E, 26.09.2022

Just nii kajastab eesti keeles ilmunud uuem ilukirjandus praegust meelsust

Eva-Maria Brock
Just nii kajastab eesti keeles ilmunud uuem ilukirjandus praegust meelsust
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Shutterstock

Ilma et eraldaksin head halvast, kvaliteeti kvantiteedist, peavoolu ääreala kirjandusest, on selle ülevaate eesmärk näha üldpilti, mis vahest kajastaks silmapaistvaid teemasid uudiskirjanduses. Siinkohal jätsin välja kokakunstivalemid, korraliku eestlase lemmikud seene- ja roosiraamatud, eneseabiõpikud, kuulsuste biograafiad, suhtekorrigeerijad ja esoteerika, ning võtsin ette ja käisin läbi uuema eesti keeles ilmunud ilukirjanduse, et näha, mis pildi see suures plaanis annab.

Avalikud hukkamised on endiselt populaarsed 

Sai selgeks, et mõrv ja armastus on ilmselgelt ajatud teemad, millest võib lõputult välja pressida pinget, kirge ja põnevust. Nii on erinevad põnevusromaanid ja krimkad põhilised teosed, kui kerida uudiskirjanduse nimekirja. See tegelikult pole vast isegi nii üllatuslik. Kuna elame ajal, mil avalikud hukkamised ja karistamised on kadunud, siis võiks jämedalt öelda, et nüüd otsitakse sarnast põnevust ja groteski raamatukaante vahelt.

Järgnevad näited on ainult ühed vähesed sel aastal ilmunud põnevus- ja krimiromaanid, mille keskmeks on ikka ja alati mõrv: Clare Mackintosh «Viimane pidu», Ruth Ware «See tüdruk», Michel Bussi «Hoia mul käest», Helen Cox «Mõrv toomkiriku lähistel», Marje Ernits «Tuhamägede tuul», Margit Mägi «Valikud», Abir Mukherjee «Tõusik», Louise Candlish «Viimane korrus», Anne Kahk «Haraldi villa», Jo Nesbø «Kuningriik».

Igavesti eksootilise suhte igatsuses

Justnagu leitakse lõputult viise, kuidas lahendada mõrvu, on leitud ka lõputult viise, kuidas viia kahte inimest omavahel kokku. Valemi järgi üles ehitatud teosed pole oma populaarsust kaotanud ning valitsevad endiselt uudiskirjandust. Domineerival kohal on suhtelood, mis on õnneliku lõpuga, kuid neistki ei puudu mingi arusaamatus või möödarääkimine, mis raaamatule piisavalt pinget lisab. Need kerged armulood võimaldavad põgeneda pärissuhete probleemide eest ning elada vaimus läbi eksootilisi seiklusi, millest rutiinses elus me igapäevaselt osa ei saa.

Siin on mõned üksikud näited paljudest armulugudest, mida raamatupoodidest praegu leida võib: Kerry Winfrey «Väga siiralt sinu», Joanne Fluke «Mõrv kirsikoogiga», Barbara Cartland «Taevas maa peal», Diana Palmer «Tema tüdruk-Reede», Betty Neels «Roosil on okkad», Susan Mallery «Enne kui suvi läbi saab», Lily Graham «Põgenemine suvesse», Nick Hornby «Just nagu sina», Anna E. Collins «Parim kättemaks on armastus», Amanda Prowse «Puhtalt lehelt».

Tunnistades paratamatust: me oleme osa millestki suuremast

Midagi erinevat, mis paistis silma, oli vast see, et räägitakse rohkem kas riigitasandi või isegi globaalse tasandi probleemidest, kuid seda inimeste igapäevaelu kontekstis. Kuidas suured muutused mõjutavad meid inimestena, meie suhteid ja elutingimusi. See on lähenemine, mis justkui annab mõista, kuidas oleme korraga osa suurest muutusest, ent sealjuures siiski elame oma väikest elu.

Näiteks kliimateemadel on kirjutanud romaanivõistlusel märgituks saanud Meelis Kraft teoses «Veealused», mis on eriti sünge kliimadüstoopia. Seevastu on kujutatud tulevikku ja meie suhet loodusega ka positiivses ökotoopilises vaimus Epp Annuse teoses «Tere, Aleksander». Kliimamuutustega kohanemisest on kirjutanud Gabe Brown raamatus «Porist mullaks: Ühe perekonna teekond taastava põllumajanduse juurde». Väga tõsiselt tegeleb keskonnakatastroofiga ka Jessie Greengrass oma teoses «Kindlus».

Väga vähe oli aga pandeemiaolustikust võrsunud teoseid. Selle vähese üheks esindajaks on näiteks Sarah Bonner romaaniga «Minu teine mina», mis räägib lockdown’i süngetest mõjudest ühe inimese psüühikale.

Hakkas silma, et kõige enam on kirjutatud riigi tasandil olnud muutustest ja nende mõjudest. Põhiliselt just tagasivaatavalt II maailmasõjale või siis nõukogudeaegsele survele. Võib välja tuua kuus proosateost, kus tegeletakse küll suhete ja eksistentsiaalsete keerdsõlmedega, ent seda keeruliste riigiolude surve all, kus konflikt on õhus ja mõjutab ka inimeste isiklikke elusid: Juta Kivimägi «Suur tuba», Paula Kavaste «Külaslitetoad», Loone Ots «Armastus» (tunnustatud romaanivõistlusel), Ann-Luise Bertell «Kodutalu», Jonathan Littell «Eumeniidid», Mario Pulver «Lokomotiiv».

Eksistentsiküsimus 

Eksistents on vast jällegi üks aegumatu temaatika, millest jääb inimkond kirjutama, kuniks pole saavutatud mingit ulmelist kõrgemat intellekti. Ikka võib leida romaane, mis tegelevad eneseabi või enesearenguga läbi fiktsiooni. Kirjutatakse meie keerulisest suhtes nii iseendaga, teiste inimestega kui ka üleüldiselt, kuidas ja miks me osaleme sotsiaalses konstruktsioonis.

Megan Hunter näiteks mõtestab suhet, ning üritab mõista kahe inimese omavahelist psühholoogilist valemit oma teoses «Harpüia». Louise Guy aga arutleb oma teoses «Lootus jääb», kuidas tegeleda leinaga, ilma et kaotaksime inimesi enda ümber. Rassiküsimuse identideedi võtmes võtab ette ka Brit Bennett teoses «Varjul pool». Anna Hope romaaniga «Ootus» astub aga julgelt vastu ootusele, mille seame endile noortena, ja kuidas me tegeleme sellega, kui see ootus lõpuks ei realiseeru. Kodumaine autor Vahur Afansjev räägib väikeste inimeste vaevadest Rail Balticu draama taustal oma raaamatus «Rail Baltic ehk kelmitants vanaisa sarvedega». Ausalt ja alatult peame seal silmitsi seisma sellega, kes on eestlane ja inimene oma kitsas vaimus.

Peredraama

Eksistentsist rääkides ei saa aga kuidagi välja jätta juba olemasolevaid paratamatuid veresidemeid, mis seda on kujundanud. Nii on ka pere samuti üheks silmatorkavaks teemaks. Käsitletakse perekonna probleeme ja saladusi, mida siis üritatakse päevavalgele tuua, lahti harutada, ning taasluua kadunud harmooniat perekeskis.

Mõrvakeerises on perest ja iga pereliikme erinevast perspektiivist rääkinud näiteks Mattias Edvardsson oma teoses «Peretragöödia». Patricia Wilson on arutanud «Saladuste villas», kuidas vana põlvkonna minevik ja saladused mõjutavad perekonnasuhteid. Chris Whitaker räägib aga teoses «Me algame lõpust» keerulisest perekonnast, selle hävingust ja uue loomisest. Teisisõnu, kuidas peresid saab olla mitu – kuhu me sünnime ja kuhu me kuulume. Sarnasest teemast räägib ka Itaalia autor Donatella Di Pietrantonio teoses «Arminuta. Tüdruk, kes tuli tagasi», mis õpetab hoolima, suhtlema ning armastama ka neid, kes pole su veri. Kai Aareleidu «Vaikne ookean» on raamat, kus otsitakse põhjendusi oma probleemidele, vaadates tagasi eelnevate põlvkondade peale. See on teos, mis näitab, et perekond on kui võrgustik, mis ühendab mineviku, oleviku ja tuleviku.

Elujaatav kirjandus

Annab ka tunda, et tegelikult on inimesed negatiivsest väsinud ning nii võib kohata ka omajagu elujaatavaid teoseid, mis on tulvil hoopis inimeste väikeseid probleeme. Lindgreni tüüpi teosed, mis on suunatud täiskasvanutele, lõikavad oma tegelased globaalsest maailmast ära ning sulgevad nad kuskile, kus probleemid on globaalsete kõrval kergesti ületatavad. Need on mured, mis ehk panevad kergelt kulmu kergitama, kui et tekitavad valu või ärritust. Need on helged teosed, mis räägivad sõprade või pere mõnusast olemisest ja toredatest seiklustest kohtades, mis on kaugel rutiinist ja suurtest küsimustest. Sellised on näiteks mõned järgnevad teosed: Emily Henry «Meie suvereisid»; Leida Tigane «Sõber meriröövel», Carole Matthews «Sillerdav meri ja suvetuul» või Rebecca Raisini «Aria ratastel raamatupood».

Müstiline Eesti

Viimaseks on märgata ka eestlases peituvat väikest paganat, mis igatseb vana ja ürgse järele ning kuuleb kuskil kukla taga metsa kutset. Võib järjepidevalt märgata teoseid müstilisest Eestist, kus inimene ja loodus on omavahel kokku nõelutud. Küll on teoseid, mis räägivad eestlase imelikust metsavaimust, mis aeg-ajalt talveunest ärkab, kui ka igatsusest paganlike nõiduste ja oskuste järele, mis ajahõlma unustatud.

Näiteks Indrek Hargla ulmeliste lugudega kogumik «Eesti nõid» räägib just nendest igatsetud müstilistest oskustest. Andres Adamsoni teoses «Nõia nimi olnud Mats» saavad seevastu kokku libahundid, needused ja folkloor. Romaanivõistlusel tunnustust leidnud Heli Kendra on aga kirjutanud rannarahvast teose «Kärkä», mis taaselustab samuti vanad kombed ja sõna väe. Siit ei saa välja jätta ka eesti looduse ja vaimu kandjaid Fred Jüssit («Olemise mõnust») ja Valdur Mikitat («Mõtterändur»), kes alati leiavad vastuseid suurtele küsimustele Eesti metsa sügavustest või suitsusaunast.

Märksõnad
Tagasi üles