Võidujooks ajaga, millele Ameerikas vaimustusega kaasa elati

Pilt on illustreeriva tähendusega. Foto: Shutterstock

Nellie Bly «Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma» on mu tahan-lugeda listis olnud sellest ajast saati kui lugesin Mia Kankimäki öönaistest, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

1888. aastal käis juba varasemalt ajakirjanduslike eksperimentidega veidi tuntust kogunud Nellie Bly oma peatoimetajale välja järgmise pöörase idee - nimelt tahtis naine teha maakerale kiiremini tiiru peale kui kangelane Jules Verne'i romaanis «80 päevaga ümber maailma». Esmalt ei võtnud toimetaja vedu, kuid aasta hiljem andis ta Blyle 2 päeva reisiks valmistumiseks. Erinevalt paljudest kaasaegsetest, kes lugematul hulgal pagasit kaasas kandsid, piirdus naine ühe kleidi ja ühe mantliga ning veidi nipet-näpet mahtus talle veel kotti. Reis viis ajakirjaniku läbi Inglismaa ja Prantsusmaa, kus ta kohtus muuseas põgusalt Jules Verne'i endaga, enne kui Itaaliasse suundus. Edasi viis teekond läbi Suessi kanali ja erinevate koloniaalmaade ning viimaks Jaapani kaudu tagasi Ameerikasse, kus teda üle mandri sõitmiseks suisa erarong ootas.

Mul on alati varuks meeldiv veendumus, et miski pole võimatu, kui vaid paras jagu energiat õigesse kohta suunata. Kui ma tahan, et midagi tehtaks, ja seda ikka viimasel minutil, ning mulle vastatakse:

«Liiga hilja. Vaevalt seda teha annab», vastan lihtsalt: «Jama! Kui te vähegi tahate, siis saate sellega hakkama. Küsimus on: kas te tahate?»

Ma pole veel näinud meest ega naist, keda seesugune vastus ei ärgitaks tegema kõike, mis tema võimuses.

Kui me teistelt head tööd ootame või ise midagi saavutada tahame, ei maksa kunagi ettevõtmise tulemustes kahelda.

Nellie Bly «Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma» Foto: Raamat

«Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma» oli täpselt paras raamat reisile kaasa võtmiseks - kaalult kerge, sisult kaasahaarav ja hariv. Teosest ei tasu oodata avastusretke ega turismireisi, sest see on siiski võidujooks ajaga. Enamik sellest möödub laevapardal, kuid laevagraafikute tõttu tekib lühemaid ja pikemaid peatusi, mis võimaldavad ajakirjanikul peatuspaikadega tutvuda ja ta kasutab võimalusi maksimaalselt ära. Nautisin väga, kuidas tollal oligi iga koht oma näoga, samas kui tänapäeval võid igas maailma nurgas Coca-Colat juua.

Kujutan ette, kui põnev reisi omal ajal ajakirja vahendusel jälgida võis olla, oodata pingsalt Nellie Bly järgmist reportaaži. Ta kirjeldab toimunut väga elavalt ja ühtmoodi huvitav oli lugeda nii kummalistest nähtustest kaugetel maadel kui ka sellest, kuidas üldse 19. sajandil reisimine välja nägi. Ajakirjanik annab ülevaate umbsetest kajutitest, merehaigusest, esimese klassi reisijate meelelahutusest ja kaaslastest, kes tal teel tekivad. Naine teeb kõike muud kui järgib ühiskonna norme, võttes üksinda reisi ette ja lausa lust oli lugeda, kui palju oli džentelmene, kes ta enda hoole alla tahtsid võtta. Kahtlasi tüüpe esines muidugi ka.

Eriti nauditavaks muudavad loetu autori nakkav optimism ja teravad kommentaarid. Mul oli tahtmine terveid lõike välja kirjutada ning sageli muigasin omaette või pahvatasin valju häälega naerma. Kohati ma aga ei teadnudki, kas nutta või naerda. Näiteks üks tema tähelepanek oli põhimõtteliselt see, kuidas hiinlased on koledad ning lollid, aga jaapanlased ilusad ja targad. 19. sajandi meelelaad erineb tänasest ikka kardinaalselt. Kui mina ostan suveniiriks magneti, siis Nellie Bly soetab ahvi.