Kuidas Jaapanis on enesetapp viis jääda ellu

Pilt on illustreeriva tähendusega. Foto: Shutterstock

Noortekultuur, mis veel hiljuti vaatas lääne poole, on nüüdseks pööranud pilgu kaugele itta. See kahtlemata kujundab ka noori teistsuguseks, olles mõjutatud Disney multikate asemel Jaapani animest, Ameerika popi asemel Korea popist ja kangelaskoomiksite asemel grotesksest mangast. Näib, nagu jääks terve maailm kahe generatsiooni vahele. Ruth Ozeki, kes on juurtelt jaapanlane, kuid kasvanud üles Kanadas, ühendab just need kaks generatsiooni ja kultuuri omavahel valgustamaks meid, kuidas tegelikult mõtleb tänapäeva noor ja millised lüngad on meil vahest kommunikatsioonis tekkinud. Seda mitte ainult vanemate ja laste vahel, vaid ka suuremas plaanis: looduse ja ühiskonna ning vaimu ja rutiini vahel.

Ruth Ozeki teos «A Tale For the Time Being» on lugu jaapani päritolu kanadalasest Ruthist, kes leiab kaldale uhutud päeviku, mis kuulus 16-aastasele jaapani tüdrukule Naole. Teos areneb kaudses dialoogis, mis tüdruku ja Ruthi vahel päeviku kaudu tekib. Taustateemaks, mis justkui kaudselt Nao ja Ruthi lugu ühendab, on Jaapanis 2011. aastal aset leidnud maavärin ja Tohoku tsunami. Õppides tundma Nao lugu, tekib Ruthis hirm tüdruku pärast, kes kuskil kaugel Jaapanis võis selle ohvriks jääda. Eelkõige aga on siiski katastroof tagaplaanil ning oluliseks saavad noore Nao isiklikud, emotsionaalsed ja argised probleemid, tema kui noore inimese areng ning Ruthi kui lääneliku jaapanlase suhestumine nende teemadega. See on ühtlasi lugu, mis töötab kui praktiline käsiraamat tutvustamaks Jaapani noortekultuuri, kõnepruuki ja sünget igapäeva.

Ihalus surma järele kui appikarje ühiskonnale

Üheks oluliseks ja tundlikuks teemaks teoses on suhtumine surma. Täpsemalt enesetapu käsitlus ja sellest lähtuvalt ka mõtteviis, millega suhtutakse argipäeva, ellu ja elusolemisse. Teos, mis näib esmapilgul üdini depressiivne, tegeleb sügavuti tegelasi valdava tühjusega ja sellest tuleneva surmaigatsusega. See näib olevat aktuaalne suhtumine just jaapani kultuuriruumis. Ent vaadates ümberringi, näeme, et sellest on saanud massiline probleem ka siin, eriti viimaste aastate statistikaid jälgides.

Enesetappe jaapani kirjanduses uurinud Pedro M. Teixeira jõudis järeldusele, et enesetapp näib noorte ja keskealiste jaapanlaste jaoks tulevat sügavalt juurdunud eksistentsiaalsest kriisist, mis on tingitud kas kaduvast kultuurilisest identiteedist, traumaatilisest ajaloost tingitud «üleriigilisest PTSD-st» või lihtsalt suurest arvust ravimata depressiivsetest inimestest, keda on vorminud majanduskliima või pingeline töö- ja koolikeskkond. Seda urbanistlikust argisusest tulenevat tühjust ja elumõttetust väljendab ka Ozeki. Surma ei suhtuta seetõttu negatiivselt, vaid pigem igatsevalt. Ozeki teose peategelane Ruth jõuab näiteks kirjavahetuseni Nao isa ja psühholoogiaprofessori vahel, mis selgitab, kuidas Jaapanis on enesetapp viis jääda ellu:

Meie jaoks on see ilus asi, mis annab meie elule igaveseks tähenduse, kuju ja au. See on meetod, mis muudab meie elutunde kõige tõelisemaks. See on olnud meie traditsioon tuhandeid aastaid. Sest elususe tunnet pole nii lihtne kogeda. Kuigi elu on asi, millel näib olevat mingi kaal ja kuju, on see vaid illusioon. Tundel, et oleme elus, ei ole tõelist serva ega piiri. Nii et meie, jaapanlased, ütleme, et meie elu tundub mõnikord ebareaalne nagu unenägu. (Ozeki)

See on maailmatunnetus, mis on ameerikalikule mannavahust mõtteviisile võõras. Enesetapp on kas patt või tabu, igatahes sellest ei räägita. Küll aga on depressiivne maailmatunnetus iseloomulik Euroopa ja eriti Skandinaavia esteetikale. Eestlasena oli huvitav seda teost lugeda, sest sarnase sünge meeleoluga loomingut olen kohanud ka eesti kirjanduses, filmis ja kunstis. Pessimism ja morbiidsus, ent sealjuures ausus rääkida asjadest nii, nagu nad on. Selles suhtes on meie ja jaapani kultuur sarnased.

Ruth Ozeki «A Tale For the Time Being» Foto: Raamat

Tähendust leitakse loodusest ja vaimust

Ent see teos pole sootuks mitte ainult depressiivne ja melanhoolne, vaid pigem suunab lugeja lahenduse poole – loodusesse. Teoses leiavad tegelased elule sisu ja mõtte metsikust loodusest ning vaimsetest väärtustest. See on justkui ainus, mis võib tühja inimest millegagi täita. Teose puhul on tunda appikarjet urbanistliku keskkonna suhtes ning nii saab loodusest miskit täitvat, tähenduslikku ja müstilist. Võttes arvesse Valdur Mikita ja Fred Jüssi kirjutiste menukust, julgen väita, et ka eestlane tegelikult otsib enda eksistentsile põhjendust just loodusest. Jaapani kultuuri suhe loodusega on eripärane. Ray T. Donahue kirjutab, et Jaapanis on armastus looduse vastu tegelikult religioosne või vaimne, mitte niivõrd otsene. Loodust (k.a looduskatastroofe) on Ozeki teoses kirjeldatud kui midagi ohjamatut ja tsivilisatsioonivälist ning seetõttu avaldub see metafoorses vormis esindamaks alateadvust, mis on just niisama ohjamatu. Ozeki rakendab seda müstilist elementi näiteks seeläbi, et peategelane Ruth puutub unes kokku Nao müstilise zen-budistist vanavanaemaga metsas templis ning ta viib sinna jaapani vares. Vaimsus ja mets saavutavad teatud paralleeli, kuna mõlemad on ülivõimsad jõud, mida inimene teadlikult kontrollida ei suuda, küll aga võib ta sellega ühes võnkuda. Inimese teadvus ja loodus kuuluvad kokku ning on ainult siis rahus ja harmoonias. Urbanistlik keskkond aga lõhub ära harmoonia ja vaim jääb haigeks. Alateadvuse ja looduse tihe seotus väljendab suurepäraselt seda, kuidas loodus on jaapani kirjanduses just vaimse väärtusega.

Nii leiab ka enesetapumõtetele kalduv Nao täidet ja mõtet just loodusest, kui tema nunnast vanavanaema ta enesega metsa templisse elama veab ja talle vaimseid õpetusi jagama hakkab. Ühes looduse ja vaimsete harjutustega saavutab Nao enda arvates supervõime, mis teda elus hoiab ja kõigest raskest (nagu koolikiusamine, isa enesetapukatsed, ema lahkumine, lihtsalt eksistentsiaalsed ärevushood) üle aitab.

Multikultuursus ja globaliseerunud lapsed

Ozeki teos soodustab inimeste kokkusaamist ja aitab lugejal mõista erinevate kultuuride iseärasusi viisil, mida autor ise juba mõistab. Nii võime leida palju viited lääne kirjandusele, kunstile, filosoofidele ja lääne muusikale, sealjuures õppides tundma jaapani kultuuri. Ozeki on haaranud kinni isegi teadusest ning kõrvutanud näiteks zen-budismi kvantmehaanikaga ja käsitlenud oma teose kontekstis Schrödingeri kassi nähtust. Ozeki teoses on ka palju viiteid lääne filosoofidele. Eriti tuleb see välja sellest, kui Nao isa otsib oma elu mõtet või sisu, lugedes kõiki lääne filosoofe. Seda sealt leidmata hakkab ta filosoofiaraamatute lehtedest voltima origamisid. Toimub huvitav interaktsioon lääne ja ida vahel. Igast kultuurist ja keelest otsitakse olemasolemise tähendust ja mõtet.

Euroopaliku filosoofia, muusika, kunsti ja kirjanduse ning ameerikaliku popkultuuri kompott on globaliseerumise tagajärjel mõjutanud kõiki kultuuri «äärealasid», millel on ennist olnud väga tugev rahvusteadlikkus ja mis on tunduvalt erinenud sellest ühest läänelikust formaadist. Ent praegused noored on näidanud, et see mõju on ka vastupidine. Just nagu maailmakirjandus on sündinud rahvusliku ja globaalse mõju vastastikuse pinge tulemusena, võiks öelda, et sarnasest pingest on sündinud internetiajastu globaliseerunud lapsed. Nii on ka Nao korraga jaapani laps ja maailmakodanik.

Ozeki on selles suhtes eriline, et ei loo mitte ühepoolse dialoogi pärismaailmaga, vaid kahepoolse. Võimaldades lugejal näha Jaapanit kõrvaltvaatajana, kuid avades talle ka pildi, milline on Jaapan seestvaates ja millisena nähakse sealt välismaailma. Ta suudab vaadata maailma korraga nii noore kui ka vana pilgu läbi, nii jaapanlase kui kanadalasena. Seetõttu suudavad astuda dialoogi korraga erinevad kultuurid ja erinevas vanuses inimesed. See on teos, mis laseb meil mõista noori, keskealisi ja vanureid, kes kõik tegelikult tegelevad ühe ja sama küsimusega – olemasolemise põhjus.