«Mul ei ole meeles, et mu abikaasa oleks minust sellise foto teinud»

Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Sarah Bonneri «Minu teine mina» on kaasakiskuv põnevik kättemaksust ja oma mina kehtestamisest. Ootamatute süžeepööretega raamatut ei saa enne käest ära panna, kui jõutakse jahmatava lõpplahenduseni.

Sarah Bonner «Minu teine mina» Foto: Raamat

Raamatu autor Sarah Bonner elab Lääne-Sussexis ja on töötanud kaua aega raamatupidajana. Oma debüütromaani kaksikõdedest kirjutas ta 2020. aastal lockdown’i ajal, et kompenseerida piirangute põhjustatud suhtlemisvaegust ning viia ellu oma kauaaegne unistus ‒ saada kirjanikuks.

Loe raamatust katkendit!

***

Mul ei ole meeles, et mu abikaasa oleks minust sellise foto teinud. Ma leban meie voodil, seljas aluspesu, silmad kinni ja salapärane naeratus näol. Päris kindlasti on see meie voodi – seda nahkkattega polsterdatud päitsit pean ma alailma puhastama, sest muidu koguneb sinna nii palju tolmu, et jääb mulje, nagu ei oleks ma seal aasta otsa koristanud. Valge pisikeste siniste meelespeadega voodipesu ostsin ma kuu aja eest aastaalguse odavmüügilt ning fotol lähevad selle sinised õied laitmatult kokku mu elektrisiniste aluspükste ja rinnahoidja värviga. Aga elektrisinist aluspesu mul ei ole.

Chris on veel duši all, ümiseb mingit jubedat soft rock’i ja pritsib vett igas kaares laiali. Kõrv kikkis, kaevan tualettlaua ülemise sahtli läbi, loobin lihtsad mustad ja ihuvärvi alukad põrandale ning sobran sahtli põhjas riskantsemate pesuesemete seas ringi. Leian punase pitsist komplekti, mis pole sahtlist välja saanud ... noh, vähemalt aasta. Ma ei tea, võib-olla päris nii kaua seda just ei ole, aga kindlasti on sellest omajagu aega möödas. Midagi sinist ma ei leia.

Asju tagasi toppides tajun, et keegi on mu selja taga; kui ma ümber pööran, seisan otse silmitsi oma abikaasaga, kes on veel duši all käimisest märg ja juuksed on tal näo peale kleepunud.

«Need punased on mulle alati meeldinud.» Ta naeratab laisalt, käterätt ohtlikult lõdvalt puusade ümber seotud, nagu võiks ta selle iga hetk põrandale kukutada. Ta kergitab kulme ja hööritab vaevumärgatavalt puusi.

Ma punastan ja vaatan kõrvale, püüdes tema kohalolu eirates kõik asjad sahtlisse tagasi toppida. Tunnen kuklaga, kuidas ta mind vaatab.

«Kas sa otsid midagi?» küsib ta.

Olen ikka veel sahtli ees põlvili ega vaata talle otsa. Raputan pead. «Ei midagi olulist.»

«Nagu ikka,» vastab ta ohates, võtab voodilt telefoni ja longib meie väiksesse riietumisnurka.

Meie abielus on olnud aegu, kui ma oleksin käe sirutanud ja temalt rätiku maha rebinud. Kui ma oleksin endale selga ajanud need punased pitsiribad, mis praegu musta ja beeži mikrokiu ja puuvilla segust pesu vahelt välja vaatavad. Kui ma oleksin teda mööda maja taga ajanud.

Selle asemel võtan telefoni ja hakkan oma vanu fotosid läbi lappama. Ma pildistan palju, et oleks lihtsam asju meeles pidada. Et olla kindel. Iga riideeseme dokumenteerimine aitab mind, sest see seob mu mälestused tollal toimunust tundega, mida need kangad mu naha vastas tekitasid: kas ma kandsin puuvilla või siidi või hoopis mõnda veidi sügelema ajavat džemprit, näiteks seda lillakat, mille ma eelmisel aastal ostsin ja mida ma ikka veel aeg-ajalt kannan, ehkki see paneb mul naha kihelema, kui ma liiga kiiresti liigutan.

Käin läbi šoppamisele pühendatud albumi: eelmine nädal, eelmine kuu – elektrisinist pitsi ei paista. Ilmselgelt ei ole ma neid asju ostnud. Ja kindlasti mäletaksin, kui ma oleksin neid kandnud. Mul oleks meeles, kuidas ma seal voodi peal lebasin, napp naeratus näol ja sõrm kelmikalt püksivärvli vahel, et ta pilti saaks teha.

Võib-olla ostis mulle pesu Chris ja ma panin selle selga, ise liiga haaratud hetkest ja asjaolust, et mu abikaasa mulle lõpuks tähelepanu pöörab ja minu pärast pingutab? Aga me oleme neli aastat koos olnud ja ainult ühe korra on ta mulle pesu ostnud. See oli neitsilikult valge pesukomplekt meie pulmaööks. Pärast seda ei midagi.

Kui ta just ei taha mul asju segaseks ajada. Jälle.

Ta arvab, et on kaval, aga lõpuks jääb ta ikkagi vahele. Tema «mureliku abikaasa» etendus hakkab läbi paistma ja oma mõju kaotama. Ma tean, et just tema on vähemalt mõningate mu «unustamisepisoodide» taga, ehkki tõestada ma seda veel ei saa.

Ma kuulen, kuidas ta köögis askeldab ning oma eriti vihastama paneval ja viimseni lihvitud moel kohvi teeb. Kõik on tal hoolikalt välja mõõdetud ja grammi pealt paigas, nagu ta oleks keemik laboris. Temas tekitab alati kohkumust, kui ma natuke lahustuvat kohvi tassi kühveldan ja sortsu keevat vett peale valan. Veel hullem tundub talle see, kui ma kõige peale natuke külma vett kallan, et saaksin selle rutem ära juua. Hakkan tema sahtleid läbi vaatama. Ta on korralik ja seega pean ette vaatama, et ma midagi segi ei ajaks. Sinist pitsi ei paista. Aga nii väikest asja oleks lihtne peita ja mul ei ole aega, et kogu maja läbi tuhlata.

Kas ta sooviski, et ma selle foto leiaksin? Kas ta jättis oma telefoni meelega padja peale vedelema, kui duši alla läks, teades, et ma ei suuda vastu panna ja ikkagi piilun? Pealegi ta teadis, et ma ei saaks talle selle kohta midagi öelda, eriti pärast seda, kui ma olin eelmisel nädalal privaatsusest niisuguse numbri teinud. Käigu ta põrgu.

Lõpetan otsimise ja sean sammud kööki, lootes, et ehk õnnestub mul aru saada, mis tal plaanis on. Ta teeb pannkooke – neid väikseid Ameerika pannkooke, mis on pealt mullikestega, kerged ja puhevil – ning ümiseb mingit laulu, mida ma olen kusagil kuulnud, aga mille nimi mulle meelde ei tule; on kõigest ähmane mälestus, kuidas seda sai autos lauldud, juuksed tuules lehvimas. Õhk oli soolane ja jahe. Oli 2002. aasta. Sel suvel käisime Leah’ga Dublinis kooliekskursioonil, istusime tundide kaupa täiskiilutud bussis ja piinlesime, et vetsu ei saanud. Teisel õhtul kohtas Leah mingeid poisse, kes viisid meid oma isa kabrioletiga sõitma – nad sõidutasid meid linnast välja üle pika puitsilla Dollymounti liivarannale. Leah läks ühe poisiga minema ja jättis mind selle teisega maha – see oli vist ta sõber, aga võib-olla ka vend, ma täpselt ei mäleta. Too proovis minuga viisakalt vestelda, samal ajal kui mina püüdsin silme eest tõrjuda pilte sellest, mida mu kaksikõde seal meeste riietusruumi taga teha võib.

«Kas me ei peaks ...» viitas see kutt, kes minuga jäi, sellesama riietusruumi poole.

«Mul on oma poiss,» vastasin ma pepsilt ja viisipäraselt, ehkki tegelikult ma oma õiget poissi ja õiget aega alles ootasin.

Chris on köögi nurgas väikese laua katnud, kitsa valgete lilledega vaasi kõrval on presskohvikann. Vaasi ostsin ma samal ajal kui meelespeaõitega voodipesu, siis ostsin veel paar pehmet halli patja elutuppa ja mõned uued käterätikud. Mul on kõigist neist asjadest fotod. Chrisile mu valik muljet ei avaldanud, aga ega ma seda ei oodanudki. Käterätikute pärast läksime ükskord lausa tülli. Tema ema oli meile pulmadeks käterätikud kinkinud, aga mul tuli need ära visata, sest need läksid juuksevärviga kokku, aga mul ei olnud julgust sellest Chrisile rääkida. Olin lootnud, et saan need samasugustega asendada ja kuivatuskapis on need nagunii kõik segi, nii et ta ei saa arugi, aga ta märkas otsekohe. Loomulikult nägi ta seda, ta paneb alati tähele, kui midagi on teisiti kui peaks. Sellest ajast peale, kui me kokku kolisime, olen ma hirmsasti vaeva näinud, et kõik oleks kindlalt korras. Ma vaatan isegi seda, et tualettpaberirull oleks õiget pidi hoidikus, ja panen pesu masinasse tema täpsete juhiste järgi, sest ma tean, et ta märkab otsekohe, kui midagi on vales kohas, ei ole päris joone peal ega käi täpselt selle korra järgi, mille tema on maailmas kehtestanud. Ta on mind süüdistanud selles, et ma olevat räpakas. Hajameelne. Täielik häda ja viletsus. Just nagu su ema.

Pattersonidel lasub needus. Aga ma ei lase sellel enda üle võimust võtta; ma ei anna alla, nagu andis mu ema; ma ei lase sel endast üle uhta ja kõike uputada, nagu tema lasi, kui ta minu ja mu õe omapäi olukorrast välja rabelema jättis ja ise sügavustesse vajus.

Valan kohvi välja ja näen, kuidas Chris laob pannkoogid taldrikule hunnikusse ja niristab vahtrasiirupit peale. Ta sammu on sugenenud mingi reipus, mida ta tavaliselt erilisteks puhkudeks hoiab, ning ta tõstab pannkoogid sisseharjunud viipega minu ette.

«Vaat nii,» teatab ta. «Pannkoogid minu kaunile naisele!» Ta suudleb mind põsele ja naeratab laialt. Veel laiemaks läheb ta naeratus siis, kui ta võtab sahtlist salvrätid ja ühe neist mulle sülle lahti rullib. Salvrätt on täpselt elektrisinine. Vaatan talle otsa ja võtan suutäie kooki. Mu suus tundub see nagu klaas. Tema vaatab vastu, mingi arusaamatu muie suunurgas. Ta püüab mind üles ässitada. Jälle.

«Kas kõik on korras, Meggie?» Chrisi hääl nõretab murest. «Kas pannkookidel on midagi viga? Sa pole neid peaaegu puutunudki.»

Koogihunnik mu ees tundub aknast paistva nõrga valguse käes võbelevat. Klaas mu suus lahustub tuhaks. Kas ma tõepoolest tunnen keelel mandli maitset?

«Ma söön need ära, kui sa ei taha,» ütleb ta kahvliga mu taldriku kohal vehkides. Lükkan need tema poole. «Kas sa oled emaga kokku saamise pärast mures?»

Muidugi mitte. Tahaksin seda talle näkku karjuda. Mispärast ma peaksin emaga kokku saamise pärast mures olema? Tal ei ole ju aimugi, kes ma olen, ja iga kord, kui ma ennast nii palju kokku suudan võtta, et teda sellesse asutusse vaatama lähen, kutsub ta mind Leah’ks. Selle asemel aga naeratan ja sosistan: «Natuke küll.»

«Ma olen ju sinuga, Meggie. Me saame hakkama. Meie sinuga koos.»

Ema elab Dorkingi lähedal, veidi maad Wottoni külast edasi. Maja on ilmatu uhke, selle taga on North Downsi kriidiseljandik ning suur aed täis viljapuid ja varjulisi paiku, kus on imehea suvel raamatut lugeda. See oleks tõeline idüll, kui mitte mõelda, kes on selle asutuse teised elanikud ja miks nad õigupoolest üldse seal viibivad. Mõnikord suudan endale silme ette manada pildi, et me oleme selle vana ja uhke maja aias kokku saanud, et lihtsalt koos tass teed juua, samamoodi nagu mõned mu sõbrad käivad oma emaga teed joomas, ja et see on lihtsalt üks erilises paigas veedetud ilus päev. Enamikku mu külaskäike Jonas Institute’i ilmestab aga kõrvaltoa naise kisa, mille tavaliselt päästab valla mees, kellele meeldib tema hirmutamiseks ta akent logistada, või hoopis üks tüüp, kes armastab end alasti kiskuda ja mistahes ilmaga mööda territooriumi ringi lipata, kuni tülpinud moega personal ta kätte saab, kinni seob ja sooja tuppa tagasi toob.

«Mis mürgel see on, Leah?» küsib ema minult – ta ajab mu õega segi. Mõnikord ma lepin sellega ja lasen tal arvata, et ma olengi Leah, ning meenutan temaga möödunud aegu. Huvitav, kas Leah teeb ka nii, kui emal külas käib? Kui ta üldse seal käib.

Ma ei taha muud, vaid seda, et saaks emaga korralikult rääkida. Ma tahan talle rääkida, et mul on hirm muutuda samasuguseks nagu tema ja et ma kardan, et minulgi pole tulevikus muud kui üks tuba siin liisunud kuse ja ülekeedetud kapsa järele haisvas majas. Või et mulle tundub, nagu oleks mu mehega ikka midagi väga tõsiselt korrast ära.

«Sa peaksid talle helistama,» ütleb Chris, kui me koju sõidame.

«Misasja?»

«Leah. Sa peaksid talle helistama.»

Me räägime sellest iga kord pärast ema juures käimist. See, et ema meid segi ajab, paneb Chrisi ikka ja jälle kokkusaamise mõttega lagedale tulema. Ma ei ole Leah’d kaua aega näinud. Ehkki ma muidugi jälgin teda. See ei ole jälitamine. Jälitamine on vänge sõna, mis toob meelde mingi räpases vihmamantlis perverdi, kes vahib läbi akna, kuidas ilus tüdruk võtab seljast rullkraega sviitri, nii et valgus taustal just õiged kontuurid esile toob. Ei, mina ei jälita. Ma lihtsalt pean tal silma peal, et olla kindel, kas temaga on kõik korras. Lõppude lõpuks on ta ju alati kõige hirmsamaid otsuseid langetanud. Meeste osas on ta maitse kohutav – ikka on ta suutnud leida mõne tüübi, kes teda näruselt kohtleb ja on tema vastu veel hullem kui isa oli ema vastu. Tal on vaja, et ma tal silma peal hoiaksin. Isegi kui mu enda romantiline otsus ei ole tegelikult eriti õnnestunuks osutunud.

***

Ma ei tea, kumb meist esimesena sündis, aga Leah on alati väitnud, et see oli tema. Haiglas kinnitati meie mõlema kõhna ja kortsus randme ümber kitsuke riba; nahk oli meil sünnitustoa kiiskavate lampide valguses ühtmoodi keetmata kana värvi. Meie vooditel olid ühesugused sildid Tüdruk nr 1 ja Tüdruk nr 2. Kui meid koju viimiseks valmis pandi, vahetati need ribad ära, et värv meie sipukate kantidega kokku läheks. Isa meile vastu ei tulnud ja ema oli suure ähmiga – tal oli ju vaja kaks vastsündinut üksi koju viia – unustanud, kumb värv käis kumma kaksiku kohta. Kui isa koju jõudis, oli ema täiesti hüsteerias, sest ta ei teadnud, kumb meist on Megan ja kumb Leah. Isa vaatas kord oma pisaratesse uppunud naise ja kord oma täiesti üht nägu kaksiktütarde otsa ning langetas kaunis häiriva otsuse. Nõela ja katkise BIC pastakaga tätoveeris ta Leah’ pahkluule tillukese täpi. Minu pahkluule tegi ta kaks täppi. Jah, meie isa tegi meile tätoveeringu. Siis, kui me olime kõigest mõne päeva vanused. See oli ainus viis, kuidas meil tema meelest sai vahet teha. Kui ema oli natuke rahunenud, tõdes ta, et loomulikult oleks ta võinud kasutada lihtsalt markerit või midagi säärast, aga siis oli juba liiga hilja. Nii et me ei tea, kas Leah’l oli õigus; võib-olla olin mina tegelikult vanem ja ma veetsin oma esimesed elupäevad Leah’ nime all. Kindlalt ei saa me seda kunagi teada.

Mul on meeles, et kui me umbes viiesed olime, proovisime me end ära vahetada. Neid vahetusi tuli loomulikult kogu aeg ette. Kaksikud teevad alati nii. Eriti kuna vanematel oli raske mõlemat karistada pahanduste eest, mille oli toime pannud kõigest üks. Tavaliselt püüdsime meid väiksemate üleastumiste eest ähvardanud karistustest pääseda, näiteks kui olime kusagilt küpsise pihta pannud, piima põrandale ajanud või õhukesele paberile joonistades puust köögilauale vildikaga kogemata pisikese pleki teinud. Seekord oli asi tõsisem, siis olid mängus jalgpall ja naabri kasvuhoone. See karikas läks meist siiski mööda. Mu isa ei olnud osanud arvestada sellega, et olime ikkagi üsna terased lapsed. Suutsime korraldada nii, et meie mõlema pahkluule oli püsivärviga tehtud kaks pisikest täppi.

Kui me viieteistaastased olime, valetasime Türgis puhkuse ajal ühele mehele ja suutsime ta ära veenda, et oleme kaheksateist täis – see oli nurjatu temp ja õigupoolest poleks ta meid tohtinud uskuda – ning ta tätoveeris meile kummalegi ühesuguse lille, mis titeeas tehtud märgid igaveseks kaotas. Nüüd ei saanud keegi meil enam vahet teha. See oli üks suvi enne seda, kui kõik muutuma hakkas. Enne kui Leah hakkas endale tahtma kõike, mis mulle kuulus. Kuni kuueteistaastaseks saamiseni olid meil asjad olnud ühised: meie mänguasjad, meie riided, meie naridega magamistuba ja iganädalased kaklused selle pärast, kellel on õigus magada ülemises koikus, mida me mõlemad ihaldasime. Kui isa teist korda ära läks – või oli see kolmas kord, ma täpselt ei mäleta –, vahetas ema meiega toad ära ja võttis väiksema endale, nii saime narist lahti ja võisime kaks voodit kõrvuti panna. Ma ostsin kardina ja jagasin toa keskelt pooleks.

Leah’ ablaste sõrmede eest ei pääsenud miski: minu meigi määris ta laiali; riided, mis ma olin ostnud oma laupäevase töö eest teenitud rahast kõrvale pandu eest, võttis ta endale ja rikkus ära; raamatud tegi katki. Kõige uhkem oli ta selle üle, kui tal õnnestus minult sõpru üle lüüa. Ja muidugi poisse, kes olid juhtunud korra või paar minu poole vaatama. Mina jäin tema varjus üha kahvatumaks, temale paistis aga see, kui ta mind kannatamas nägi, jõudu juurde andvat.

«Sa peaksid temaga kindlasti millalgi rääkima.» Chris on kümme minutit kõnelnud, ilma et ma teda kuulanud oleksin.

«Misasja?»

«Jessas, Meggie. Kas sa üldse kuulad, mida ma räägin?»

Me oleme kodust kõigest viie minuti kaugusel; viimased nelikümmend minutit on möödunud nii, et ma sellest mitte midagi ei mäleta. Vasakul on Stoke Park; siin peetakse kohalikku laata, kus mu parim sõbranna Hannah, kes võib mõnikord väheke kentsakalt käituda, eelmisel aastal parasjagu purju jäi ja hakkas end kaela määrima ühele päris kenale mehele, kellega ta oli jutu peale saanud. Siis tuleb paremal Burger King ja äärelinna suur kaubanduskeskus. Chrisiga olime seal kunagi söönud maailma suurimat vahvliga jäätist – see oli siis, kui me vaidlesime, kas on mõtet elutoa kahe sohva alla terve varandus magama panna. Huvitaval kombel mõjub tohutu annus suhkrut samamoodi nagu alkohol: lõpuks ostsime lisaks veel puhvetkapi ja uue köögilaua.

«Palun vabandust. Mul läks mõte mujale.»

«Missugused sinu elu solvangud sind siis seekord painavad?» Tundub, et ta on väsinud. Nagu ta oleks tüdinud, et ma räägin, kui palju mul Leah’ga probleeme oli, ehkki ta ise võttis selle jälle kõne alla.

«Midagi mind ei paina.» Ma räägin nagu laps. Ma tunnengi ennast nagu laps. Tahaksin jonnida ja kisada ja karjuda ja üldse tahaksin ma lihtsalt ühe kuradi stseeni korraldada. Milline vabastav tunne see oleks! Aga seda ma ei tee. Sest täiskasvanutel seda võimalust ju ei ole, kas pole nii?

«Sa pead asjadega leppima ja edasi liikuma. Ta on lõppude lõpuks su õde.»

«Sa ei saa üldse aru.» Chris on jõukate ja ikka veel koos elavate vanemate vanim ja täiesti ära hellitatud laps. See, kuidas tema probleemset perekonda ette kujutab, on naeruväärne – Hardcastle’ite pere kõige hirmsam luukere kapis on tema tädi Louise, kes abiellus alles ligi kolmekümne üheksa aastaselt ja oleks niimoodi peaaegu oma pärandusest ilma jäänud. Mul ei ole kunagi olnud südant talle rääkida, et tema palavalt armastatud tädi elab topeltelu, et pealtnäha kõik korras oleks, ja tema abielu on lihtsalt teesklus, et ta kvalifitseeruks pärandusele, mille saamiseks peab abielus olema, ning et tema elu tõeline armastus on tegelikult üks «sõber», kellest ta alailma räägib. Või õigupoolest võiksin ma talle seda rääkida küll – tahaks näha, mis näo ta teeb, kui saab teada, et tema tädi ei ole sugugi nii viks ja kombekas, nagu ta ette kujutab –, aga ma tean, et ta ei usuks mind. Ja kui ta seda usuks, teeks ta Louise’i elu põrguks, võib-olla püüaks isegi teda pärandusest ilma jätta või võtaks ette midagi muud eriti jubedat. Aga Louise teab, et ma tean, ja meile meeldib teineteisele üha jultunumaks muutuvaid kaarte ja kinke saata. Minu eelmiseks sünnipäevaks saadetud kaardile olid alla kirjutanud Louise ja Bella, mitte Louise ja Tony. Chris ei märganud muidugi midagi.

Igatahes arvab Chris kogu oma ignorantsuses, et kõik perekonnad ongi niisugused. Tal ei ole õigus. Minu oma on täielik häda ja õnnetus, mis vaarub ühest katastroofist teise. Ma andsin Leah’le korduvalt andeks, et ta suureks kasvas – ta palus ikka ja jälle andestust ning lubas, et ei tee enam midagi halba. «Ma tõotan sulle seda,» lubas ta ikka ja jälle. Aga siis tegi ta midagi nii hirmsat, et ma ei suuda seda talle andestada ega ka kunagi unustada. See oli veel enne, kui me Chrisiga koos elama hakkasime. Chris ei ole mu õde kunagi näinud. Tal ei ole aimugi, milleks Leah võimeline on.

Kui me koju jõuame, valan endale suure klaasi veini, päris ääreni täis – õnneks taipan ruttu lonksu pealt ära rüübata, enne kui see liigne osa oleks põrandale jõudnud loksuda. Chris vaatab mind, ohkab ja suundub oma tuppa, jättes mind üksi mõtetega õest, emast ja kogu sellest jamast, mis mind on tabanud.

Instagram saadab mulle teate. Leah on mingid uued pildid üles pannud. Kuidas inimesed küll enne sotsiaalmeedia aega elasid? See tähendab, kuidas nad üksteise asjadel silma peal hoidsid? Ma ei ole temaga viis aastat rääkinud – sellest ajast peale, kui see raamat välja tuli –, aga ikka tean ma täpselt, mida ta hommikusöögiks sõi, kellega ta viimasel ajal kohtamas käib ja mis päeviti on tal joogatunnid. Ja nüüd tean ka seda, et eelmisel õhtul käis ta kamba sõbrannadega väljas, seljas väga avara kaelusega must kleit. Tema dekolteest paistab pitsiline elektrisinine rinnahoidja. Seesama elektrisinine rinnahoidja, mida ma ei mäleta endal seljas olevat olnud, kui ma oma magamistoas uuel voodikattel lebasin ja mu abikaasa minust selle väikese foto tegi.

Kas Chris arvas, et see olin mina?

Seekord löön ma ta igatahes maha!