öelda südametäiega veel hullemini, ja seda ei võtnud keegi südamesse, kuigi omavahelised suhted võisid olla samal ajal pingelised. Asi oli ilmselt selles, et see töö oli ränkraske ja ohtlik. Kõik, mida seal tõsta või püsti panna või monteerida tuli, oli ühe mehe jaoks liiga raske.

Aga piisas kuskile käed külge panna, kui sul oli hetkepealt kaks kõige lähemat seisjat täie jõuga abiks. Meil kõigil oli üks eesmärk – saada töö objektil valmis enne, kui talv selle katkestab. Kui keegi vajaduse korral appi ei karanud, anti talle kõvade sõnadega pihta.

Võis olla, et mind häiris Eriku lodev töösse suhtumine. Otsustasin käituda targemalt ja mitte enam jämedusi kasutada. Kas sellest või millest, aga rohkem meil selliseid näkku kargamisi vaja ei olnud.

***

Ma käisin lõunati linnas söömas ja taipasin äkki, et temal polnud midagi hammustamiseks kodust kaasa võetud ja ta jäi töö juurde nokitsema. Paistis, et isa talle tõepoolest isegi toiduraha ei andnud. Meil oli palgapäev veel kaugel. Ja nii kutsusin ma ta endaga kaasa. Tegin lõuna välja. Pärast ta niheles piinlikult – ta on nüüd mulle võlgu. Ütlesin, et kõhutäis süüa, peatäis juua ja piibutäis tubakat ei ole võlg.

Nende käikude juures oli meil mahti omavahel natuke vestelda ja see paistis meid lähendavat. Kuid mingi temapoolne tõrksus jäi alles.

Ta oli üsna vaikse olemisega poiss, vastupidiselt minule, kes ma võisin rääkida palju ja kiiresti ning ootasin, et seda võetakse vastu, mõeldakse kaasa ja täiendatakse omalt poolt. Aga teda tuli pigem rääkima meelitada. Kuid see, mida ta ütles, oli üsna arukas ja vahest väikese huumoriga vürtsitatud.

Esimese klassiruumi laevalgustite panemine koos juhtmestiku, harukarpide ja lülititega võttis meil ligi nädala. Aga siis hakkas asi tasapisi laabuma. Oli asju, mida tema oma algeliste tööriistadega sai teha, ja neid, mida mina omadega tegema pidin. Järgmise ruumi juures oli juba teada, kes mida ja kus teeb. Kruvisin tempot, sest suvi kulges omasoodu ja ma ei tahtnud seda siin nende seinte vahel käest lasta.

Ühel lõunale minekul leidsime, et tee jaama, mille puhvetis me söömas käisime, oli tõkestatud arutult pika kaubarongiga, mille kumbagi otsa ei olnud näha. Vastavalt kohalikele tavadele sukeldusime rongi alt läbi ja tulime päikese kätte otse miilitsaseersandi ees. Ka see mees oli kohalik ja tundis tavasid ning üksnes vibutas meile hoiatavalt sõrmega ja raputas pead.

Umbes poole tunni pärast, kui me täissöönuna jaamast väljusime, seisis võmm endiselt omal kohal ja see rong niisamuti. Seadusesilm vaatas mulle otsa ja küsis minult, kas ma kavatsen jälle rongi alt läbi minna. Naeratasin talle, ütlesin ei, mitte siit, vaid kaugemalt.

Viipasin Eriku kaasa ja astusime piki perrooni, kuni ma arvasin, et oleme korravalvurist ohutul kaugusel, kuid poiss takistas mind ja ütles, et lähme parem rongisabast mööda.

Väikese kõmpimise järel olime keset pöörmeseadmete maastikku, aga rongi lõppu ei paistnud ikka veel. Erik rahustas mind, et ei ole enam kaugele minna, sest riströöbaste kohal ei saa ju ometi rong seista.

Me ei olnud veel jõudnud nende riströöbasteni, kui kuulsime selja tagant vedurivilet ning kõrvalteelt veeres meie poole reisirong. Selle möödumist oli kaubarong ilmselt oodanudki, sest kohe järgnes äratõmbe kolin, mis piki vaguneid meie poole kandus. Nii olime sunnitud peatuma kahe rongi vahel ja tundsime end üsna näruselt, kuni ühel hetkel polnud enam ei reisi- ega kaubarongi. Viimase rööpapaari taga oli raudteeäärse aguli piir ja otse meie ees Eriku kodumaja. Ta kutsus mind kaasa ja ütles, et tahab mulle mingit raamatut näidata. Sain aru, et selleks ta mind siia oli meelitanudki.

Üsna räämas üksikelamu ja rohtukasvanud kurgipeenardega aed selle juures ei tõotanud midagi meeldivat. Tolleaegse kombe järgi käidi ka siin maja õuepoolsest uksest. Tuulekoja taga oli kitsas esik ja sealt viis tee otse kööki. Selles köögis, kus nähtavasti polnud enam mõnda aega süüagi tehtud, istus jalad pikal ja tühjad käed peaaegu põrandale rippumas suure vatsaga vanem mees, nägu pundunud, silmad jõllis ja habe ajamata.

Erik viipas mind aega raiskamata edasi astuma ja me sisenesime tema tuppa. Esimesest pilgust oli näha, et siin tõepoolest elati. Ta tuustis raamaturiiuli kallal ja pomises midagi, kuid seda vaatamisväärset raamatut ei leidnudki. Arvan, et seda polnud üldse kunagi olnud ja minu siia toomisel oli teine mõte. Ta tõstis üles laua rohelise kattepaberi ja sikutas sealt A3 formaadis joonestuspaberi lehe, millel oli tütarlapse näopilt – et mis ma sellest arvan?

Ma süvenesin vaatama ja küsisin siis, kes selle tegi. Kui seda vaadata meetri kauguselt, siis oli pilt täiesti kõigis vajalikes värvides, aga lähemal silmitsemisel ilmnes, et terve joonistus oli koloreeritud nelja värviga – sinise, punase, rohelise ja mustaga. Kuidas nende pliiatsiviirutuste üksteise peale kandmisega suudeti näiteks edasi anda heleblonde juukseid, põskede päikesepruuni, siniseid silmi ja punaseid huuli, võttis mind, kes ma ka kunagi olin püüdnud joonistada, päris tummaks. Ma ei suutnud ette kujutada seda töövaeva, mis selle ilusa pildi sisse oli maetud.

Erik vaid muheles ja tunnistas, et tema, ja et lihtsalt naabritüdruk. Selle peale jäi minul vaid vaikselt mõelda, milline pidi olema selle mehe tunne tolle päris kena näitsiku vastu. Vaatasin veel kord hindavalt üle, mulle imponeeris ta joonistuse väga kindel plastiline täpsus. Seda pilti oleks kaugelt vaadates võinud isegi fotoks pidada.

Küsisin poisilt, on tal veel midagi näidata, aga ta ohkas, lõi käega ja me võtsime kiire sammuga ette tee töö juurde ...