/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2022/08/12/14754021t1hf8cb.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Susanne Janssoni teost «Virvavesi».
/nginx/o/2022/08/12/14754073t1hd9ea.jpg)
Head suvist suvelugemist tahaks alati soovitada, aga samas miskit liiga juustust ja pehmet ka nagu ei peaks. Kuigi jagub sedagi, leitagu lahkesti ise üles. Põhjamaises suves võib mõne rootslase ikka ette võtta, armas eestirahvas on Bullerby laste ja mitmete Rasmuste seltsis üles kasvanud ning ohtrate arktilis-sotsiaalsete põnetumedikeni välja jõudnud – Susanne Jansson ja «Virvavesi» võiks suvesse hästi sobida.
Raamat on märksa rohkem kirjandus kui keskmine tulvakrimivik, riivates elegantselt ka müstilisemaid hoovusi. Inimhinge inseneeriast ei kõneleks, sellega saadakse toime ilma üleliigse sissevaateta vaimuhaigesse viibimisviisi. Kõik ootuspärased elemendid, mida ühelt rootsipõnekalt oodata, on tegelikult olemas, ent õnneks meeldivalt (pole vist siiski päris õige sõna) nihestet kujul ja moodustavad lisaks tarvituskõlbulikule meelelahutuslikule tervikule ka üpris omapärase kirjanduselamuse.
Jah, saab lugeda kui lihtsalt üht järjekordset äraarvamisjuttu, ent saab ka täiesti teistmoodi lugeda. Seda teistmoodi võimalust ei mõista pakkuda kaugeltki iga raamat. Žanrist sõltumata. Isegi kokaraamatud on paremad siis, kui neis on peale retseptide veel mõni kiiks või iva.