Liigutav lugu rõhuvast vaesusest, frustreeritud maskuliinsusest ja traagilistest armusuhetest

John Fante. Foto: Nail Babajev/Wikimedia Commons

Arturo Bandinile, ülemaailmse majanduskriisi ajal Colorado väikelinnas elavale Itaalia sisserändajate vanimale pojale, osutub talv rängaks. Kui isa näiliselt pere hülgab, jääb teismelise Arturo ülesandeks killud kokku korjata, ehkki tema sisimas möllab segadus, südame on vallutanud esimene armastus ja hinges pakitsevad võimatuna näivad unistused.

Moodsa ameerika kirjanduse meistriteos «Oota kevadeni, Bandini» on värvikate tegelastega poeetiline ja liigutav lugu rõhuvast vaesusest, frustreeritud maskuliinsusest, traagilistest armusuhetest ja tormilise noorukiea katsumustest.

John Fante, «Oota kevadeni, Bandini». Foto: Raamat

1909. aastal sündinud John Fante alustas kirjutamist 20aastaselt ja avaldas esimese lühijutu kolm aastat hiljem. Esikromaan «Oota kevadeni, Bandini» ilmus 1938. aastal ning on sissejuhatus Bandini-tetraloogiasse, kuhu kuuluvad ka «The Road to Los Angeles» ja «Ask the Dust». Viljaka stsenaristina töötas ta ka terve rea Hollywoodi filmide juures.

1955. aastal haigestus Fante diabeeti. 1978. aastal tõi see kaasa pimedaksjäämise, kahe aasta jooksul amputeeriti mõlemad jalad. Ta jätkas kirjutamist, dikteerides naisele Joyce’ile Bandini-tetraloogia viimast osa «Dreams from Bunker Hill», mis ilmus 1982. aastal. Fante suri aasta hiljem.

PEN tunnustas Fantet 1987. aastal postuumselt elutööauhinnaga.

Kirjanik Charles Bukowski nimetas John Fantet oma jumalaks – meheks, kes avaldas sügavaimat mõju tema kirjanikuteele. Ta pühendas Fantele luuletusi ning olevat loometee alguses tihti teistele hõiganud: «Ma olen Arturo Bandini!»

Loe katkendit John Fante raamatust «Oota kevadeni, Bandini».

***

Ta tagus lumehangi käigu pealt jalaga. Siin oli tülpinud mees. Tema nimi oli Svevo Bandini ja ta elas seda tänavat pidi kolm kvartalit edasi. Tal oli külm ja tema kingades olid augud. Samal hommikul oli ta lappinud need augud seestpoolt papitükkidega, mis pärinesid makaronikasti küljest. Makaronid kastis olid kinni maksmata. Ta oli sellele mõelnud, kui ta oma kingi seestpoolt papiga vooderdas.

Ta vihkas lund. Ta oli müüriladuja, ja müüriladuja mört läks lumega jäässe. Ta oli teel koju, ehkki mis mõtet oli koju minna? Juba poisipõlves, Itaalias Abruzzo maakonnas, oli ta lund vihanud. Polnud päikesepaistet, polnud tööd. Nüüd elas ta Ameerikas, Colorado osariigis Rocklini linnakeses. Äsja oli ta tulnud Imperiali piljardisaalist. Selliseid mägesid, nagu valendas paar-kolm miili lääne pool, leidus ka Itaalias. Mäed olid hiiglaslik valge kleit, langenud maa peale nagu loodi järgi. Kahekümne aasta eest, kui ta oli kakskümmend aastat vana, oli ta nälginud selle metsiku valge kleidi voltide vahel terve nädala. Ta oli ehitanud ühte mägimajakesse kaminat. Talvel oli seal üleval ohtlik. Tema oli hädaohule vilistanud, sest ta oli tookord alles kakskümmend ning tal oli Rocklinis tüdruk ja ta vajas raha. Aga lämmatav lumevaip oli majakese katuse sisse vajutanud.

See ahistas teda alati, see imeilus lumi. Ta ei saanud hoopiski aru, miks ta Californiasse ei sõitnud. Ometi jäi ta Coloradosse, lumehangede keskele, kuna oli juba liiga hilja. Kaunis valge lumi sarnanes Svevo Bandini kauni valge naisega, kes lebas, nii valendav ja viljakas, valges voodis eemal tänavaäärses majas. Walnut Street 456 Colorado osariigis Rocklinis.

Külm õhk tegi Svevo Bandini silmad vesiseks. Need olid pruunid, need olid mahedad, need olid naisterahva silmad. Sündides oli ta need varastanud oma emalt – sest pärast tema sündi polnud Svevo Bandini ema enam iial päris endine, alati haige, alati näost ära, ning siis ta suri ja oli Svevo kord kanda näos mahedaid pruune silmi.

Sada viiskümmend naela oli Svevo Bandini kaal, ja tal oli poeg nimega Arturo, kes armastas katsuda tema ümaraid õlgu, et tunnetada siugusid sees. Ta oli tore mees, see Svevo Bandini, üleni lihaseline, ja tal oli naine nimega Maria, kel tarvitses vaid mõelda tema lihastes niuetele, kui ihu ja mõistus hakkasid sulama nagu kevadine lumi. Ta oli nii valge, see Maria, et teda vaadates oleks näinud otsekui oliiviõli läiget.

Dio cane. Dio cane. See tähendab, et Jumal on üks igavene krants, ja Svevo Bandini korrutas seda lumele. Miks kaotas Svevo täna õhtul piljardisaalis Imperial pokkerimängus kümme dollarit? Oli ta ju väga vaene mees, kolme lapsega, ja makaronide eest polnud makstud, ega majagi eest, kus kolme last ja makarone hoiti. Jumal on üks igavene krants.

Svevo Bandinil oli naine, kes ei öelnud kunagi: anna mulle raha laste toitmiseks, kuid tema naisel olid suured mustad silmad, mis särasid haiglaselt armastusest, ning neis silmades oli mingi vägi, mingi salakaval viis piiluda talle suhu, kõrvadesse, kõhukoopasse ja taskupõhja. Need olid kurblikud targad silmad, mis teadsid alati, kui Imperiali piljardisaal oli ajanud head äri. Sääraste silmadega oli ta abielus! Need nägid ära, kes ta oli ja kelleks ta lootis saada, aga tema hinge ei näinud need eal.

See oli küll veidravõitu, sest Maria Bandini oli naisterahvas, kes käsitles kõiki elavaid ja surnuid kui hingi. Maria teadis, mis on hing. Hing on teadagi surematu asi. Hing on surematu asi, mille üle ei vaielda. Hing on surematu asi. Või nojah, igatahes on hing surematu.

Marial olid valged palvehelmed, nii valged, et oleksid lumme pillatuna jäädavalt kaotsi läinud, ning palveid lausus ta Svevo Bandini ja oma laste hinge eest. Ja kuna temal polnud selleks mahti, siis lootis ta, et keegi, mõni nunn kloostrivaikuses või ka keegi muu, ükspuha kes kusagil maailmas, leiab mahti lausuda palveid Maria Bandini hinge eest.

Svevol oli valge voodi, mis teda ootas ja milles lebas tema naine, soe ja ootel, ning tagudes lund jalaga, mõtles ta, et ühel päeval kavatseb ta teha leiutise. Tal mõlkus meeles lihtne idee: lumesahk. Ta oli valmistanud sigarikarpidest miniatuuri. Ideel oli jumet. Edasi lõi ta judisema, nagu inimesed ikka löövad, kui külm metall riivab keha, ning järsku meenusid talle nood paljud korrad, mil ta oli pugenud sooja sängi Maria kõrvale ning naise palvehelmeste tilluke külm rist puudutas talveöös ta liha justkui parastav pisike külm madu, ning kuidas tema tõmbus kähku tagasi sängi veel külmemasse ossa, ning edasi mõtles ta magamistoa peale, kinni maksmata maja peale, valendava naise lõputu kireootuse peale, ega suutnud seda välja kannatada, ning raevuhoos sumpas ta otsemaid kõnniteelt sügavatesse hangedesse, et lasta oma vihal end lume vastu tühjaks kakelda. Dio cane. Dio cane.

Svevol oli poeg nimega Arturo, kes oli neljateistkümnene ja kellele kuulus kelk. Parajasti kui ta pööras kinnimaksmata maja õuele, sööstsid Bandini jalatallad äkitselt puulatvadesse ning ta lamaski selili maas, Arturo kelk aga jätkas teed, libises lumest lookas sirelipõõsaste rüppe. Dio cane!