/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2021/07/09/13905391t1h52e9.jpg)
Hieronymuse sarjas ilmus kaks uut raamatut, Stefan Żeromski «Õhus on kevadet» ja Marcel Prousti «Õitsvate neidude varjus».
Hieronymuse sarjas ilmus kaks uut raamatut
Stefan Żeromski «Õhus on kevadet», tõlkija Hendrik Lindepuu
/nginx/o/2022/08/05/14740180t1h3d78.jpg)
Stefan Żeromski romaan «Õhus on kevadet» («Przedwiośnie», 1925) räägib läbi noorukese Cezary Baryka kujunemisloo Poola progressiivse intelligentsi probleemidest pärast 1918. aastat, kui oli taastatud omariiklus. Entusiasm sihi saavutamiseks, mille poole olid püüelnud mitmed põlvkonnad, ei saanud varjutada tõsiasja, et ammune ebaõiglus püsis. Suurele osale intelligentsile tundus, et ühiskondlik lõhe on nii suur, et seda ei saa lahendada aeglaste demokraatlike reformidega, et ehk on vaja revolutsioonilisi muutusi. Poolas oli palju selliseid nagu Cezary Baryka, keda olid mõjutanud Vene revolutsiooni sotsiaalsed lubadused. Romaani esimene osa «Klaasmajad» räägib Cezary noorusest Bakuus ja tollastest veristest sündmustest seal, samuti vaevarikkast reisist koos isaga läbi Venemaa Poola poole. Romaani keskne osa kujutab paari Nawłoći mõisas veedetud kuud, kus Cezary langeb isevärki armunelinurka (Czesław Miłosz on Nawłoći osa nimetanud jõuka maašlahta elu parimaks kirjelduseks poola kirjanduses). Teose kolmandas osas «Tuul idast» on Cezary tagasi Varssavis ning tema südames on vastakad – bolševistlikud ja patriootlikud – vaated.
Stefan Żeromski (1864–1925), keda on nimetatud poola kirjanduse südametunnistuseks, oli üks väljapaistvamaid poola proosakirjanikke, XX sajandi esimesel veerandil ei kahelnud keegi – isegi mitte kirjaniku vaenlased –, et Żeromski on Poola tähtsaim romaanikirjanik. Imetlust äratasid Żeromski erakordne kaastundevõime, erapooletus ja romaanide dramaatiline faabula. Sotsialistlike vaadetega Żeromski käsitles oma teostes tihti ühiskondlikke teemasid, tema huvide keskmes olid tööliste ja talupoegade murettekitav viletsus ja vaesus.
Marcel Proust «Õitsvate neidude varjus», tõlkija Anti Saar
/nginx/o/2022/08/05/14740181t1h18f9.jpg)
Marcel Prousti romaanisarja «Kadunud aega otsimas» on sageli nimetatud üheks 20. sajandi mõjukaimaks kirjandusteoseks. Sarja teine köide «Õitsvate neidude varjus» lisandub senistele eestindustele «Swanni poolel» (1. köide), «Soodom ja Gomorra» (osa 4. köitest) ja «Taasleitud aeg» (viimane, 7. köide). Hoolimata tegelaste kordumisest saab kõiki köiteid selles sarjas lugeda omaette romaanidena. Ning on tõenäoline, et just «õitsvatest neidudest» alustas Proustiga tutvumist suur osa kirjaniku kaasaegseid, kuna esimene köide ei teeninud avalikkuses erilist vastukaja, teine aga võitis 1919. aastal maineka Goncourti auhinna ja tegi Prousti üleöö tuntuks.
«Õitsvate neidude varjus» katab jutustaja elust perioodi, mida laias laastus nimetatakse murdeeaks ja mis isiksuse kujunemises üldist arusaamist mööda ongi murrangulise tähtsusega. Siin saab minategelane oma esimesed õppetunnid armuasjades, mida järgmistes osades sügavuti lahatakse. Ning siin leiavad aset ka mõned kõige tähtsamad episoodid kirjanikuks saamise keerukas loos, mida kogu romaanitsükkel enesest kujutab. «Õitsvate neidude» emotsionaalne heitlikkus pakub äratundmist paljudele, kel meeles omaenese teismeea triumfid ja kriisid. Nimelt see köide «Kadunud aja» tsüklist on tulvil kõige suuremat janu elu, ilu ja armastuse järele, nimelt siin leidub kõige rohkem poeetilisi looduse- ja meeleolukirjeldusi, nimelt siin on seltskondlike ja isiklike pürgimuste kriitikasse segatud kõige rohkem humoorikat eneseirooniat.
Marcel Proust (1871–1922) on prantsuse modernismi suurkuju, vaieldamatult tähtsamaid autoreid kogu õhtumaises kirjandusloos. Tema olulisimaks panuseks on jõgiromaan «Kadunud aega otsimas», mille seitsmest köitest jõudsid autori eluajal ilmuda vaid esimesed neli. Romaanitsükkel võtab enda alla üle nelja tuhande lehekülje ning selles esineb üle kahe tuhande tegelase. Peategelaste ring piirdub ometi umbes kümnega ning tähtsaimaks neist on mõistagi jutustaja ise, kes kingib lugejale pikkades ja varjundirohketes lausetes oma kirjanikuks saamise loo.
Anti Saar (snd 1980) on kirjanik ja tõlkija, kes peab võõrkeelsete tekstide vahendamisel väärtuslikuks sama mida oma loomingus: rütmi, meloodiat ja empaatilist sisseelamist erinevatesse tegelaskujudesse. Ta on prantsuse keelest tõlkinud ilukirjandust autoritelt, nagu Georges Perec, André Breton, Maurice Blanchot, Philippe Claudel ja Katrina Kalda ning eestindanud teoreetilisi tekste filosoofiast, antropoloogiast ja kirjandusteadusest (Deleuze/Guattari, Bruno Latour, Jacques Rancière, Marcel Mauss, Claude Lévi-Strauss, Arnold van Gennep, Roland Barthes jne). Oma tõlgete eest on Saar pälvinud Eesti Kultuurkapitali aastaauhinna ja mitu nominatsiooni.