N, 6.10.2022

«Aga kui mu tütar on paks, kas ma siis ei peaks talle seda ütlema?»

Linda Pärn
, raamatuportaali toimetaja
«Aga kui mu tütar on paks, kas ma siis ei peaks talle seda ütlema?»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Shutterstock

Christopher Scanloni ja Kasey Edwardsi käsiraamat «Kuidas kasvatada tüdrukuid, kes endale meeldivad» kirjeldab seitset omadust, mis aitavad tüdrukutel saavutada edu ja kaitsta end maailma eest, mis neid alatasa pisendab. Raamatust leiab praktilisi ja tõendatud näpunäiteid, kuidas kasvatada tüdrukuid, kes on õnnelikud ja enesekindlad.

Kui sul õnnestub kasvatada tüdruk, kes endale meeldib, tuleb kõik muu lihtsalt.

Christopher Scanlon, Kasey Edwards, «Kuidas kasvatada tüdrukuid, kes endale meeldivad».
Christopher Scanlon, Kasey Edwards, «Kuidas kasvatada tüdrukuid, kes endale meeldivad». Foto: Raamat

Ta pürgib paremuse poole, sest usub enda võimetesse ning on piisavalt enesekindel, et tagasilöökidest üle saada.

Ta hoolitseb enda füüsilise ja vaimse tervise eest, sest on loomulik kanda hoolt selle eest, mida armastad.

Ta loob eluterveid suhteid, sest ei lepi vähemaga.

Ta on rõõmsameelne ja tunneb end turvaliselt, kuna teab, et tema parim sõber ja usaldusväärseim liitlane on tema ise.

Tuginedes teadusuuringutele ja teistes vanemates süütunnet tekitamata kirjutasid soojust ja vaimukust tulvil raamatu «Kuidas kasvatada tüdrukuid, kes endale meeldivad» ema ja isa, kes võitlevad oma tütarde tuleviku nimel täpselt samades vanemaks olemise kaevikutes kui sina.

Loe raamatust katkendit!

***

Räägime poistega nagu inimestega ja tüdrukutega nagu nukkudega

Sisuliselt iga kord, kui tüdrukud kodust välja astuvad, öeldakse neile «Oi, kui ilus kleit» või «Sul on nii ilusad juuksed» või «Kui ilusad ripsmed sul on» või «Su papudel on nii vahvad lipsud» või «Sa oled nii armas».

Sellised igapäevased välimuse pihta käivad sõnumid pärinevad heasoovlikelt toredatelt inimestelt, kes endalegi teadmata kohtlevad poisse kui inimesi ja tüdrukuid kui nukke.

Asi pole selles, et tüdrukute välimust ei tohiks kunagi mainida. Probleem tekib siis, kui enamik kommentaare, mis tüdrukud enda kohta kuulevad, keskenduvad nende välimusele.

Võta hetk mõelda kõigele, mida su tütre kohta ta elu jooksul – sünnist praeguseni – öeldud on. Võime kihla vedada, et kui need kõik kirja panna ja kokku lugeda, tuleb välimuse pihta käivaid kommentaare rohkem kui kõiki teisi kokku.

Kuidas saaksimegi eeldada, et tüdrukud usuvad, et neil on maailmale pakkuda ka muud kui ilu, kui pere, sõbrad, õpetajad, poemüüjad, võhivõõrad ja isegi jõuluvana märkavad vaid tüdrukute välimust, aga mitte nende mõtteid ja tegusid?

Ning kuidas saaksimegi eeldada, et nad ei tunne end rusutuna, kui taipavad, et nad polegi nii ilusad, kui maailm tahab, et nad oleks? Keeruline on endale meeldida, kui taipad, et sa pole piisavalt hea ainsas asjas, mida sind on õpetatud oluliseks pidama.

Kuidas tüdrukutega rääkida

Me oleme tüdrukute välimuse kommenteerimises täpselt sama süüdi kui kõik teised. Esimene mõte, mis meil enda tütreid või teisi väikseid tüdrukuid nähes pähe tuleb, on see, kui armsad ja toredad nad on. Tüdrukute välimuse kõige muu arvelt rõhutamine on nii juurdunud, et paljud meist ei oskagi neile midagi muud öelda. Parimast tahtest hoolimata, puudub paljudel meist kogemus, kuidas tüdrukutega muul kui pinnapealsel viisil suhelda.

Ometi on ka pisikesed poisid imeilusad ja kellelgi ei tule pähe seda neile esimese ega ainsa asjana mainida. Meile tundub, et kui oskame väikesi poisse kohelda kui inimesi, mitte nukke, siis on tüdrukute samamoodi kohtlemine vaid harjutamise ja tahte küsimus. Kui sa ei tea, kust alustada, leiad siit mõned teemad, millest tüdrukutega rääkida.

• Kus sa täna käinud oled või kuhu sa täna lähed?

• Kui vana sa oled?

• Kelleks sa suurena saada tahad?

• Mis on su lemmikraamat/mänguasi/sport/loom/toit/laul?

• Kas sa oskad mõnda jõululaulu laulda?

• Mis sa lõunaks sõid?

• Kas sa magasid hästi? Mis värvi su voodi on?

• Vaata enda ümber ringi ja maini mõnda lähedal olevat lillepotti, veoautot, pilti seinal või kasvõi ilma. Maini seda, millega tüdruk parajasti tegeleb või küsi talt midagi selle kohta, näiteks «Sa jooksid nii kiiresti» või «Vaata, kui suurt torni sa ehitad» või «Mis su mängukutsu nimi on?». Kui ükski nendest näidetest ei sobi olukorda, mõtle, mida sa samas olukorras poisile ütleksid. Tõenäoliselt sobib ka see hästi.

PSN: pehmendamine, suunamine ja näitamine

Tahaksime öelda, et julgeme igal meie tütarde välimuse pihta suunatud kommentaaril sõnasabast kinni haarata. Tegelikult on see meile väga raske, eriti kuna mõistame, et üldiselt ei mõtle keegi midagi halba. Iga välimuse kohta käiva komplimendi vaidlustamine oleks ebamugav, tüütu ja ebaviisakas, ent siiski tahame, et tüdrukud ei peaks neid kuulma. Meie lahendus on selliseid kommentaare pehmendada ja suunata nii, et iga kord, kui tüdrukud kuulevad midagi oma välimuse kohta, kuulevad nad tasakaaluks enda kohta ka midagi muud.

Samuti näitame, et tüdrukute ja naistega on võimalik suhelda ka nende välimusest rääkimata.

1. Pehmendamine

Pehmendamise puhul pöörame tähelepanu oma tütarde nendele omadustele, mis pole välimusega seotud. Näiteks kui naaber ütleb, et meie tütred on iga päevaga aina ilusamad, mainime mõnda nende oskust, mis samuti iga päev areneb, näiteks lugemisoskus, hundiratta viskamine või laste püsivus, naljasoon või lahkus.

2. Suunamine

Suunamist tuntakse ka kui jututeema vahetamist. Näiteks võib tüdrukute riiete kohta käivat kommentaari kasutada, et rääkida kõigest muust toredast, mida nad nendes riietes teha ja saavutada saavad. Nii saab lauset «Sul on väga ilus kleit» kasutada võimalusena mainida, kui hea selles puude otsa ronida on. Kampsuni kohta käivale kommentaarile saab anda uue suuna viidates ilmale, öeldes: «Panime soojalt riide, sest lähme parki mängima.»

Mida rohkem saame jututeema suunamise abil rõhutada tütarde suutlikkust – mida nad teha saavad –, seda parem. Me ei taha, et nad arvaks, et on passiivsed imetlusobjektid.

3. Näitamine

Me arutame oma tütarde välimuse üle nende kuuldes haruharva. Loomulikult vahel mainime nende ilu, sest me ei taha, et neil jääks mulje, et väldime seda teemat, kuna peame neid koledateks. Küll aga peame välimuse kohta käivate kommentaaridega piiri, sest tahame, et nad teaksid, et nende välimus ei ole meile oluline. Samuti tahame, et nad teaksid, et ka teiste välimus on sama ebaoluline.

Seetõttu ei kommenteeri me tütarde kuuldes kellegi välimust – ükskõik, kas positiivselt või negatiivselt. Me lihtsalt ei räägi välimusest. Ära unusta, et kahjulikud ei ole mitte ainult tütarde või teiste kehade kohta käivad negatiivsed kommentaarid. Nagu raamatu «Thinsanity» (eesti k «Kõhnushullus») autor ja kehakaalule spetsialiseerunud psühholoog Glenn Mackintosh kirjutab: «Kui kehadest, väljanägemisest ja välimusest, ükskõik, mil viisil, liiga palju räägitakse, hakkab see kehaga seotud enesekindlust õõnestama.»

Kaalu ümber mõtestamine

Kaalu ja rasvumisega seotud teemad on keerukad ning hoolimata sellest, mida Instagramis näed või moedieetidega seoses kuuled, ei ole vastuseid ka teadlastel. Oleme kuuekümne aasta jagu ebaõnnestunud rahvatervise kampaaniatest ja dieedikultuurist õppinud üht – kaal ja kaalulangetamine ei sõltu pelgalt tahtejõust ega sisse ja välja minevate kalorite hulgast.

Kui dieedid toimiksid, oleksime kõik kõhnad ja dieeditööstus ammu kokku kukkunud. Nüüdseks teame, et ka siis, kui kõik sööksid sama toitu ja teeksid iga päeva sama palju trenni, oleksid inimeste kehad jätkuvalt väga erineva suuruse, kuju ja kaaluga. Samuti teame, et lihtsalt otsa vaadates ei saa hinnata kellegi tervislikku seisundit. Kõhnad inimesed võivad olla väga ebatervislikud ning samuti on võimalik ja ka tavaline, et suurema kehaga inimesed on terved, õnnelikud ja pika elueaga.

Su tütre tervis ei tulene tema keha suurusest ega kujust. Ega ka mitte kaalust või kehamassiindeksist (KMI), mille mõtles välja üldsegi matemaatik, mitte tervishoiutöötaja, ning mis polnud kunagi mõeldud kellegi tervise hindamiseks. Ning see, kui su tütre keha on suurem, kui see moetööstuse sõnul olema peaks, ei tähenda, et ta endale meeldida ei võiks. Nagu üks tüdruk meile ütles: «Ma tahaks, et tehtaks teksaseid, mis mulle päriselt ka istuvad.» Tema jaoks oli halvasti istuvates teksastes täielikult süüdi nende tootja, mitte tema kurvikas keha.

Unusta kaal

Alati, kui kirjutame kaalule keskendumise ja kaalulangetusdieetide ohtudest, süüdistatakse meid paratamatult rasvumise ja ebatervislike elustiilide propageerimises. Miski ei saaks olla tõest kaugemal. Tahame, et meie tütred oleksid terved. Teame, et hea tervis aitab neil endale meeldida ja elada soovitud elu.

Olgem ausad, kaalu ja kaalulangetamise kinnisideeks muutmine ei taga head tervist. Doktor Kausman usub, et tervist taga ajades keskendutakse valele asjale. Tervis ei sõltu mitte kaalust, vaid heaolust. Kaal on tulemus ja number kaalul, ent heaolu on protsess. Heaolu tähendab tervislikku ja tasakaalus elustiili. See tähendab, et sööme enamasti tervislikult, liigutame end nii, nagu meile meeldib ja teeme seda, mis muudab meid õnnelikuks.

Toit, mida meie tütred söövad ja millist trenni nad teevad, on kindlasti meile oluline ning räägime sellest siin peatükis varsti ka lähemalt. Ent nagu ka ilu puhul, on meie eesmärk keha kaalu olulisust oma tütarde elus vähendada.

Kuna tahame, et tüdrukute elu oleks lõbus, tervislik ja aktiivne, peame keskenduma sellele, mida nende kehad teha suudavad, mitte millised need välja näevad. Kui su tütar loeb pühendunult kaloreid, piirab oma keha ja tunneb häbi, kui kaalulangetusdieet paratamatult ebaõnnestub, on vähetõenäoline, et ta endale meeldib.

Kuigi paljud vanemad on nõus, et tüdrukud võiksid tunda end oma kehas hästi, on neil enamasti üks tingimus – tütar peab juba eos kõhn olema. Jäetakse mainimata, et tüdrukud, kes pole kõhnad, ei peaks enda üle uhkust tundma.

«Aga kui mu tütar on paks, kas ma siis ei peaks talle seda ütlema?»

Sellise küsimuse esitas meile üks isa, olles lugenud artiklit lastest ja kehakuvandist. Kuigi vanemad on harva nii otsekohesed, polnud see esimene kord, kui meilt seda küsiti.

Olgu öeldud, et see isa hoolis oma lapse tervisest. Ta oli kursis kõigi lapseea rasvumisega seotud õudusjuttudega ja arvas, et kui ta ei käsi tütrel veidi alla võtta, siis on ta halb isa. Samas polnud see isa kindel, kas keha häbistav lähenemine on ikka õige valik. Kahest mõttest viimasega liikus ta õiges suunas.

Kuigi me pole ta tütrega kohtunud, on enam kui tõenäoline, et ta on oma kaalust juba teadlik. Inimesed, kes kaaluteemalise vestlusega juba tollest isast tõenäoliselt ette jõudsid on muuhulgas:

• pahatahtlikud sõbrad,

• koolikiusajad,

• tervishoiutöötajad,

• tädi, kes valjuhäälselt ahhetab, kui too tüdruk sünnipäevatordist teist tükki palub;

• võhivõõrad, kes iga kord, kui ta avalikus kohas sööb, kulmu kergitavad;

• iga teine telesaade, ajakiri, ajaleht või film.

Tõenäoliselt ei arvusta keegi selle tüdruku keha karmimalt kui ta ise. Sama kinnitavad ka spetsialistid. Doktor Kausmani professionaalne nõuanne on: kehakaalule keskendumisest ei saa midagi head tulla. See kehtib nii su lapse kaalu, su enda kaalu kui kõigi teiste kaalu kohta.

«Uuringute tulemused näitavad üheselt, et kaalule keskendumine ei aita kaalu langetada,» ütleb doktor Kausman. «Palju tõenäolisemalt on selle tulemuseks kaalus juurde võtmine. Samuti on see, eriti laste puhul, kõige sagedasem toitumishäirete põhjustaja.»

Psühholoog Sarah McMahon nõustub ja lisab, et niigi haavatavad tüdrukud tunnevad end kaalulangetusdieedil veel hullemini. «Lapse dieedile panemisel on sotsiaalsed tagajärjed,» selgitab McMahon. «See eraldab nad sõpradest, ei lase neil ühistes tegevustes osaleda ning annab märku, et neil on viga, mis vajab parandamist.»

Sellisest lähenemisest võib su laps järeldada, et armastaksid teda rohkem, kui ta oleks kõhnem. Tegelikult on tal aga vaja tunda, et kodu on tema kindlus ning koht, kus teda kõigest hoolimata armastatakse, väärtustatakse ja austatakse.

Ameerika Ühendriikide arst doktor Katja Rowell, kes on spetsialiseerunud lapseea toitumishäiretele, rõhutab, et kuigi lapseea rasvumine on murettekitav, tuleb teadvustada ka lapse dieedile panemisega kaasnevaid riske. «Kõige usaldusväärsemad tõendid kinnitavad, et dieedi abil kaotatud kaal tuleb sisuliselt alati tagasi,» seletab Rowell, kes kirjutas raamatu «Helping Your Child with Extreme Picky Eating» (eesti k «Kuidas aidata toidu suhtes ülivalivat last»). «Dieedid tõstavad lastel märkimisväärselt depressiooni ning toitumishäirete kujunemise riski ning toovad seeläbi kaasa kohutavaid kannatusi ja kulutusi.»

Kui sa ei suuda ikka otsustada, kas tasub käskida tütrel kaalu langetada, võta arvesse, et käsid tal teha midagi, milleks ei ole võimelised enamik täiskasvanuid. 2015. aastal 99 791 rasvunud naise ja 76 704 rasvunud mehe seas läbi viidud uuringust selgus, et «Rasvunud patsientide tõenäosus ühe aastaga normaalkaal saavutada oli naiste puhul üks 124-st mning meeste puhul üks 210-st». Mis tähendab, et lapse elus saavad määravaks läbikukkumine ja häbi.

Toitumisnõustaja ja kehakuvandi edendaja Meg McClintocki sõnul võivad isegi keha ja kaalu pihta suunatud positiivsed kommentaarid põhjustada kahjulikku kinnisideed kehakuju ja suurusega. «Kaalu hakatakse seostama häbi ja eelarvamustega ning lapsed, kes ei vasta, või arvavad, et ei vasta, iluideaalile, võtavad negatiivsed stereotüübid omaks,» räägib ta. «See omakorda tõstab depressiooni riski, ei lase lapsel end aktsepteerida ning vähendab üldist rahulolu eluga.»

Siin on meie vastus isale, kes ei teadnud, kas ta peaks ütlema oma tütrele, et ta paks on: ennekõike vajab tüdruk oma vanematelt – ja eriti isalt, ehk esimeselt mehelt, kes teda armastab ning kes õpetab talle, kuidas mehed teda tulevikus kohtlema peaksid – tingimusteta armastust ja turvalist kohta, kus suureks kasvada, mitte häbi ja arvustamist.

Mida teha, kui arvad, et tütre kaal on loomulikust suurem?

Loomuliku kehakaalu all ei mõtle me KMI-d. Loomulik kehakaal on su tütre kaal, kui ta elab tervislikku ja aktiivset elu.

Kui arvad, et su tütre kaal on üle loomuliku, tuleb esmalt unustada välimus. Tuleb välja, et kuigi kipume inimesi sageli välimuse põhjal arvustama, ei anna see tervisest eriti aimu. «Isegi kui arvad, et su tütre kaal on eakaaslaste omast suurem, ei ole võimalik lihtsalt talle otsa vaadates öelda, kas ta on ületanud oma tervisliku kaalu piiri,» selgitab doktor Kausman.

Selle asemel, et üritada tütre kaalu muuta, pööra tähelepanu ta heaolule. Jälgi tema käitumist ja proovi mõelda, kas seda saaks tervislikumaks muuta. Kui eesmärk on kaalu langetada, tähendab see su tütrele tõenäoliselt igapäevast ebaõnnestumist, mis on laastav ta enesehinnangule ja õnnele.

Kui aga seada sihiks tervislik elustiil, ehk süüa enamasti hästi ja olla aktiivne, on tütrel võimalik haarata kontroll enda kätte ja eesmärk saavutada.

Kuna kasvasime üles uskudes, et ihaldusväärse keha saavutamine on kinni tahtejõus, võib olla sellist lähenemist keeruline aktsepteerida. Ent kui su tütre suhtumine toitu ja trenni on normi piires, on ta tõenäoliselt oma loomulikus kaalus. Ta on juba sihini jõudnud.

Sarah McMahon kinnitab, et kehad tõesti on väga erinevate kujude ja suurustega. Selle asemel, et astuda hukule määratud lahingusse ja üritada muuta oma tütre keha millekski, mis see pole mõeldud olema, õpi oma tütart toetama, et ta lööks elus läbi ka kehaga, mis ei vasta praegustele iluideaalidele.

«Aita lapsel mõista, et kõhn olemine ei taga õnne. Täiel rinnal elamiseks ei pea kõigepealt kaalust alla võtma. Elu tahab juba praegu elamist,» julgustab McMahon.

Kui loobume mõttest, et õnnelik olemiseks tuleb kaalust alla võtta, võimaldame tüdrukutel suunata energia ja tähelepanu tegevustesse, mis toovad rõõmu ja ihaldatud heakskiidu.

Märksõnad
Tagasi üles