KÕHE KRIMKA ⟩ «Ta hakkab inimesi tapma, kui jõuab kahe tuhande ühesaja seitsmeteistkümneni»

Jussi Adler-Olsen. Foto: Postimees

Jussi Adler-Olseni «Q-osakonna» krimisarja 8. raamat «Ohver number 2117» paljastab seni salapäraseks jäänud Assadi sünged saladused.

Ajalehes nimetatakse hukkunud naist «Ohver number 2117» – ta on 2117. ohver, kes on sel aastal elu Vahemerre jätnud. Aga kolmele inimesele tähendab ta palju enamat ja naise surm vallandab sündmuste ahela, mis viib Q-osakonna väga ohtliku ja ülimalt isikliku juhtumi keskele.

Jussi Adler-Olsen, «Ohver number 2117». Foto: Raamat

Probleemsele Taani noormehele Alexile, kelle identiteet on peidetud arvutiekraani taha, saab Ohver nr 2117 surmast kõige sümbol, mida ta põlgab, ja mugav vabandus tapatöö vallandamiseks päriselus. Ghaalibile, Abu Ghraibi vangla brutaalsele ülekuulajale, on Ohver nr 2117 tapmine esimeseks sammuks terroristliku rünnaku elluviimisel, mida on juba aastaid ette valmistatud. Ja Q-osakonna Assadi jaoks on Ohver 2117 seotud tema minevikuga – ning märk sellest, et perekond, keda ta arvab surnud olevat, võib veel elus olla.

Q-osakonna kolleegide abil peab Assad lõpuks seisma silmitsi valusate mälestustega Süürias ja Afganistanis. Samal ajal, kui kell tiksub Alexi esimese mõrva ja Ghaalibi hävitava rünnaku poole, peab Q-osakond püsima samm eespool oma siiani kõige surmavamast vastasest, et neil õnnestuks päästa tuhandete süütute inimeste elu…

Jussi Adler-Olsen (s 1950) on Taani menukaim krimiautor. Tema Q-osakonna sarja raamatud on ilmunud enam kui 40 keeles ja neid on müüdud üle 27 miljoni. Samuti on nende järgi valminud menukad filmiversioonid.

Loe raamatust katkendit!

***

Carl

Oli üks nendest paradoksaalsetest vihmastest päevadest, mil Carlile tundus, et ribikardinate vahelt voogav kahvatu valgus pani Mona palja naha ja valged seinad hõõguma. Ka sel hommikul silitas mehe pilk õõnsusi, mille sooned pehmelt naise kaelale joonistasid. Sel ööl oli ta maganud sügavalt – nagu ikka, kui mees tema juures oli. Esimestel kuudel pärast noorema tütre Samantha surma oli ta lakkamatult nutnud ja anunud mehelt igapäevast lähedust ja haaranud peaaegu palavikuliselt tema järele, kui mees tema voodis magas. Isegi armastades nuttis ta, sageli terve öö. Ja Carl lasi tal seda teha.

Muidugi oli see periood neid räsinud, aga kui ei oleks olnud Carli ja vastutust, mida Mona tundis Samantha neljateistkümneaastase teismelise poja Ludwigi ees, oleks elu olnud edasi elamiseks liiga raske. Mona vanem tütar Mathilde ei olnud küll kuidagi kaasa aidanud sellele, et olukord nüüd talutavamaks hakkas muutuma. Mona ei rääkinudki tütrega.

Carl sirutas käekella järele. Oli aeg helistada koju Mortenile, et veenduda, kas too oli Hardy üles saanud.

«Kas sa lähed ära?» kõlas unine hääl tema kõrvalt.

Mees asetas käe naise lühikestele, nüüd juba üleni hallidele juustele. «Ma pean olema kolmveerand tunni pärast politsei peamajas. Maga edasi, ma hoolitsen selle eest, et Ludwig üles tõuseb ja kooli läheb.»

Ta tõusis, pilk kinni naise keha kontuuridel suleteki all, ja mõtles sama, mis igal hommikul.

Küll oli tema naistel ikka raske elu.

Must pilverünk kattis peamaja villase vaibana ja nii oli see olnud juba peaaegu nädal aega. Üleüldse oli tegemist järjekordse mahavisatud sügisega, mis surus aeglaselt ja kindlalt mehe õlad madalamaks pimedate talvekuude poole. Ta lihtsalt vihkas seda aastaaega. Lörts, lumi, vaimuhaiged inimesed, kes tormasid ringi nagu oleks neil tuli takus, et osta kingitusi, mida kellelegi vaja ei olnud. Juba oktoobris hakkas üürgama jõulumuusika, kõik kohad oli jõuluvalgust täis, tonnide kaupa plastmassi ja litreid, mis pidid meenutama inimestele Jeesuse õnnist saabumist – lihtsalt hirmuäratavates kogustes. Ja nagu sellest veel ei piisaks, seisid tema laual hallide müüride taga arvukad kaustad, mis andsid tunnistust sellest, kui palju mõrtsukaid praegu Taanis ringi käis, ilma et neid kuused või jõulutähed kuidagi mõjutanud oleksid, ja ilma et keegi nende ümber teaks, mida nad teinud olid. Ja siis jäi nende sigade leidmine ilmselt jälle ainult tema hooleks.

Käkitegu, võiks mõni arvata. Aga pärast kahe aasta tagust juhtumit sotsiaaltöötajaga, kes oli külmavereliselt oma kliente tapnud, oli ka ülejäänud maailm üha haigemaks jäänud. Tulistamised keset tänavat. Lokaudiähvardused riigiteenistujate vastu. Burkakeeld, ümberlõikamiskeeld ja palju muud, mida oli võimatu ja hullumeelne administreerida ja korralikult kontrollida. Kolleegid liitusid pigem kohalike poliitikute ridadega kui ajasid taga maksupettureid, halvasti kohanevaid sisserändajaid või kuritegelikke rahamehi. Piirkonnad, mis olid viimaks toimima hakanud ja millele nüüd vesi peale tõmmati. Ja see kõik nõudis massiliselt aega ja kasutult kulutatud energiat. Carlil oli sellest kõigest lihtsalt siiber.

Aga kes võtaks üle nende tõsiste kuritegude uurimise, mida kolmanda korruse rahval lahendada ei õnnestunud, kui Carl järsku stopp ütleks? Sest äramineku mõtteid ta igatahes mõlgutas. Siis võiks temast saada hoopis lastehoiu kasvataja või koeraga jalutaja ja ta saaks ise otsustada, mis tuju tal on ja kellega ta suhelda tahab ja kelle eest hoolitseks. Aga kes siis need sead ühiskonnas kinni püüaks, kui kõik tema moodi mõtlema hakkaksid?

Carl ei teadnud enam, kas ta jaksaski sellele küsimusele vastata, ja ohkas kõva häälega, kui ta vahiputkas olevatele meestele noogutas. Kõik peamaja inimesed teadsid, et selline ohe Carlilt tähendas seda, et sa pidasid suu kinni ja ei jäänud talle ette, aga imelikul kombel tundus, et nad ei võtnud täna kuulda ei tema ohet ega teda ennast.

Juba teel keldrisse märkas ta, et asjad olid korrast ära. Inimeste pilgud olid hangunud ja kui mitte arvestada peaaegu olematut kuma Gordoni kontorist keldrikoridori lõpus, oli kõik täiesti pime. Kõik tuled Q-osakonnas olid kustutatud.

Carl turtsatas. Mis toimub? Kust kurat neid paganama tulesid üldse põlema pannakse? Selle jaoks olid neil tavaliselt ometi inimesed olemas.

Ta kobas trepijalamil lüliti järele, aga seal seda igatahes ei olnud. Seevastu seisis seal raske klots, mille vastu ta esmalt kinganina ära lõi ja siis põlve ära põrutas. Carl vandus ja astus sammu kõrvale ja sammu ettepoole ja koperdas siis veel ühe massiivse kastikujulise asja otsa, nii et lõi pea vastu seina ära, riivas õlaga seinale püstloodis kinnitatud toru ja kukkus lõpuks täies pikkuses pikali.

Põrandal lebades laskis ta kõlada vandesõnadel, mille olemasolust tal enne aimugi polnud.

«Gordon!» üürgas ta kõigest väest, ennast samal ajal istukile ajades ja mööda seina kobamisi edasi liikudes. Keegi ei vastanud.

Oma kontoris sai ta lõpuks põlema ühe arhitektilambi ja arvuti ja siis ta istus ja hõõrus valutavaid kohti.

Kas ta oli tõesti ainuke inimene osakonnas? See oleks igatahes esimene kord üle väga pika aja.

Ta sirutas käe termoskannu järele, kus oli haruldasel kombel eelmisest päevast veel törts kohvi alles.

«Noh, mis siis ikka,» mõtles ta pärast termose loksutamist ja nentimist, et seal oli piisavalt poole tassi jaoks, olgu see siis külm või mitte.

Ta võttis sahtlist lilla kruusi, mille ta oma kasupojalt oli saanud ja mis ei kannatanud päevavalgust, sest oli erakordselt kole. Ta kallas endale kohvi.

«Mida paganat?» mõtles ta laual sedelit nähes.

Kallis Carl.

Arhiivimaterjal, mida sa oma käesoleva juhtumi jaoks otsisid, on koridoris, sest kastid olid tillukese minu jaoks nii kaugele tuua liiga rasked.

Sõbraliku tervitusega

Lis

Carl ajas silmad suureks. Kuradi koht küll, kuhu kaste panna, aga keda sa sõimad, kui peamaja kaugelt kõige ahvatlevam naine nad sinna oli tassinud?

Ta pani mobiili lauale ja jäi seda vaatama.

«Kuidas sa ei taibanud mobiili kasutada, kui sul valgust vaja oli?» mõtles ta ja lõi kahjutundest rusikaga kõvasti vastu lauda, mille peale kruus üles hüppas ja maandus külili, nii et peale Lisi sedeli kogu paberihunnik, millesse ta varsti süvenema pidanuks hakkama, kohvist nii läbi imbus, et oleks võinud arvata, et see oli peldikust alla lastud.

Ta istus kümme minutit ja vaatas ainiti rikutud toimikuid ja mõtles sigarettide peale. Mona oli palunud tal suitsetamise maha jätta ja tal ei jäänud muud üle, aga paitava suitsu neelud kopsudes ja ninasõõrmetes ei allunud kontrollile. Võõrutusnähud ärritasid teda ja muutsid ta sarkastiliseks, ja seda teadsid Assad ja Gordon vägagi hästi, aga kuidagi pidi ta selle päeva jooksul oma süsteemist välja saama, et ta oleks valmis Monaga kohtumisel kiirgama törtsu loomulikku positiivsust.

«Kurat!» oli tema mantra, kui suitsuneelud peale tulid. Nagu oleks see aidanud.

Ta sai šoki, kui telefon helises.

«Tuled õige üles, Carl?» Tegemist ei olnud küsimusega, mida oleks saanud lähemalt arutada. Politseidirektoril oli isegi sulgkaalulise üleminekueas naise kohta ebaharilikult kriiskav hääl, mis võis igaühes ebamugavust tekitada, oli see siis taotluslik või mitte.

Aga miks TEMA helistas? Kas osakond oli kinni pandud, kui siin nii pime oli? Või tahtsid nad ta lahti lasta? Kas see otsus tehti lihtsalt tema eest ära? See talle nüüd küll eriti ei meeldinud.

Ta märkas kolmandal korrusel otsekohe sünkjashalli meeleolu. Isegi Lis nägi erakordselt morn välja ja koridor direktori kabineti ees tundus olevat pungil vaikivatest uurijatest.

«Mis siin, kurat, toimub?» küsis ta Lisilt.

Naine raputas pead. «Ma ei tea täpselt, aga midagi halba. Midagi Lars Bjørniga.»

Carli kulmud kerkisid. Kas nad olid ta lõpuks mingi sigaduse pealt kinni nabinud? See rõõmustaks teda ikka küll, pärgli päralt.

Minut hiljem seisis ta koosolekusaalis kolleegidega, neist kõigi näod olid üllatavalt ilmetud. Kas poliitikud olid nende eelarve jälle põhja lasknud? Ja kas see oli Lars Bjørni süü? See teda ei üllataks. Larsi igatahes ei olnud teiste hulgas näha, nii palju kui tema märkas.

Politseidirektor lükkas harjumuslikult õlad ette, otsekui aitaks see tema natuke liiga kitsast vormijakki heitluses naise rinnapartiiga.

«Mul on väga kahju seda teatada, aga nagu mõned teist juba teavad, helistati meile kolmveerand tundi tagasi Gentofte haiglast ja kinnitati, et Lars Bjørn on surnud.» Ta langetas hetkeks pea, samal ajal kui Carl proovis mõista, mida naine, kurat võtaks, just öelnud oli.

Lars Bjørn surnud? Ta oli küll sitapea ja arrogantselt kiuslik ja Carl ei tundnud tema vastu raasugi sümpaatiat, aga soovida, et ta oleks surnud? See oli juba…

«Täna varahommikul läks Lars nagu tavaliselt oma hommikusele jooksuringile Bernstroffsparki ja oli ennast koju tulles väidetavalt hästi tundnud. Aga ainult viis minutit hiljem tekkisid tal hingamisraskused ja seejärel infarkt, mis nüüd… » Politseidirektor kogus ennast hetke. «Tema naine Susanne, keda paljud teist tunnevad, proovis talle teha südamemassaaži, ja ehkki kiirabi saabus kiiresti, ja südameosakond tegi, mis suutis, ei õnnestunud tema elu päästa.»

Carl vaatas ringi. Paar kolleegi nägid siiralt õnnetud välja, aga ülejäänud näisid tema arvates juba peaaegu spekuleerivat selle üle, kes tema asemele pannakse.

«Läheb põrgu lahti, kui keegi Sigurd Harmsi sugune,» mõtles ta õudusega. Aga teiselt poolt toimiks päris hästi, kui selleks saaks Terje Ploug või, veel parem, Bente Hansen.

Jäi üle ainult pöialt hoida.

Ta otsis inimeste hulgast asjatult Assadi nägu. Mees oli ilmselt juba Rose juures või väljas ülesandeid täitmas. Seevastu nägi ta tagumises reas teiste kohal kõrgumas Gordonit, näost lumivalge ja silmad punased nagu Monal siis, kui tolle seis kõige sandim oli.

Kui nende pilgud kohtusid, viipas Carl ta enda juurde.

«Me võtame tänast päeva loomulikult natuke rahulikumalt,» kõlas politseidirektori hääl üle ruumi. «Ma tean, et teie hulgas on neid, keda see väga vapustas, sest Lars oli ju põhimõtteliselt väga hinnatud juht ja hea kolleeg kogu osakonna jaoks.»

Seda pidi Carl veidi seedima, üritades ära hoida ebasobivat köhahoogu.

«Me võtame aega leinamiseks, aga lähematel päevadel peame keskenduma ka oma tööülesannete jätkamisele tavalises tempos. Ma määran loomulikult võimalikult kiiresti ametisse Larsi asendaja ja see annab samal ajal võimaluse vaadata, kuidas peamaja tööülesanded edaspidi jagunevad.»

Naise kõrval seisis kommunikatsioonijuht Janus Staal ja noogutas, muidugi mõista. Ükskõik millise juhtkonna suurim nõrkus oli mitte järele anda ahvatlusele igal väiksemalgi võimalusel kõik pea peale pöörata. Kuidas, pagan, said juhid, ja eriti riigiteenistuses olevad juhid, teisiti oma olemasolu õigustada?

Ta kuulis Gordonit selja taga ohkamas ja keeras ennast tema poole. Tema küll hea välja ei näinud. Carl teadis, et Lars Bjørn oli Gordoni peamajja nihverdanud, nii et noormehe reaktsioon oli ootuspärane. Aga pärastpoole – kas Bjørn ei olnud siis teinud Gordonile sinna jäämise raskeks?

«Kus on Assad?» küsis Gordon. «Kas ta on Rose juures?»

Carl kortsutas kulmu. Gordon tegi õigesti, et seostas Assadi Lars Bjørniga. Imelikul kombel oli Lars Bjørni ja Assadi alati sidunud mingi kummaline vendlus. Minevikus läbielatud sündmused, mille ulatust Carl ei teadnud, olid ilmselt neid kõvasti lähemale toonud, ja kui sellest nüüd rääkida, siis oli Bjørn ka Assadile Q-osakonda koha muretsenud. Nii et millegi üle ta siiski pidi Bjørnile tänulik olema.

Ja nüüd oli mees surnud.

«Kas ma helistan Assadile?» küsis Gordon ja ootas loomulikult, et Carl seda ise teeks.

«Ma ei tea, võib olla on parem selle rääkimisega oodata, kuni ta siia tuleb? Võib olla teeb see ka Rose kurvaks, kui ta seal on. Tema puhul ei või iial teada.»

Gordon kehitas õlgu. «Sa võiksid talle sõnumi saata, et ta sulle helistaks, kui Rose läheduses ei ole.»

Hea mõte. Carl tõstis pöidla üles.

«Täna hommikul helistas jälle see veidrik,» ütles Gordon, kui ta oli lõpetanud nina luristamise ja nad trepist alla läksid.

«Hüva.» See oli vast kümnes kord paari päeva jooksul, kui Gordon seda maininud oli. «Kas sa küsisid, miks ta just sulle helistab? Kas ta seda ütles?»

«Ei.»

«Ja sa ei tea ikka veel tema asukohta?»

«Ei. Ma proovisin, aga ta kasutab kõnekaarti.»

«Hmm. Kui see sind häirib, pane järgmisel korral toru hargile.»

«Ma proovisin, aga see ei aita. Ta helistab viie sekundi pärast uuesti ja teeb seda nii kaua, kuni ma tema sõnumit olen kuulnud.»

«Mis see nüüd oligi?»

«Noh, et ta hakkab inimesi tapma, kui jõuab kahe tuhande ühesaja seitsmeteistkümneni.»

«Sinna on veel palju aastaid.» Carl naeris. Sellise repliigi oleks ka Rose võinud tulistada oma hiilgeajal.

«Ma olen temalt küsinud, mida see kaks tuhat ükssada seitseteist tähendab, ja vastuseks tuli küllalt krüptiline «loomulikult see, et tema mäng jõudis kahe tuhande ühesaja seitsmeteistkümneni» ja siis röökis ta naerda. See oli väga võigas naer, tõesõna.»

«Kas me ei võiks teda esialgu paigutada kergemalt segaste idiootide lahtrisse? Kui vana ta sinu arvates võiks olla?»

«Mitte eriti vana. Ta rääkis rohkem nagu teismeline, aga natuke vanem, arvan ma.»

Ennelõuna venis ja Assad ei helistanud tagasi ega vastanud Carli sõnumitele.

Küllap oli keegi teine teda juba teavitanud.

Carl oleks tahtnud parema meelega lihtsalt koju minna. Ta ei olnud lahti teinud mitte ühtegi toimikut pärast seda, kui nad mõrvaosakonda kokku olid kutsutud, ja teda valdasid rõhuv tunne, et kõik nüüd kokku variseb, ja kohutav suitsunälg.

«Kui Assad poole tunni jooksul tööle ei tule, lasen ma jalga,» mõtles ta ja surfas internetis töökuulutusi lugedes ringi. Kummalisel kombel ei olnud seal ühtegi kuulutust, mis oleks mõeldud täpselt viiekümne kolme aastasele asekomissarile, kelle kehamassiindeks lähenes kahekümne kaheksale.

Siis jäi üle ainult kohalik omavalitsus, aga mida ta Allerødi volikogus peale hakkaks? Ja millises parteis?

Koridoris kostsid Assadi tuttavad sammud.

«Sa oled kuulnud?» küsis Carl, nähes kahte sügavat vagu Assadi ninajuurel, kui tema nägu ukseavasse ilmus.

«Kuulsin, ja pärast olin paar tundi Susanne juures, see ei olnud väga meeldiv, ausõna.»

Carl noogutas. Assad oli lohutanud leske. Siis oli ta Bjørni perekonnaga väga lähedane.

«Ta oli lihtsalt nii vihane, Carl.»

«Nojah, aga see on ka mõistetav. See oli väga ootamatu.»

«Ei, mitte sellepärast. Ta oli vihane selle pärast, et mees ennast niimoodi lõhki jooksis.»

«Rebis, Assad. Rebis ennast lõhki. Nii öeldakse.»

«Ma ei saa sellest aru, ta jooksis ju. Noh, aga siis oli ta vihane kõigi nende pantvangide vabastamiste pärast, millega ta koju jõudes tegeles. Vihane mehe armukese peale. Selle üle, et ta liiga palju raha igasuguste asjade peale kulutas.»

«Võeh, pea nüüd hoogu. Lars Bjørnil oli armuke, tõesti või?»

Assad vaatas teda mõtlikult. «Lars Bjørn keppis kõiki kahejalgseid, kui ta selleks võimalust nägi, seda pidid sa ometi teadma?»

Carl ajas silmad pärani. Hale vennike! Mida naised temas ometi nägid, narr selline!

«Miks ta naine teda siis välja ei visanud?»

Assad kehitas õlgu. «Kaamelile ei meeldi uus joogikoht, Carl.»

Carl manas Bjørni naise näo silme ette. Ükskord sobis kaameli kujundi kasutamine päris hästi.

«Ja siis need pantvangide vabastamised, mis sa selle all mõtled?»

«Vangivõetud ärimehed, ajakirjanikud, rumalad turistid, humanitaarabi vabatahtlikud …»

«Ma tean isegi, keda see ohustab, aga miks Bjørn?»

«Sest tema tundis ohumärke kõige paremini, kui vastane sind iga viimase kui tibatillukese vale sammu eest lihtsalt maha lööb.»

«Hmm. Kas te niimoodi oletegi Bjørniga seotud? Kas ta aitas sind pantvangist välja?»

Assadi nägu hangus korraks. «Pigem vastupidi. Ja see ei olnud pantvangiolukord. See oli vangistus Iraagi kõige hullemas vanglas.»

«Abu Ghraib?»

Mees noogutas ja raputas üheaegselt. «Jah, ja ei. Kutsume seda lihtsalt kõrvalhooneks. Tegelikult oli neid mitu, aga kutsume seda Kõrvalhooneks number 1.»

«Kuidas seda mõista?»

«Mina ei saanud ka alguses aru, aga hiljem sain teada, et see hoone oli palju väiksem kui Abu Ghraib. See oli peavanglast isoleeritud ja seal istusid erilist tähelepanu vajavad vangid.»

«Nagu näiteks?»

«Vangi võetud välismaalased ja kõrgemalseisvad ametnikud, poliitikud, spioonid ja jõukad inimesed. Mõnikord terved perekonnad, kes olid Saddami režiimi eiranud. Inimesed, kes teadsid liiga palju, ja keda taheti rääkima panna. Sellised.»

«Kurat võtaks,» mõtles Carl.

«Lars Bjørn istus siis seal?»

«Ei, tema mitte.» Assad seisis kaua, väristas kergelt pead, pilk põrandal.

«Hüva,» ütles Carl. Nii et see oli siis üks nendest teemadest, mida Assad vältis. «Thomas Laursen mulle muidu midagi sellist ütles. Mina arvasin ka seda, sa kinnitasid seda, kui ma selle kohta küsisin. Aga, kuule! Ma tean, et see on sinu jaoks hell teema, Assad. Nii et unusta ära, et ma küsisin.»

Kräsupea pani silmad kinni ja ohkas sügavalt, seejärel ajas ennast sirgeks ja vaatas Carlile silma sisse.

«Ei, Lars ei olnud vangis ega ka mitte pantvang. Vangis oli tema vend Jess.» Ta kortsutas otsaesist ja nägi välja, nagu hakkaks endasse sulguma. Kas ta kahetses, et oli kergitanud loori milleltki, mida ei tohtinud jagada?

«Jess? Jess Bjørn?» See nimi kõlas kuidagi tuttavalt. «Kas ma olen temaga kohtunud, mis sa arvad?»

Assad kehitas õlgu. «Ei usu. Võib-olla kunagi, aga nüüd on ta hooldekodus.» Ta pistis käe taskusse ja tõmbas mobiili välja. Carl ei olnud seda kuulnud, nii et ilmselt oli see hääletu peal.

Hetke seisis kräsupea ja noogutas, mobiil kõrva ääres, ja ninajuure kõrval olevad vaod muutusid sügavamaks. Vastates oli ta hääl rahulolematu. Nagu poleks nad selles, mida ta kuulis, kokku leppinud.

«Ma pean nüüd minema, Carl,» ütles ta mobiili taskusse pistes. «See oli Susanne Bjørn. Me leppisime kokku, et mina annan Larsi vennale teada, aga nüüd on ta ikkagi ise talle helistanud ja rääkinud.»

«Ja ta reageeris sellele halvasti?»

«Ta reageeris põrgulikult halvasti, nii et ma pean nüüd minema, Carl. Ma tahtsin sellega oodata õhtuni, aga nüüd ei kannata see enam oodata.»

Carl oli viimati Allerødi kodus käinud peaaegu nädal aega tagasi ja sellest ajast peale, kui ta hakkas pendeldama kodu ja Mona korteri vahel, oli tema üüriline Morten aeglaselt ja kindlameelselt lauspommitanud tema maja oma äärmiselt alternatiivse sisekujundusandega. Ainuüksi sissepääs, mida ääristasid kaks pronksjalt kullatud atleetliku mehe ilma riieteta kuju, võisid iga koduabilise jalust rabada, rääkimata elutoast, mis oli muudetud paljude puidust mööblitükkidega praktilisest seitsmekümnendate kodust tõeliseks safrankollase ja karjuvrohelise värviorgiaks. Tervik mõjus tegelikult nagu hallitanud Emmentali juust, kui Carl seda kirjeldada prooviks. Puudus veel Morteni hinnaline Playmobili mänguasjade kollektsioon, mille ta oleks võinud keldrist elutuppa kolida ja sellega kogu elutoa katta.

«Halloo,» hõikas Carl, otsekui märku andes, et normaalsus astus sisse.

Ei mingit vastust.

Carl kortsutas otsaesist ja vaatas, kas tal õnnestub läbi köögiakna Hardy invaautot näha, aga ei õnnestunud. Tema vana sõber ja kolleeg oli ilmselt ära sõitnud.

Ta istus raskelt elutuppa Hardy tühja voodi kõrval olevasse tugitooli ja asetas käe sängile. Võib olla oli aeg Morteni üürilepingut muuta ja anda talle kogu ridaelamu kasutusõigus. Loomulikult selle mööndusega, et kui neil Monaga kooselust midagi välja ei tule, libiseb nende kokkulepe vanadesse raamidesse ja Morten kolib tagasi keldrisse.

Carl naeratas põgusalt. Kui Morten Holland saaks kogu ridaelamu enda käsutusse, võis ka Morteni kallim Mika tahta sisse kolida. Neil oli juba vanust piisavalt, ehk olid nad lõpuks valmis millekski formaalsemaks.

Ukse juurest kostis raginat ja Hardy veereva elektrilise ratastooli hääled ja Morteni naer viskas äkitselt tuppa valgust.

«Tere, Carl, hea et sa siin oled. Kas sa tead, mis täna juhtus?» sädistas Morten teda nähes.

«Ilmselt mitte midagi halba,» mõtles Carl, kui ta nägi Hardy säravaid silmi ja Mika lihaselist keha tema järel sisse tantsimas.

Morten istus tema ette, kõik üleriided seljas.

«Me sõidame Šveitsi, Carl. Kõik kolmekesi – Mika, Hardy ja mina.» Ta naeratas laialt.

Šveitsi? Aukudega juustu ja paksude pangaseifide riiki, kui põnev see ikka olla sai? Oli nii palju teisi kohti, kus Carl palju paremini igavust võis tunda kui Šveitsis.

«Jah,» jätkas Mika. «Meil on kokkulepe ühe Šveitsi kliinikuga, kes lubas anda hinnangu, kas Hardy on valmis selleks, et talle opereeritakse brain-computer interface.»

Carl vaatas Hardyle otsa. Tal ei olnud aimugi, millest mees rääkis.

«Jah, vabandust, et me sulle midagi rääkinud ei ole, Carl,» sosistas tema halvatud sõber. «Raha kokku kraapimine on võtnud väga palju aega. Me ei teadnud, kas see meil õnnestub.»

«Saksa fond maksab kinni sealviibimise ja osa operatsioonist, see on täiesti hullumeelne,» lisas Mika.

«Jah, aga millest te jahute? Mis see Interface selline on?»

Morten alustas turbokõnet. Imelik, et ta seda juba ammu välja pahvatanud ei olnud.

«University of Pittsburgh on välja arendanud meetodi, mille abil opereeritakse mikroelektroodid halvatud mehe ajukeskusesse, kust juhitakse käeliigutusi. Niiviisi õnnestub neil tekitada halvatud kehas uuesti tunnetus, muuhulgas sõrmedes. Seda me Hardyga proovimegi.»

«See kõlab ohtlikult.»

«Jah, aga ei ole,» jätkas Mika. «Ja ehkki Hardy saab juba praegu liigutada üht sõrme ja natuke õlga, ei ole sellest küllalt, et teda eksoskeleti sisse saada.»

Carl ei saanud aru. «Eksoskelett? Mis see veel on?»

«Kergkaalurobotskelett, mis tõmmatakse keha peale. Väikesed elektrimootrid kombinesoonis aitavad sellel, kes ise käia ei saa, liikuda, peaaegu nagu oleks see katseisik, kes ise ringi käib.»

Carl katsus endale ette kujutada, kuidas Hardy pärast paljusid aastaid jälle püsti seisab. Kaks meetrit seitse sentimeetrit rauast statiivil. Ta näeks välja nagu Frankensteini koletis, kes edasi koperdab, või midagi hullemat. See oli naeruväärne, aga Carlil ei olnud mingit tahtmist naerda. Kas see võis üldse teoks saada? Ega nad talle asjatult lootust ei andnud?

«Carl!» Hardy sõitis oma elektrilise ratastooliga paar sentimeetrit lähemale. «Ma tean, mida sa mõtled. Sa arvad, et ma pettun, et see viib mu rivist välja. Et see võib võtta kuid ja veelkord kuid ja ikkagi mitte õnnestuda, eks ole?»

Carl noogutas.

«Aga Carl. Sellest ajast peale, kui ma Hornbæki seljahaiglas halvatuna lamasin ja sul ennast kaksteist aastat tagasi ära tappa palusin, ei ole mul tänaseni olnud mingit tulevikueesmärki, mis mind ennast normaalsena tundma paneks. Ja ma võin küll ratastoolis ringi sõita, ja enam-vähem nii nagu ma tahan, ja ma olen selle üle väga tänulik. Aga mõte sellest, et mul võib ees seista veel üks samm, mille nimel pingutada, annab mulle tohutult elujõudu. Kas sa ei arva, et me peaksime seda proovima, vähemalt niikaua, kuni see ei õnnestu?»

Carl noogutas uuesti.

«Ma loodan, et operatsioon aitab mul käsivarsi tunda ja neid mõttejõul liigutada, võib olla isegi jalgu. Nad on teinud katseid halvatud ahvidega, kes hakkasid uuesti käima. Küsimus on selles, kas mul üldse on piisavalt lihasjõudu.»

«Ja siin tuleb vist eksoskelett mängu, kujutan ma ette?

Kui Hardy oleks saanud noogutada, oleks ta seda teinud.