Tüdrukud ei sünni oma keha vihkama. Nad õpivad seda kodus, koolis ja sotsiaalmeedias

Christopher Scanloni ja Kasey Edwardsi käsiraamat «Kuidas kasvatada tüdrukuid, kes endale meeldivad» kirjeldab seitset omadust, mis aitavad tüdrukutel saavutada edu ja kaitsta end maailma eest, mis neid alatasa pisendab. Raamatust leiab praktilisi ja tõendatud näpunäiteid, kuidas kasvatada tüdrukuid, kes on õnnelikud ja enesekindlad.

Christopher Scanlon, Kasey Edwards, «Kuidas kasvatada tüdrukuid, kes endale meeldivad». Foto: Raamat

Kui sul õnnestub kasvatada tüdruk, kes endale meeldib, tuleb kõik muu lihtsalt.

Ta pürgib paremuse poole, sest usub enda võimetesse ning on piisavalt enesekindel, et tagasilöökidest üle saada.

Ta hoolitseb enda füüsilise ja vaimse tervise eest, sest on loomulik kanda hoolt selle eest, mida armastad.

Ta loob eluterveid suhteid, sest ei lepi vähemaga.

Ta on rõõmsameelne ja tunneb end turvaliselt, kuna teab, et tema parim sõber ja usaldusväärseim liitlane on tema ise.

Tuginedes teadusuuringutele ja teistes vanemates süütunnet tekitamata kirjutasid soojust ja vaimukust tulvil raamatu «Kuidas kasvatada tüdrukuid, kes endale meeldivad» ema ja isa, kes võitlevad oma tütarde tuleviku nimel täpselt samades vanemaks olemise kaevikutes kui sina.

Loe raamatust katkendit!

***

Tüdruk, kes endale meeldib, tunneb end oma kehas hästi

Kujutle emmede grupi kohtumist. Pooleteiseaastane tüdruk roomab põrandal mänguasjadest ja teistest põnnidest mööda. Grupi loomulik juht – emme, kellel on alati kõigi sünnipäevad meeles, kes kohtumisi kokku lepib ja näksid kaasa võtab – pakub kõigile kulunud plasttaldrikult tassikooke.

Üks emme keeldub koogist. «Ma ei tohi,» ütleb ta. «Iga kook on kaks punkti ja mul on täna juba niigi liiga palju punkte kogunenud.» Ta astus beebikilodest lahti saamiseks kaalujälgijatesse. Temaga liitub teine ema: «Ma ka ei tohi, ma olen täna selline põssa olnud.»

Ja nii levivadki kaalukommentaarid ruumis kiiremini, kui jõuad öelda «kehahäbistamine». Peaaegu kõik naised leiavad põhjuse tassikoogist keelduda. Need vähesed, kes koogi võtavad, lisavad kohustusliku ennast süüdistava kommentaari enesekontrolli puudumise kohta või viskavad nalja, et «dieet hakkab homsest». Vestluse kaalutõusule ja kaalulangusele liikudes rändab taldrik lauale tagasi.

Sellistel vestlustel on oma nimi – kaalujutud. Naisi on õpetatud kasutama kaalujuttu – olgu siis õnnitlema teist naiste kaalukaotuse puhul või juurde tulnud kilode (või muutumatuna püsinud kaalu) pärast kaastunnet avaldama –, et üksteisega sõbruneda. Naised kasutavad kaalu teemat vestluse alustamiseks või suhete tugevdamiseks ning stsenaarium on peaaegu alati sama. Naised upitavad üksteist, öeldes, et sul pole vaja alla võtta. Et hoopis mina ise peaksin paarist kilost lahti saama. Arvatakse, et see mõjub enesehinnangule hästi, ent uuringud näitavad, et tegelikult tunnevad kõik osapooled end pärast hoopis halvemini. Kaaluteemalistes vestlustes osalemine vähendab naiste rahulolu oma kehaga.

Veel enne, kui nad kõndima õpivad või oskavad seda rumalust kahtluse alla seada, kuulevad pisikesed tüdrukud, kuidas naised ennast kaalu kaotamise eest õnnitlevad või kritiseerivad, kuna kaal püsib sama. Tüdrukud õpivad juba pisikesest peale, et emme peab ennast piirama, et ta on liiga paks ning et see on oluline.

Kui asjad ei muutu, õpivad need tüdrukud oma emade kombel ka enda keha vihkama. Suureks saades usuvad nad, et naise väärtus siin ilmas sõltub tema kehast ja sellest, kui ilusaks teised teda peavad. Nad lubavad kaalunumbritel määrata, milliseks päev kujuneb ning nende põhiline rakendus matemaatikale võib vabalt olla kaalujälgijate punktide kokku liitmine.

Ebakindlus oma kehas ei ole loomulik

Arvukad uuringud tõendavad, et enamik naisi ei ole oma kehaga rahul, ent see pole alati nii olnud. Tüdrukud ei sünni oma keha vihkama. Jälgi, kuidas lapsed mängivad või end peeglist vaatavad ning näed, et nad imetlevad kõike, milleks nende keha võimeline on. Keha vihkamine ei ole kaasasündinud; tüdrukud õpivad seda kodus, koolis ja eakaaslastelt, iga kord kui teleka tööle panevad, sotsiaalmeediasse sisse logivad või koduuksest välja astuvad. Hetkest, mil nad hommikul silmad avavad kuni ajani, mil nad õhtul silmad sulevad, õpivad tüdrukud, et nende kehad on vigased. Kui me just ei sekku.

Kujutle korraks, kui palju parem võiks su tuttavate naiste, või ehk ka su enda elu olla, kui õnnestuks saata päev mööda nii, et keha vihkamine koguaeg mõtteid ei ummistaks ja tuju alla ei kisuks. Nüüd kujutle, et saad oma tütrele selle vabaduse anda. Paljudel juhtudel võib see muuta nende elu.

Peame tegema teadliku valiku teha kõik endast olenev, et meie tütred ei õpiks oma keha vihkama ja umbusaldama. Peame aitama neil omandada oskused ja eeldused eirata keha vihkamist süvendavate sõnumite laviini olukordades, kus me ei saa neid kaitsta.

Selles peatükis räägime, kuidas vaktsineerida oma tütred keha vihkamise vastu.

Miks on oluline oma kehaga rahul olla

Hirmsasti tahaks kehaga seotud probleemid pelgalt järjekordse Instagrami põlvkonna kinnisideena maha kanda. Lihtlabane edevus. Või siis pinnapealsus. Tundub, et keha ja kaal on alati tähelepanu keskmes olnud, nii et ju see on tüdrukute värk. Tüdrukud lihtsalt on sellised, nii nad käituvad ja midagi pole teha.

Ent keha vihkamine ei ole tühine asi. Enam kui 55% 8–9aastastest Austraalia tüdrukutest ei ole oma kehaga rahul. 10- ja 11aastaste seas üritavad 56% tüdrukutest oma kaalu kontrolli all hoida. Riikliku toitumishäirete ühingu kohaselt «Tõstab igasugune dieedi pidamine toitumishäirete välja kujunemise riski».

Kahjuks ei mõisteta toitumishäireid siiani hästi. Haigusi nagu anoreksia nähakse lihtsalt ekstreemse või üle piiri läinud dieedina. Mõned isegi kadestavad anorektikuid ja teevad nalja, et ehk aitaks toitumishäire ka neil paarist kilost lahti saada.

Loomulikult on see nali, aga kujuta ette, kui keegi ütleks, et tahab mõnda teist rasket vaimuhaigust, nagu depressioon. Lõppude lõpuks on toitumishäire eluohtlik haigus. Inimesed surevad toitumishäirete tõttu. Kusjuures tõenäosus, et su tütar sureb toitumishäire tulemusel, on suurem kui see, et ta inimröövi ohvriks langeb. Ja ometi kulutame palju rohkem energiat, et valmistada tütar ette ebatõenäoliseks kokkupuuteks kommionuga, kui palju tõenäolisemale toitumishäirete ohule.

Halb kehakuvand mõjutab elukvaliteeti

Kehakuvand on üks põhilisi faktoreid, mis määrab, kas su tütar meeldib endale, ning kas ta elab hea elu. Ekstreemsetel juhtudel võib kehakuvand olla elu ja surma küsimus. Ent selleks, et halb kehakuvand su tütre elu tõsiselt mõjutaks, pole isegi vaja toitumishäiret. Halb kehakuvand võib mõjutada kõiki lapse elu valdkondi, mh vaimset ja füüsilist tervist, enesehinnangut, suhteid, tööga seotud ambitsiooni ja ka rahalist seisu.

Rahasummad, mida paljud noored naised tunnevad, et peavad teistele aktsepteeritav olemiseks iluteenustele kulutama, võivad halvendada nende majanduslikku toimetulekut. Finantsekspert Pete Wargent arvutas välja, et noored naised kulutavad «elementaarsetele iluteenustele» aastas 14 000 dollarit. «Oletame, et investeerid selle raha aktsiatesse, mille netokasum aja möödudes on umbes 7–8%,» arutleb Wargent, kes kirjutas raamatu «Wealth Ways for the Young: What the rich are teaching their kids about money» (eesti k «Kuidas rahaga ümber käia: mida rikkad oma lastele rahast õpetavad»). «Kümne aastaga võib investeering ligineda 250 000 dollarile.» Wargent on veendunud, et kui noored naised paneks selle raha, mille nad muidu kunstripsmetele, spreipäevitusele, laserravile või ilusüstidele kulutavad, kasvõi tähtajalisele hoiusele, kasvaks säästud umbes kuue aastaga kuuekohaliseks summaks.

Sellele summale lisanduvad veel kulutused ilutoodetele nagu meik ja kreemid. Samuti pole siin arvestatud ilukirurgiaga, mille puhul sunnib keha vihkamine naisi sõna otseses mõttes ebavajalike meditsiiniprotseduuride näol eluga riskima. Noored tüdrukud on oma keha pärast üha enam mures.

Kehakuvandiga seotud teemad on noorte austraallaste murede esinelikus. (Ülejäänud kolm esikohta võtavad stressiga toime tulemine, probleemid koolis või õpingutega ning vaimne tervis.) Negatiivne kehakuvand viib tõsiste ühiskondlike, meditsiiniliste ja vaimse tervise probleemideni, nende hulgas ärevus, depressioon, ühiskonnast eraldumine ning hukkamõist.

Negatiivne kehakuvand ei ole enam pelgalt kainikute ja teismeliste probleem. Muret kaalu ja välimuse pärast kurdavad isegi viieaastased tüdrukud. Kolm ema on meile rääkinud, kuidas nende tütred on öelnud, et tahaks osa oma kõhust noaga ära lõigata. Ükski nendest tüdrukutest pole isegi veel kümnene, ent ometi tahavad nad end jõuluprae kombel lõikuda. Süda murdub teadmisest, et haldjate ja geelpliiatsite kõrval keerleb nende peades talumatu viha oma noore keha vastu.

Kõhn ja ilus ei paku kaitset

Kui su tütar on kõhn ja ilus, võib tekkida kiusatus see peatükk vahele jätta. Paljud meist usuvad, et kui oleksime piisavalt kõhnad ja ilusad, oleks elu täiuslik. Kui su tütre kaal jääb vahemikku, mida peetakse «kõhnaks», võid eeldada, et tema kehakuvandiga on kõik hästi. Ja võib-olla on sul õigus.

Ent kõhn ja ilus olemine ei tähenda, et oled negatiivsele kehakuvandile immuunne. Osaliselt on selles süüdi meedia – nii Instagrami kui teleka kujul –, kuid põhiline põhjus, miks su tütre keha kuju ja mõõdud teda ei kaitse, seisneb selles, et kehaga rahul olemine ei sõltu välimusest. Tähtis on see, mis tundeid ta välimus temas tekitab.

Tasub vaid kuulata mõnda supermodelli oma «vigu» loetlemas või lugeda, kui ekstreemsed on modellide kaalulangetusdieedid, mõistmaks, et kõhn ja ilus olemine ei taga rahulolu oma kehaga. Isegi Heidi Klum, kes töötas Victoria’s Secreti pesumodellina, ei salli oma pirnikujulist keha. Ta pole ainus ülikõhn, pikk ja kaunis naine, kes oma kehast halvasti mõtleb. Cindy Crawford olevat ujumisriiete fotosessioonil kurtnud: «Issand, ma pean kogu oma julguse kokku võtma.» Ja teatas: «Näete, kõik naised vihkavad, millised nad välja näevad.» Ta on välja andnud fitness-videote seeria, oli ajakirja «Playboy» saja sajandi seksikama kuulsuse edetabelis viiendal kohal ning on olnud ka paljudes teistes «kõige ilusamate» edetabelites. Mis sest, et tema CV on justkui loetelu teismelise poisi magamistoa seinal leiduvast, on Cindy Crawford terve elu tundnud, et ta keha pole piisavalt hea.

Teame kõik mõnda klassikaliselt kaunist naist, kelle elu justkui sõltuks sellest, kas ta suudab veel viis kilo alla võtta.

Keha vihkamine, häiritud toitumine ning trenni- ja ilukirurgiasõltuvus rusub ja rõhub lugematut hulka kõhnasid tüdrukuid ja naisi. Teame kõik ka naisi, kelle keha ei vasta praegustele iluideaalidele, ent kellel on küllaltki positiivne kehakuvand. Oluline on, kuidas nad oma keha näevad ning millist rõhku nad sellele nägemusele panevad. See, et su tütar on kõhn, ei tähenda, et tema või ta keha talle meeldib. Võib juhtuda, et kahest üpriski sarnase välimusega tüdrukust tunneb üks oma keha suhtes kohutavat viha ja kogu sellega kaasnevat ebakindlust, ent teine kulgeb õndsalt keha pärast muretsemata läbi elu. Nii on, sest kehaga rahul olemise puhul on tüdruku kehaga seotud mõtted ja tunded palju kaalukamad, kui see, milline ta päriselt välja näeb.

Kehaga rahul olemine ei tähenda, et su tütar end «käest laseks»

Alati, kui satume teiste vanematega keha aktsepteerimisest rääkima, kipub esile kerkima mure, et keha aktsepteerimisega võidakse «liiale minna». Kuigi paljud vanemad on põhimõtteliselt valmis julgustama oma tütart kehaga rahul olema, ei taha nad, et laps end oma kehas liiga mugavalt tunneks.

Nende mõttekäik tundub olevat umbes selline – kui tütar tunneb end oma nahas liiga hästi, «laseb ta end käest», läheb paksuks ja hakkab elama ebatervislikult. Kuna võrdsustame kõhn olemise õnnega ja paks olemise õnnetusega, siis vanemad muretsevad, et keha liigne aktsepteerimine tähendab, et tütre elu saab olema õnnetu.

Seega jõutakse järeldusele, et vanemate kohustus on tütre keha ja isu hallata seni, kuni ta on piisavalt vana, et end ise ohjes hoida. Sellised vanemad arvavad, et kui teevad tütrele selgeks tema vead ja õpetavad ta paksuks minemist kartma, siis on tütar alati keha suhtes valvas, püsib kõhn ja elab seeläbi õnnelikku elu.

Tütre isu ja keha kontrollimine ei lõpe hästi

Sellise mõtteviisi häda on, et see ei tööta. Puuduvad tõendid selle kohta, et positiivne kehakuvand viiks paksuks minemiseni. Küll aga tõendavad arvukad uuringud, et negatiivne kehakuvand mõjub halvasti nii õnnetundele kui tervisele ja võib isegi viia kaalutõusuni. Näiteks ilmnes 2018. aastal ajakirjas BMC Medicine avaldatud uuringust, et kehakaalust tulenev häbistamine põhjustab häbistamise sihtmärgiks olijatel kaalutõusu. Tõenäosus, et need, keda kaalu pärast kiusatakse või narritakse, teevad trenni, kahaneb. Intuitiivselt on see arusaadav – kui su keha sulle ei meeldi, miks peaksidki selle eest hoolitsema?

Samast uuringust ilmneb ka üllatavam ja häirivam tõsiasi – häbimärgistamine mõjutab keha laiemalt ning muu hulgas tõstab kortisooli taset, muutes kaalu langetamise keerulisemaks. Kortisool vabaneb kehas stressi tulemusel ning selle kõrgem tase soodustab kehakaalu tõusu.

Austraalia psühhiaatriaühingu liige doktor Rick Kausman, kes kirjutas raamatu «If Not Dieting, Then What?» (eesti k «Kui mitte dieet, siis mis?»), on enam kui 25 aastat juhtinud kehakaalu ning söömiskäitumise kliinikut. Tema sõnul on absurdne arvata, et peaksime hoolitsema selle eest, mida oleme õppinud vihkama. «Kujuta ette, et su keha on auto. Mida sa teeksid autoga, mida sa ei salli, väärtusta ega austa? Sõidaksid selle ribadeks, ei vaevuks regulaarselt ülevaatuses käima ega peseks seda sisuliselt kunagi,» selgitab Kausman. «Nüüd kujutle autot, mida sa hindad. Mõtle, kui palju rohkem aega ja energiat sa selle eest hoolitsemisele pühendaksid.»

Lühidalt, tüdrukutel pole vaja, et vanemad nende kaalule keskenduksid. 300 miljardi dollarine rahvusvaheline kaalulangetustööstus teeb seda nende eest. Kui lõputu keha puudustele viitamine aitaks kõhnaks saada, siis oleks kõik juba ammu kõhnad – ja seega õnnelikud ja endas kindlad – ning ilustööstus poleks selline õhku täis monstrum.

Kui pöörad sellele, mida ja kui palju laps suhu pistab, kogu aeg tähelepanu, jääb tal mulje, nagu peaks oma isu ja keha loomuliku olekuga pidevalt sõjajalal olema. See omakorda õpetab lapsele tahes tahtmata, et ta ei saa ennast usaldada ning kui ta oma keha enam ei usalda, väheneb tõenäosus, et ta selle eest hoolt kannab.

Üle kõige tahavad tüdrukud oma vanematelt kuulda, et hoolimata maailmast, mis väidab, et nende kehad on vigased, on nad piisavalt head täpselt sellisena, nagu nad on. Meie tütred vajavad, et oleksime nende, mitte kaalukaotuse või ilutööstuse meeskonnas.

Kehaga rahul olemine ei ole sama, mis keha armastamine

Enne kui hakkame rääkima viisidest, kuidas kehaga rahul olemist soosida, teeme paar asja selgeks – selleks, et kehaga rahul olla, ei pea su tütar oma keha armastama. Võib-olla on isegi parem, kui ta ei armasta oma keha.

Arvestades kõiki «armasta oma keha» kampaaniaid, millega tüdrukuid ja naisi viimastel aastatel pommitatakse – tead küll, millest ma räägin –, võib see väide tunduda veider. Neis reklaamides on naised enamasti aluspesu väel ja raha reklaami tootmiseks tuleb kosmeetikafirmadelt. Alati kõlab ka mõni tujutõstev sõnum ja ilmub keha armastamist propageeriv teemaviide.

Keha armastamist edendavad kampaaniad võivad ilu mõistet (veidi) laiendada, ent sisendavad tüdrukutele ja naistele siiski, et nad peaksid kulutama oma kehadele aega ja energiat. Sedasi süvendavad need arusaama, et tüdrukute ja naiste väärtus sõltub nende välimusest – mis ei tohiks olla üllatav, arvestades, et selliste kampaaniate taga on sageli kosmeetikafirmad. Kosmeetikat, seepe ja kreeme on ju ometi lihtsam müüa inimestele, kellele on välimus kinnisideeks.

Tüdrukud ja naised, kes on ametis oma keha «armastamisega», ei jõua aga mõelda muudest tegevustest, suhetest ja ettevõtmistest, mis võiksid tuua tegelikku õnne ja anda elule tähenduse. Selle asemel, et unistada maailmale oma jälje jätmisest, püüdlevad noored naised täiusliku rannavormi saavutamise poole ning lausa 25% 18–35aastastest naistest eelistaksid Nobeli rahupreemiale «Ameerika tippmodelli» saate võitu.

Ainus viis ilumäng võita on seda üldse mitte mängida

Teine heasoovlik, ent sageli kahjulik strateegia, mida vanemad tütre enesekindluse tõstmiseks kasutavad, on öelda tütrele, et ta on ilus. Kui hakata tütrele piisavalt varakult ja kuni ta veel mõjutatavas eas on, ütlema, et ta on kena ja ilus, hakkab ta seda uskuma ning ongi oma kehaga rahul. Nii vähemalt arvatakse. Ent tegelikult võib minna hoopis vastupidi.

Kui tüdruk kuuleb kogu aeg, kui ilus ta on, siis – sarnaselt keha armastamise propageerimisele – hakkab ta eeldama, et tema ilu on väga oluline. Ja kui seda piisavalt sageli öelda, võib ta hakata arvama, et ilu on tema kõige huvitavam ja olulisem omadus.

Psühholoog ning raamatu «Beauty Sick» (eesti k «Iluhaige») autor filosoofiadoktor Renee Engeln selgitab: «Iga kord, kui räägime tüdruku või naise välimusest, jätame mulje, et välimus loeb. Kui kiidame tüdrukute välimust, jääb neile kõrvu «Olen väärtuslik, kui näen hea välja».» Ja see pole kõik. Kui omistame välise ilu ideaalidele niivõrd suure tähtsuse, anname tüdrukutele ka mõista, et see, mida teised nende kehadest arvavad, on olulisem – kohe väga palju olulisem – kui see, mis nad ise endast arvavad. Nagu psühholoog ja toitumishäirete spetsialist Sarah McMahon on öelnud: «Ilu on lõppude lõpuks hinnang, mille teised meile annavad ning mille nad võivad sama kergesti ära võtta. Kui tüdruku enesemääratlus tugineb ilule, on see alati teiste, mitte tema enda meelevallas. Ilu nii tähtsale positsioonile tõstmine ennustab meie tütardele hukku – ükskõik kui ilus ta on, ei ole tüdruk ega naine meie kultuuris kunagi piisavalt ilus (eks küsi Cindy Crawfordilt).

Photoshopi, Instagrami ning ilu-, dieedi- ja ilukirurgiatööstuste koondmõjul on ilu mõiste pidevas muutumises. Kõik ebaõnnestuvad mingil määral. Olgugi et see kõlab pisut ebaloogiliselt, kui soovid, et su tütar oleks oma kehaga rahul, on parim tema ilust lihtsalt mitte rääkida.

Kuidas kehaga rahul olemine tegelikult välja näeb?

Kehaga rahul olemine ei tähenda, et su tütar peaks bikiinides poosetama või selfisid tegema. Küll aga võib kehaga rahul olev tüdruk olla kindel, et ta keha suudab teha kõike, mis on tema ideaalse elu elamiseks vajalik. See tähendab, et tüdruk austab ja hindab oma keha piisavalt, et selle eest hoolitseda ega lase kehaga seotud negatiivsetel mõjutustel ja tunnetel segada endal elu elamast.

Kehaga rahul olemiseks ei pea su tütar ilus olema ega isegi uskuma, et ta on ilus. Eeldus on, et tal on piisavalt ükskõik, kas ta on «ilus» või mitte. Lõppude lõpuks määrab kehaga rahulolu see, kui väga su tütre «ilu» teda huvitab. Kui palju mõjutab see, mida ta oma välimusest arvab, tema enesehinnangut? Selle asemel, et teha endast olenev, et sisendada oma tütardele, et nad on – kõigest hoolimata – ilusad, peaksime keskenduma sellele, et nad ilust üldse nii palju ei mõtleks ega muudaks seda endale kinnisideeks.

Kui tundub, et täiesti võimatu on õpetada tütart oma kehaga rahul olema, siis mõtle, kuidas väikesed tüdrukud käituvad. Väga väikestel tüdrukutel puudub arusaam ilust. Nad ei näe ennast kui vaatamisväärsust, mida teised hindavad ja imetlevad. Keha eksisteerib neile endale ning nad ei hooma, kui meeldiv see teistele on või ei ole. Neile on palju olulisem, kas keha suudab kiiresti joosta või ronida.

Täiskasvanud on need, kes õpetavad tüdrukutele, et ilu on nende kõige olulisem omadus. Meie eesmärk on oma tütred võimalikult efektiivselt selliste toksiliste sõnumite vastu vaktsineerida, et nad kulutaks oma ilust mõtlemisele võimalikult vähe aega. Tahame, et nad võtaksid oma väärtuse ja enesemääratluse aluseks oma iseloomu, heatahtlikkuse, loomingu ja julguse. Tahame, et hetked, mil nad soovivad endale teistsuguseid füüsilisi omadusi – mis on ilmselt vältimatu – mööduksid kiiresti. Kui nad end üles löövad ja kenasti riidesse panevad, tahame, et nad teeksid seda enda pärast, kuna see on lõbus ja loominguline, mitte seetõttu, et üritavad tulla vastu kellegi teise arusaamale ilust ja sellest, mis on sobiv.

Kahtlemata saab füüsilise ilu tähtsuse vähendamine meie tütarde elus olema meeletu võitlus. Iga päev peavad tüdrukud meediast, sõpradelt, perelt ja isegi võhivõõrastelt lugematu arv kordi kuulma, et kõige tähtsam on olla ilus. Paljud tüdrukud usuvad, et võlgnevad maailmale oma ilu ning kes pole ilus, on väärtusetu.

Aga lugu on järgmine: võime valida olla osa probleemist ja neid kahjulikke uskumusi süvendada või olla osa lahendusest ning teha kõik endast olenev, et tüdrukuid enesevihkamist ja ebakindlust soosiva ilukultuuri eest kaitsta. Võitlus on pidev ja mõnikord võib vastaseks osutuda keegi ootamatu, näiteks jõuluvana.

Ka jõuluvana võib vahel eksida

Olime perega kaubanduskeskuses iga-aastast jõulufotot tegemas. Violet, kes oli tol ajal neljane, oli just käinud jõuluküla rongiga sõitmas ning ootas põnevusega, millal saab jõuluvanaga kohtuda. Jõuluvana onni juhatas meid naerusuine päkapikk (loe: alatasustatud teatrikooli lõpetanu). Ja siis muutus olukord veidraks.

Jõuluvana pidas vajalikuks kommenteerida iga riideeset, mis Violetil seljas oli, isegi ta sokke. Seejärel ütles jõuluvana, et ta on kogu poe kõige ilusam ja paremini riides inimene. Oleks võinud sellega piirduda. Aga ei, jõulutaat lasi edasi ja soovitas eelkooliealisel tüdrukul suureks saades modelliks hakata.

Kui jagasime muljeid ühe sõbraga, kes oma nelja-aastase poja samuti jõulukülla viis, kuulsime, et poisiga sinapeale saamiseks ei olnud jõuluvana tema välimusele tähelepanu pööranud. Poisiga oli ta hoopis rääkinud põhjapõder Rudolfist. Olgu öeldud, Violet oli Rudolfist sama vaimustunud kui ükskõik milline poiss. Talle meeldisid kõik jõuluvana põhjapõdrad. Jõuluvana oleks võinud ka Violetiga rääkida nende ühisest armastusest lendavate põhjapõtrade vastu. Ta oleks võinud rääkida isegi tavalistest põtradest. Violet oleks olnud vaimustuses.

Ent jõuluvana jaoks oli Violeti juures huvitav ainult a) tema ilu, b) tema suhteline ilu võrdluses teiste tüdrukute ja naistega, ning c) kas tal on huvi teha karjääri valdkonnas, kus hinnatakse ja väärtustatakse tema välimust.