Raamat, mis üllatab ja jätab jälje

Ervin Õunapuu. Foto: Margus Ansu

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Ervin Õunapuu teost «Õhtu saabumine teistesse tubadesse».

Sügavalt religioosse inimese jagelemised taevaste vägedega on harutihti võluvalt paeluvad, noist leiab tähendamissõnu igasse teemasse. Ja mida ütleb Õunapuu? «« - - - Rahval on vaja meelt parandada, nüüd kohe, muidu Jumal karistab Eestit jälle nagu 1939. aastal. Kas rahvas on tõesti nii rumal, et sellest aru ei saa, et kui ei usu Jumalat, siis tuleb Jumala karistus. Häving ja hukk. Ma ei taha, üldse ei soovi praegu seda hirmsat tuumasõda, mis tuleb, aga no teisiti ei ole lihtsalt mõeldav, uskmatud peavad oma karistuse kätte saama. Putin on aus ja õiglane Jumala väepealik, ta näitab koos Georgi Võidutooja ja teiste pühadega ateistidele koha täpselt kätte – ta saadab nad Põrgusse. Otsejoones ja halastuseta.» Ta vaatas mulle silma ja lisas: «Ma pean silmas kõiki ateiste. Kõiki.»»

Ervin Õunapuu, «Õhtu saabumine teistesse tubadesse». Foto: Raamat

Jätame timur-varro ja tema meeskonna mõnuluses sipelema ning ütleme kohe ära, et ega kõik kohad tos kummalises pahapühakirjas nii hullud ole, on hullemaidki. Ja lõbusamaid. Meenub kadunud sõber Jüri, kes ikka ütles, et õhtuti on tema kaitsepühak püha Jüri Võidutooja ja hommikuti püha Jüri Suurkannataja. Mina ei tea, kes on Ervin Õunapuu kaitsepühak, tööd on tol igatahes tublisti. Sest seesinane lõputu lauavestlus püüab muudkui vaielda ja põkselda ja sõgeleda ja põgeneda. Päriselt otsa ega aru kätte ju ei saagi, samas jupphaaval lugedes annab tulehakatust küll. Ihutoidust vaimutoiduks tahab see raamat lugeja haukamist muundada, peentest roogadest ega jumalasõnast puudust ei tule. Aga tahtnuksin korralikku viitematerjali ja tsitaadistikku, etemini suunistumaks eksikäigustikus, et näha kohe ja uurimata, kus, kuidas ja keda/mida on osundatud ning mil juhul on tegu autori loomingulise vabadusega. Kõikvõimsat tohuvabohu armastavale eestlasele igatahes midagi pendlivellodest oluliselt äkilisemat.

Ning tõesti, olles risti-rästi rabaradu kulgedes läbinud Õunapuu oopuse, meenus silt kirjaga «Seda te küll ei oodanud!», mida oleksin justnagu varem kusagil kohanud, jah, kas mitte Isevalitseja seda oma aiapeol ei tarvitanud? Lõin lahti «Muumipapa memuaarid» ning nägin, et need head olid.

Tove Janssoni agenda on krüptilisem, esoteerilisem, hermeetilisem, headuslikum ja aegadeülesem. Hatifnatid! Filifjonka! Eelviimane pumps! Aga ma soovitan Õunapuu õhtul saabuda teistesse tubadesse küll. Minu omas ta käis, jättis oma jälje ning eks ma kae perra, mis sellega peale hakata. Tallinna Raekojas kolmanda draakoni kõrtsi tagakambris võib laest põnevaid pühalikke jälgi leida; ülikoolilinnas on ühiselamu, mille tubade uue krohvikihi alt kumavad kaduneljapäeva öösiti Armuliku jalajäljed… kõigist jääb jälgi. Osakem lugeda. Ja hinge eest hoolt kanda.