N, 6.10.2022

Kas kuritegu saab ikka õigustada?

Linda Pärn
, raamatuportaali toimetaja
Kas kuritegu saab ikka õigustada?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Mattias Edvardsson.
Mattias Edvardsson. Foto: GABRIEL LILJEVALL

Ilmunud on uus raamat menuki «Täiesti tavaline perekond» autorilt Mattias Edvardssonilt. «Peretragöödias» esitatakse põnev mõrvalugu kolme erineva nimese silmade läbi. See on hingekraapiv jutt nii kaotusest, murest, raskest lapsepõlves ja armastuse otsingutest kui ka mõtlematutest tegudest, õnnetutest juhustest ja eetikast. 

Peretragöödiaid on mitmesuguseid ja selle loo tegelased on igaüks omal kombel nende ohvrid.

Mattias Edvardsson, «Peretragöödia».
Mattias Edvardsson, «Peretragöödia». Foto: Raamat

Pärast naise kaotamist raskele haigusele kasvatab Bill üksi oma kaheksa-aastast tütart Sallyt. Eluga toimetulekuks on ta sunnitud ühe toa korterist välja üürima. Sinna asub elama Karla, kes on põgenenud Põhja-Rootsist oma narkomaanist ema juurest, et õppida Lundi ülikoolis juristiks. Selleks, et majanduslikult hakkama saada, koristab ta jõukate inimeste Steven ja Regina Rytteri uhket maja. Kuid doktorihärra ja tema naise elu on kuidagi veider. Naine veedab oma päevi suletuna pimedasse magamistuppa. Billi naise kunagine sõbranna Jennica satub Tinderis kaaslast otsides Steven Rytteri peale ning otsustab õnne proovida. Suveromanss on imeilus, kuid midagi hõljub ikkagi õhus.

Suve lõpus leitakse aga Steven ja Regina Rytter oma kodust mõrvatuna. Kahtlusalusena peetakse kinni Bill.

Selles Põhjamaade meisterlikus kriminaalromaanis hargneb lahti lugu sõltuvusest ja õiglusest, kus piir õige ja vale vahel on õhkõrnuke. Billi, Karla ja Jennica jutustuste kaudu hoiab Mattias Edvardsson lugejaid kogu aeg põnevil, näidates, mis juhtub tavaliste inimestega, kui nad satuvad ebatavalisse olukorda, kus tuleb midagi või kedagi ohverdada.

Loe raamatust katkendit!

***

Politseipatrull Larsen ja Hemström sõidab antud aadressile Lundis pärast seda, kui majas elav mees ei ilmunud oma töökohale.

Suur telliskivimaja asub veidi kõrvalises kohas ning sissesõiduteele on pargitud Tesla. Ma sisenen kõrvalväravast aeda ja helistan välisukse juures kella, samal ajal kui politseiassistent Hemström teeb päringu auto registreerimisnumbri kohta.

Piilun läbi ukseakna sisse. Esikus ripuvad pintsak ja paar jakki. Madalal riiulil on paar kingi. Helistan mitu korda kella, ent tulemusteta.

Lähen koos Hemströmiga maja taha. Meile tundub, et kedagi pole kodus. Kõik tuled on kustus ja rulood alla tõmmatud, ent ma märkan, et köögiaken on paokil.

Hemström aitab mul mõned puuoksad eemale lükata, et ma saaksin astuda peenrale, kus ma sirutan ennast, et paremini näha. Taskulambiga läbi akna tuba valgustades näen koristatud kööki. Töötasapinnal on kaks joogiklaasi ning ühel tooliseljatoel ripub must kampsun.

Alles siis, kui ma valgusvihu põrandale suunan, avastan, et laua kõrval lamab kõhuli üks inimene. Näha on ainult piirjooned, ta nägu on teisele poole pööratud. Koputan aknale ja proovin tähelepanu äratada, ent isik ei reageeri.

Politseiassistent Hemström kuulutab raadiosaatjasse, et oleme leidnud isiku, kellega me ei saa kontakti, mispeale meil kästakse majja siseneda ja asja lähemalt kontrollida.

Löön ukseakna klaasi katki, nii et saan käe sisse küünitada ja ukse lukust lahti teha. Sisenen majja, Hemström tihedalt kannul. Näitame taskulampidega valgust, kuni leian seinalt lüliti.

Me liigume läbi esiku köögi poole, ise hõikudes, et oleme politseist. Meie ees põrandal lamab liikumatus asendis naine. Hemström näitab taskulambiga valgust ja mina katsun naise pulssi. Võime peatselt nentida, et naine on surnud.

Üheskoos otsustame ülejäänud maja läbi otsida. Assistent kontrollib elutuba, mina aga avan vannitoa ja garderoobi ukse. Me ei leia midagi tähelepanuväärset.

Läheme esikutrepist teisele korrusele. Libistan valgusvihuga üle seinte ja märkan, et seal on kolm suletud ust.

Assistent kontrollib tualetti, mina aga lähen esimesse magamistuppa. Uks on mõni sentimeeter paokil ja ma lükkan selle jalaga lahti, ise taskulambiga tuba valgustades.

Rulood on alla tõmmatud ja tuled kustus. Seina vastas on peatsiga voodi. Voodil lebab veel üks surnukeha.

Teenistuja

Ludvig Larsen

KÜMME NÄDALAT VAREM

KARLA

Maja on määratu suur. Kui seisan aiateel maja ees, varjutab katus kogu taeva. Kardinad on ette tõmmatud ja ühelt aknaplekilt vaatab minu poole kaks musta lindu. Mõlemal pool ust valvavad pronksist lõvid.

On raske uskuda, et siin elab ainult kaks inimest. Aga nii Lena koristusfirmast ütles ja tal polnud ju mingit põhjust valetada. Kuigi tema pilk eksles kummaliselt, kui rääkis Linnégatani suure maja klientidest Steven ja Regina Rytterist.

Enne uksekella helistamist kontrollin telefonist veel aadressi. Hingan sügavalt sisse, kui till-toll läbi maja kajab. Mees teeb ukse lahti, pean köhatama, enne kui saan mõne seosetu sõna suust.

«Õigus jaa,» ütleb mees ja naeratab. «Ma kuulsin, et nad saadavad kellegi uue.»

Kontori-Lenal oli õigus. Ta näeb tõesti välja nagu filmistaar.

«Minu nimi on Karla,» ütlen siis.

Minu katse kõige hullemat Norrbotteni murrakut alla suruda ilmselt ei õnnestu.

«Norrlandist?» küsib mees, kes paistab olevat kusagil neljakümne ja viiekümne vahel.

«Jah,» vastan sisse hingates poolirooniliselt.

Igatahes mees naeratab ning ta käepigistus on soe ja meeldejääv.

«Steven Rytter,» lausub ta. «Ma näitan sulle, kus meil koristusvahendid on.»

Panen kingad riiulisse ja lähen mehe järel läbi laia esiku, mille seinal on peeglid ja laes kroonlühter. Mööbel on rustikaalne, vanemat tüüpi, laed on kõrged ja laia trepi käsipuu on kaunistatud ilusate nikerdustega, mis on arvatavasti käsitsi tehtud.

«Teil on siin nii kena,» ütlen ma, kuid kahetsen kohe. Ma tulin siia tööd tegema, mitte midagi muud.

Steven Rytter ei paista õnneks mu kommentaari märkavat. Ta avab ühe toa ukse. Seinte ääres on põrandaharjad, tolmuimeja ja mopp, mitu rida puhastusvahendeid ja spreisid.

«Kui tunned millestki puudust või kui miski peaks otsa saama, siis anna teada ja ma muretsen selle järgmiseks korraks. Kas esmaspäev ja kolmapäev on endiselt jõus?»

Noogutan. Esmaspäevad ja kolmapäevad. Iga kord neli tundi. See tundus tõelise liialdusena, kui Lena seda ütles, kes see ikka kaks korda nädalas koristab, aga nüüd saan aru, et sellise suurusega maja võtab aega.

«Kas sa oled tudeng?»

Steven Rytter silmitseb mind ikka veel naeratades.

Kõlab ehk tobedalt, aga mu kehas levib soojus. Mina, tudeng? See juhtubki päriselt. See paistab isegi välja.

«Hakkan juurat õppima,» ütlen nii uhkelt, et see kõlab peaaegu uhkeldamisena. «See siin on lihtsalt kõrvaltegevus.»

Kuigi võtan maksimaalselt õppelaenu, on õppekirjandus sigakallis ja eluasemeturg on Lundis viimastel aastatel päris ära pööranud. Inimesed maksavad ühetoalise korteri eest kümme tuhat kuus. Mul on uskumatult vedanud, et leidsin õppimise kõrvalt tööd.

«Juura on huvitav,» lausub Steven Rytter. «Ma ka kaalusin seda, aga lõpuks otsustasin ikka meditsiini kasuks.»

«Kas te olete arst?»

Steven Rytter noogutab ja naeratab. Tegelikult näeb ta välja, nagu oleks otse «Gray anatoomiast» välja astunud.

«Vaata aga üle,» lausub mees ja jätab mu koristuskambrisse.

Seisan minuti või paar pahviks löödult kõikide nende koristusvahendite ees. Katsun mõnda töövahendit, osa neist ei oska ma isegi kasutada ega tea, milleks need on mõeldud. Aga kui raske see ikka olla saab? Olen kodus nelja-aastasest alates koristanud.

Kui viin ühe ämbri koos harjade ja svammidega esikusse, põlvitab Steven välisukse juures, kingalusikas käes.

«Kas te tahate, et ma pesen kõik põrandad veega üle?» küsin talt.

Osa tubadest on lakitud laudpõrandaga ja ma kahtlustan, et need võivad niiskuse suhtes tundlikud olla.

«Tee, mis tahad,» vastab Steven Rytter ja surub kingad jalga. «Pese aga, kui arvad, et on vaja.»

Teised kliendid, kelle juures olen nädala jooksul koristamas käinud, on viimse kui detailini ette kirjutanud, kuidas nad tahavad, et ma nende kodu koristan. Nad on rääkinud oma majadest ja korteritest, nagu oleks need nende lapsed, aga Stevenit ei paista see peaaegu üldse huvitavat. Tore muidugi. Kaheksa tundi nädalas selles majas tähendab palju kergesti teenitud raha.

Steven tõuseb püsti ja silub oma särki. Meil tekib hetkeks silmside, aga ta katkestab selle kohe ja köhatab.

«Kas koristusfirma mainis mu naist?»

Näen vaimusilmas Lena kõhklevat ilmet. Mäletan, et naise nimi on Regina, muud mitte.

«Ei, mis siis?»

Mees läheb trepi poole ja annab mulle märku, et ma järgneksin.

«Ta lamab seal üleval.»

See kõlab kummaliselt.

Peatun esimesel trepiastmel.

Steven Rytter pöörab ringi, käsi käsipuul. Ta filmistaarivälimus on veidi taandunud. Ta pea on kumaras ja ta on veidi kössis olekuga.

«Mu naine on haige,» ütleb ta siis.

Märksõnad
Tagasi üles