P, 25.09.2022

«14-aastane Billy leitakse laste mänguväljakult näoli maas ja kuulihaav peas...»

Raamatuportaal
«14-aastane Billy leitakse laste mänguväljakult näoli maas ja kuulihaav peas...»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Pilt on illustratiivne.
Pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock

14-aastane Billy leitakse laste mänguväljakult näoli maas ja haav peas. Kõik viitab tema parimale sõbrale Doggele, kellega nad on olnud lahutamatud sestpeale, kui poisid olid kuueaastased. Kuigi noorukite kodusid eraldab vaid paarsada meetrit, on nad pärit täiesti eri maailmadest.

Dogge elab jõukas Rönnvikeni linnaosa eramajas, ent tema vanemad on vaimse tervise probleemide all kannatavad sõltlased, kes oma ainsast pojast kuigivõrd ei hooli. Vaeste immigrantide perest pärit Billy elab kitsas korteris Våringe betoontornis. Eluraskustest hoolimata arvestatakse peres üksteisega ning see kodu on täis armastust.

Kõhedust tekitava romaani keskmes on eksinud lapsed: need, keda me ei märka enne, kui nad oma eluga ummikusse jooksevad.

See on ülimalt aktuaalne lugu grupikuritegevusest, klassilõhest, inimeste jõuetusest, sellest, keda karistatakse ja kes on süüdi seaduse ja moraali mõttes.

Ühtaegu mõjuv lugu lapsepõlvesõpruse jõust ja valus kirjeldus sellest, mis juhtub siis, kui ühiskond ei suuda kaitsta neid, kes seda kõige rohkem vajavad.

«Sinu kätes» on Rootsis aasta raamatu 2022 auhinna nominent.

Raamat Sinu kätes.
Raamat Sinu kätes. Foto: Eesti Raamat

Loe raamatust katkendit!

***

Kell oli 22.55, kui neljapäeva, 6. detsembri õhtul kõlas kaks järjestikust lasku, seejärel veel kaks. Sadas selle talve esimest lund, algul oli sadu hõre, kuid peagi kattus maa nagu valge vatiga.

Isegi praegusel kellaajal kostis kaheksarealiselt kiirteelt mootorimüra. Igal ööl see küll mõneks tunniks vaibus, kuid ei vaikinud kunagi.

Ühel pool kiirteed oli kõik betooniselt hall ja pruun. Seal asusid Våringe mitmekorruselised paneelmajad, rulaväljak, turg ja piirkonna kunagine uhkus, 18. sajandist pärit kirik. Suure spordiväljaku prožektorid olid pimedad, koolimaja signalisatsiooni all. Rõduuksed olid kinni, kardinad ette tõmmatud.

Teisel pool kiirteed kaitses metsatukk Rönnvikeni maju mootorimüra eest. Seal oli neli lasteaeda, valgustatud terviserada, põhikool ja eriprogrammi järgi rahvusvahelist majandust õpetav eragümnaasium. Seal oli ka golfiväljak 18 augu ja nelja veetakistusega, klubi liikmeks astuda soovijad pidid end kõigepealt ootenimekirja panema. Otse golfiväljaku kõrval oli mänguplats. Paar kilomeetrit eemal, Läänemere kaldal, asusid sajandivahetusel ehitatud sidrunkollased merevaatega villad. Meri oli sametiselt must, kuid kõikide majade akendest kumas advendiküünlajalgade mahedat valgust. Kiirtee all Rönnvikeni ja Våringe vahel oli halvasti valgustatud jalakäijate tunnel, see oli ehitatud selleks, et jalgsi ühest linnaosast teise liikuda. Våringes on kerge surra, kuulutas lohakas grafiti tunneli seinal. Keegi oli püüdnud spreivärvi kuidagimoodi maha pesta, kuid tekstile oli lisatud ka täiendus: Kerge surra, kuid kuradi raske elada. Teine grafitimeister polnud kiirustanud, iga täht oli hoolega maalitud ja tsitaadi ümber jutumull joonistatud, tundus, et see polnud tehtud spreivärvi, vaid pintsli ja tavalise värviga. Kolmas tänavakunstnik oli omalt poolt lisanud paksu noole ja kirjutanud tigerohelise värviga omapoolse soovituse: Koli siis Rönnvikenisse ja ära vingu!

Mitmes Stockholmi eeslinnas olid tulistamised igapäevane nähtus, kuid Rönnvikenis juhtus see esimest korda. Helidele ei reageerinud keegi, isegi mitte teismeline, kes oli saadetud välja koera pissitama ja kes seisis hetkel vaevalt saja meetri kaugusel mänguväljakust, golfiraja seitsmes auk oli siit kiviga visata.

Paugud kärgatasid ja vaikisid. Vaiksesse veepeeglisse heidetud peotäis kruusa. Minutiks või kaheks tekkis tunne, nagu hoiaks aeg hinge kinni.

Vaikus rebenes, kui libedate taldadega tossudes poiss Rönnvikenist minema tormas. Ta jooksis mänguväljakult minema, ületas väiksema tee ja võttis suuna jalakäijate tunneli poole. Ta möödus seinale soditud grafitist, väljus tunneli teisest otsast ja jooksis edasi piki Våringe koolistaadionit. Tundus, nagu jookseks ta turuväljaku poole. Aga seal oli kõik suletud, koguni varem ööpäev läbi avatud toidupood oli nüüd kinni.

Seisma jäänud poisist veidi eemal tuli keegi mees autost välja ja püüdis avada Våringe keskuse ühe garaaži ust. Tuul oli nõrk, peaaegu leebe, kuid pakane tundus niisugusena, mis paneb liikmed naksuma ja veetorud lõhkema. Garaaži uks oli vist kinni külmunud, juhtimispult ei toiminud.

Sel ajal, kui garaaži omanik lumesajus ärritunult kaugjuhtimispulti raputas, võttis poiss taskust telefoni. Üheksast tänavalambist, millest ta pärast tunnelist välja jõudmist möödus, põlesid kaks. Üks neist heitis talle nõrka valgust. Poisil olid õhukesed jalatsid, kangeks külmunud teksased, jope poolenisti eest lahti ja kapuuts hooletult pähe tõmmatud. Ta hingeldas, terve keha vappus ja mobiilist jagu saamisega oli probleeme. Lõpuks tõstis ta telefoni kõrva äärde ja hakkas rääkima. Ta tammus paigal, värskesse lumme tekkis tume laik. Aeg-ajalt pööras ta end ringi, kuid selja taga polnud kedagi. Hääl hajus tuulde. Kui ta kõne lõpetas ja telefoni vastu püksisäärt pühkis, vaatas ta veel kord ringi. Mehele garaaži juures ei pööranud ta tähelepanu. Siis kõndis ta kolmkümmend meetrit eemal asuva bussipeatuse poole.

Buss tuli juba mõne minuti pärast. Enne bussi astumist viskas poiss kogu oma taskute sisu pingi kõrvale prügikasti. Kui buss liikuma hakkas, oli mees garaaži ukse lõpuks ometi lahti saanud, ta sõitis sisse ja pani ukse enda järel kinni.

Telefon, millega poiss äsja helistas, oli ikka veel sisse lülitatud. Selle helendava ekraani nõrk kuma paistis prügikastist läbi muu sodi. Kulus veel kolmkümmend sekundit, enne kui ekraan kustus.

***

«Förshlevägen ... Sösch ... kurat ... ma ei tea, ma ... ma arvan, et selle nimi on ... Ma ei tea, mis tänava nimi on, see on siin, te peate tulema!“

Helistaja nuttis ägedalt. Kulus mõni hetk, enne kui ta edasi rääkis.

«Sösch ... föschl ... Kiirustage, raisk ... Ta sureb.»

«Ma ei kuule, mida sa räägid.»

Operaator Salwa istus SOS Häirekeskuses arvutiekraani ees, see osakond asus kõige lähemal telefonimastile, kust häirekõne tuli. Kell oli kaheksa minutit üksteist läbi, õhtul oli keskusel palju tööd olnud, alles nüüd hakkas siin rahulikumaks jääma. Tund varem oli AIK kaotanud tähtsa hokimängu sarja ühe liidri vastu, see päädis keerulise õhtuga. Teise meeskonna poolehoidjate ühte bussi oli rüüstatud, kahes spordibaaris ja staadionilähedases metroojaamas toimusid massikaklused.

«Sa pead selgemini rääkima.»

«Suur segadus,» saatis ta oma mehele SMS-i. «Palju kõnesid, räägime siis, kui ma koju jõuan.» Salwa mees oli murelikum kui tavaliselt, ta ei tahtnud, et naine tööle läheks.

«Mis minuga seal juhtuda saab?» küsis Salwa. «Arvad, et mulle kukub mõni juhe pähe?»

Teoreetiliselt tähendas töö häirekeskuses üksnes telefone ja nuppe, kõlareid, kaarte ja ekraane. Teoreetiliselt oli ta eemal lõhnadest, kehavedelikest ja vägivallast. Sellest hoolimata juhtus häirekõnet vastu võttes ja paanikas hääli kuuldes iga kord sama asi. Ta ei suutnud end kaitsta. Õllelehk, käsitsi rullitud sigaretid, nädal aega vana higihais, kulunud trepikojad, räpased köögid, magamistoad, kus kunagi linu ei vahetatud, lapsed, kes end peitsid, kuid kes kunagi ei pääsenud – iga kord kerkisid ta silme ette otsekohe väga selged pildid. Mees teadis seda, öösiti lamas ta unetult naise kõrval.

«Ta sureb!»

Helistaja hääl kostis üha kehvemini. Lause lõpp läks kaduma. Salwa hingas sügavalt sisse, et oma häälele kindlust anda. Tundus, nagu takistaks miski mikrofoni, justkui hoiaks helistaja kätt selle ees. Need, kes ei tahtnud, et neid ära tuntaks, tegid mõnikord nii.

«Kust sa helistad?»

Poiss hingas raskelt. Salwa oleks tahtnud lasta tal end koguda, kuid helistaja jätkas rääkimist.

«Ta sureb, kui te ei tule. Ta sureb, kas kuuled? Ta sureb.»

«Ole nüüd rahulik, eks? Me aitame teid. Kus sa oled?»

«Förshle ... Föshle ...»

Ta ei saanud ikka veel aru, mida poiss püüab öelda. Salwa nägi aknast, et väljas sajab lund. Tuult ei paistnud olevat, kuid tundus, et helistaja viibib õues.

«Kas tal jookseb kuskilt verd?»

Rahustamisest oli ilmselt abi, helistaja lõpetas hingeldamise. Peenikest häält oli võimalik paremini kuulda. Ja nuttu, ta kuulis selgelt, et poiss nutab ikka veel. Siis ta taipas. Helistajaks oli laps.

«Ma ei tea ... peast, jah, peast tuleb verd. Teda tulistati ja ta sureb, te peate tulema. Ma ... ta ... teda on pähe tulistatud.»

Salwa heitis pilgu kõrvalistuvale kolleegile. Mees vastas tema pilgule ja kortsutas kulmu. See polnud valehäire. Salwa noogutas kolleegile, et too kõnega ühineks.

«Kuula nüüd mind, ütles ta. «Jää rahulikuks. Me aitame teid. Aga on väga tähtis, et sa rahulik oleksid. Kas kuuled? Kas oskad rääkida, kus te olete?»

«Ma olen ...» Poiss nuttis taas kõvemini, kuid tema hääl kostis nüüd selgemalt. «Ta on Rönnvikeni golfiraja juures mänguväljakul, ma ei tea, mis selle tänava nimi on, siin on üks lasteaed. Ta lamab Vårstigeni lähedal kiikede juures. Ta istus kiige peal ja siis ... nüüd lamab ta maas.»

Salwa kolleeg oli politsei kõnesse ühendanud. Ilma et helistaja seda kuuleks, andis mees politseile selle vähese info, mis neil teada oli. Politsei piirkonnakeskus asus samas majas, kõigest kaks korrust allpool. Salwa oli püüdnud oma mehele seletada, milline masinavärk käima lükatakse, kui talle peaks tulema suurimat valmisolekut nõudev kõne.

«See on nagu sipelgapesa. Prokurörid, uurijad, meeskonnad pannakse kokku, keskustega võetakse ühendust. Mina räägin ainult ühe inimesega, aga sel ajal hakkavad kõik rattad üksteise järel pöörlema, ilma et mina midagi selleks teeksin.

Mees narris teda.

«Kas sa oled osa sipelgapesast või hammasratas kellavärgis? Sipelgapesas ju hammasrattaid ei ole. Ja kas nad ikka teavad, et sina oled sipelgaema?»

Salwa teadis Rönnvikeni mänguväljakut hästi. See oli kõigest kahe kilomeetri kaugusel kortermajast, kus ta oma mehe ja kaheaastase tütrega elas. Ta oli seal mitu korda käinud. Salwa köhatas, helistajaga kontakti loomine on väga tähtis.

«Tead, mis? Mul on nüüd sinu abi vaja. Hinga ...»

«Mida kuradit? Ole vait, ma ei tea seda, raisk, te peate sinna sõitma ...» Poiss oli jälle karjuma hakanud.

«Kas sa läksid sealt ära? Kas sa võiksid mulle rääkida, mis juhtus?»

«Kurat, asi pole selles. Raisk ... ole vait!»

Hüsteeria oli tagasi. Isegi siis, kui poiss oleks ikka veel kohal, ei suudaks ta praeguses seisundis südamemassaaži teha. Salwa rääkis nii leebelt, kui suutis.

«Me aitame sind ja sinu sõpra. Kas ta on sinu sõber?»

«Mis? Mida sa jahvatad? Pole sinu asi! Ma ei ole seal. Ta lamab seal, see on kõik, mis ma ütlen. Kas tulete või?»

«Kas sa võiksid oma sõbra juurde tagasi minna ja vaadata, kas ta hingab? Kiirabi on teel, aga mul on vahepeal sinu abi vaja. Kas sa võiksid ...»

Poiss vajutas kõne kinni.

Salwa hingas sügavalt sisse. Ta pani silmad kinni, luges vaikselt neljani ja surus käe kõhule. Ühest kõrvaklapist kostis, kuidas juhtimiskeskus korraldusi jagab. Ta jätkas lugemist. Viis. Kuus. Seitse. Kaheksa.

Kõht kasvas seekord kiiremini. Tal olid jalas mehe teksased, istudes tegi ta nööbi sviitri all lahti. Aga kui ta selga seljatoe vastu ei toetanud, surus kõht rinnahoidja metallkaarte vastu. Ta soovis, et võiks pidžaamas tööl käia. Üheksa. Kümme.

Ta masseeris käega rinnakuluud, et survet veidi leevendada. Teise käega klõbistas ta klaviatuuri, et välja selgitada, milliselt numbrilt kõne tuli. Varjatud number.

Rönnvikenist häirekeskusesse tavaliselt ei helistatud, kui seda siiski juhtus, oli enamasti tegemist südameinfarktide, uimastitest või alkoholist mürgituse saanud teismeliste või infarktiks peetud paanikahoogudega. Talle ei meenunud, et keegi oleks sealt kunagi tulistamise tõttu helistanud.

Kui mõni Rönnvikeni jõmpsikas on kuuli saanud, mõtles ta, siis süütab peaminister ilmselt küünla ja peab kõnet.

«Oleme Lilla Gränsgärdeti juures. Kiirabi jõuab mõne minuti pärast kohale.»

Salwa kuulas keskuse kõnet, kuni talle öeldi, et võib selle katkestada. Kui hääled kõrvaklappides vaikisid, võttis ta need peast ja pani enda ette lauale. Kolleeg kummardus lähemale ja pani käe tema käsivarrele.

«Mine võta omale tass teed.»

Salwa pani silmad kinni ja noogutas tänulikult. Ta võiks ehk WC-sse minna ja rinnahoidja seljast ära võtta. Võib-olla on siis kergem hingata.

Kööginurgas oli poolik kann külma kohvi. Ta lasi veekeetja vett täis ja valas selle siis uuesti tühjaks, et katlakivist tekkinud setet välja loputada, kuid ta ei jaksanud seda korralikult pesema hakata. Ta pani teepaki kruusi ja toetas vee keema minekut oodates end köögikapi vastu. Laual olid martsipanitordi jäänused, kellelgi oli sünnipäev olnud. Ta neelatas, et iiveldust maha suruda.

Kui vesi keema läks, kallas Salwa kruusi täis. Ta jäi seisma, kruus käes, puhus kuumale joogile peale, kuid ei joonud.

Kolleeg astus kööki. Mehe ilme oli tõsine.

«Nad leidsid ta kiikede juures kõhuli lamamas.»

Kas teda tulistati, kui ta kiikus?

«Kui vana?»

«Varateismeline.»

«Surnud?»

«Selle kohta pole andmeid.»

Kolleeg pani taas käe tema käsivarrele. Mehe ilme oli kurb, justkui vajaks Salwa kaastunnet.

«Sul on kindlasti kohutav tunne,» ütles mees. «Täiesti kohutav.»

Salwa noogutas.

See ei juhtunud isegi Våringes, oleks ta tahtnud öelda. Mismoodi siis minust rohkem kahju on kui sinust?

«Jah,» ütles ta selle asemel. «See on kohutav.»

Märksõnad
Tagasi üles