P, 25.09.2022

«Mu mehel on seljas ülikond ja kaelas lips. Oh raisk. See tähendab, et ta tahab pärast seksida...»

Raamatuportaal
«Mu mehel on seljas ülikond ja kaelas lips. Oh raisk. See tähendab, et ta tahab pärast seksida...»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Pilt on illustratiivne.
Pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Eliza Hollander on näitleja, abikaasa ja kolme lapse ema. Ja ta on menopausis keskealine naine. See viimane ei taha Elizale kuidagi pähe mahtuda - ta ei tunne ennast ära, sest tal on pidevalt kuumahood, ta ärritub kõigi ja kõige peale, kaal kasvab ja seksiisu on kadunud.

Kõige noorem lastest, poeg Ed on autismidiagnoosiga, mis tekitab mõnevõrra lisapingeid, ehkki Eliza armastab poega väga ja peab teda värskendavaks sõõmuks selles nõmedas maailmas, kus keskealine valgenahaline naisterahvas on kõigi jaoks nähtamatuks muutunud. Lisaks suri äsja tema koer Arty ja Eliza alles leinab oma lemmikut, soovimata mitte midagi kuulda uue koera võtmisest, millega tema abikaasa Paddy peale käib. See toob kaasa väga tõsise tüli, mille lappimisega peavad mõlemad kõvasti vaeva nägema.

Paddy kõige kallim vara on isalt päranduseks saadud jõepaat, millel mees kogu oma vaba aja veedab. Elizale on see pinnuks silmas, ent teatud juhtumised võimaldavad tal mõista, et ta tahab armastatud abikaasa kalli paadi, iseenda senise mina tagasisaamise ja oma abielu nimel pingutada ning võtab ette üsnagi ohtliku seikluse, kust ei puudu kiired autod, seksikad itaallased, võltspulmad, Inglismaa jõgede kurikuulsad lüüsid, motovarjukatastroof ja kodutu koer kutsikatega. Kas see ka soovitud tulemuse annab, selgub Georgie Halli ülimalt teravmeelse huumoriga kirjutatud romaanist.

"Parajalt raevukas naine oma parimais aastais" Georgie Hall
"Parajalt raevukas naine oma parimais aastais" Georgie Hall Foto: Eesti Raamat

Loe katkendit!

***

Aeg perele.

Meie peres on omavaheline nali, et hoolimata sellest, kui korralikuks ma end pean, jätan ma alati midagi maha.

«Kas sa juukseid ei kuivata, ema?» küsib Summer, kui me auto juurde läheme. Tema kulmud on kunstiteos ning hetkel väljendavad need õudust ja haletsust.

«Sa ütlesid, et ise kuivamine on kasulik.»

«Jah, siis, kui sa välja ei lähe.» Ta tabab Paddy pilgu ning ma näen tavapärast isa-tütre liitu.

«Asi on selles, ema, et need on kuidagi ludud.» Summer on hoos.

«Mul pole aega neid kuivatada.» Tunnen Joe'st puudust, kes ainsana mu lastest ütleb, et ma näen hea välja olenemata sellest, kui stressis ma olen, isegi jõulude ajal, kui kannan jõulupildiga kampsunit, helendavaid kõrvarõngaid ja olen üleni higine.

Vaatan Edwardi poole, et ta ütleks «sa oled ilus, ema», mis varem mu tuju nii palju tõstis, aga ta istub juba autos, mürasummutavad kõrvaklapid peas ja mängib mängu «Zelda legend».

«Viis minutit ei muuda enam midagi, Elz,» ütleb Paddy. Abielu keeles tähendab see: Vanaisal on kaheksakümnes sünnipäev, peaksid rohkem pingutama. Tunneksid end ise ka paremini.

«Sa tahad, et ma kuivataksin juukseid?» Abielu keeles ütlen mina Keri perse. Paks pruun juuksepahmakas, mis oli naisel, kellega ta abiellus, on viimasel ajal väga hõredaks muutunud, aga ma üritan seda tema eest varjata.

Ta pöörab pilgu mujale.

Summeri kulmud laskuvad allapoole. «Ja võib-olla meigid ennast kergelt? Veidi toonivat kreemi ja highlighter'it on sinu eas väga kuum.»

Ma ei söanda talle öelda, et oma eas on mul kuum ilma igasuguste abivahenditeta.

Jään korraks endale kindlaks, aga ma armastan neid liiga palju, et neile oma meikimata näoga piinlikkust valmistada. Ma ei suuda mõelda, et ühel päeval vaatab mu ilus tütar peeglisse ja ütleb: «Mina annan alla, pagan võtaks!»

Kuigi Summeri kinnismõte oma välimuse suhtes varjab teismeea ebakindlusi, ei ole minu edevus sugugi väiksem. Puhtakspestud ilmetu nägu eitab selle kortsudes olevat kahetsust. Võtke mind sellisena nagu ma olen, nõuab see. Nähke minus viiekümneaastast naist, kes ma olen. Naise ilu taandub aeglaselt, nii et keegi ei pane seda tähele enne, kui see on liiga kaugele kadunud. Mis mõtet on end silmatorkamatult riidesse panna? Näen peeglist ikka sama nägu nagu alati, ent kui ma seda meigin, teen seda mälu järgi.

*

Mulle meeldis esimene kokkupuude meigiga, mis oli samamoodi täiuslikkuse peitmine kui Summeri tihedad kulmud ja näo kontuurimine. Oli kaheksakümnendate algus ja teismelised tüdrukud minu väikelinnas kandsid printsess Diana soengut, kasutasid sinist silmapliiatsit, heledat huulepulka ja oranži meigikreemi, mis lõppes lõua juures. Eliza «Finchers» Finch oli samasugune: kõva krae, terava ninaga saapad, kodus värvitud juuksed, plastpärlid ja armunud Nick Kershaw'sse.

Selleks ajaks, kui me kõik 1985. aastal end James Duttoni vanaema elutuppa pressisime, et juua siidrit ja vaadata Live Aidkontserti, kuni vanaema ise Korsikal pakettreisil viibis, nägin ma välja nagu Madonna ja Boy George'i ristsugutis. Nagu kõik teised minu sõpruskonnas, kandsin ka mina suuri krusifikse, Doc Martensi saapaid ja isa smokingut. Olin teinud juustesse keemilisi lokke, kamminud neid üle pea, värvinud hennaga ja katsetanud muid pööraseid värve, olin end augustanud, meikinud, mukkinud. Nüüd olin armunud Morrisseysse. Ma oskasin suudelda, suitsurõngaid puhuda ja täiuslikult vedela silmapliiatsiga jooni tõmmata.

Kerime edasi, seekord kümnendi lõppu, ja ma kannan naerunäoga peapaela ja päikeseprille, jalgratturipükse ja tepitud vesti ning vehin kätega, karjudes lennuangaarides «LSD!», vedel silmapliiats selgepiiriline nagu ilukiri.

Kas see maskeering ka vahel maha sai võetud? Võib-olla oskasin ma järgnevatel täiskasvanuks saamise aastatel paremaid aksessuaare kasutada, kuni avastasin ühel hetkel, et kannan keskealise naise rõivaid. Siis saame ehmatusega aru, et pole vahet, mida selga panna, kuna seksapiilsus on vahepeal kuhugi kadunud.

*

«Tulen kohe tagasi!» Jooksen tuppa, määrin juustesse kaks peotäit kohevamaks tegevat vahtu ja lasen pea alla, et kasutada fööni kõige kuumemat astet. Kui ma end püsti ajan ja pearinglus taandub, meenutab mu kohev soeng kunagise menubändi Bananarama lauljaid. Veidi juuksejuuri toonivat vahendit ja ma olen naerukurdudega Veenus. Vastandina paljudele minut ametit pidavatele naistele ei ole mina piisavalt vapper, et vahetada oma näoilmed nooruse vale vastu Botoxi ja täitesüstide abil ning ma ei saa endale võimaldada ka moekat valgendatud hammastega naeratust. (Minu agent, kes kunagi ei helista, on öelnud, et ma ei naerataks enam rolli kandideerides, kuna «need varesejalad ja rebasehambad ei aita kuidagi kaasa, kullake»).

Nüüd paljastan peegli ees raevukalt needsamad hambad, saan kuumahoo ja tunnen kergemat vihasööstu, mis kõik on liigagi tuttavad kaaslased. Otsin pilguga Artyt, siis meenub, et ta on surnud, ja vaatan taas oma peegelpilti. Ära ärritu, ütlen ma sellele. Sa oled vana kala. Sa oskad endast endiselt hea mulje jätta.

Ja sa tahad näha välja parem kui su õde.

Kaheksakümnendate meeleolus jätkates kasutan oma kõige punasemat huulepulka, musta kuiva silmapliiatsit ja vedelat silmapliiatsit, lõpetuseks ripsmetušš, mille pealekandmine on ilma lugemisprillideta üsna riskantne tegevus. Panen kaela pika pärlikee, mille vanemad mulle kaheksateistkümnendaks sünnipäevaks kinkisid (seitse aastat liiga hilja leedi Diana jäljendamiseks ja lisaks ei sobinud need eriti Acid House T-särkide ja helendavate pulkadega, aga ma olen neid alati kandud trotslikult ja armastavalt igasuguse riietusega.)

«Veidrik,» ütlen ma oma peegelpildile, sellele võõrale naisele, kel on nina peal ripsmetušši.

Lülitan garaažis valve sisse ja pressin end mööda paadikärust Arty vana aseme juurde, kohendan selle patja ja ütlen, et ta vahepeal maja valvaks. Siis kiirustan välja, enne kui nutma hakkan, kuna valvesüsteemi piiksud utsitavad mind tagant.

Kui ma rooli taha istun, on teised Paddy telefonis süvenenud millegi naljaka vaatamisse, ega maini mu muutust.

«Sa unustasid jaki,» ütleb Paddy, kui me sõitma hakkame. Minut hiljem lisab ta: «Sa näed kena välja.» Ja mul ükskõik, et see kõlab nagu repliik, mille ta on unustanud, kuni järgmine stseen on käes. Ta teab, et ma vajan seda täna õhtul väga ja ma olen tänulik.

«Sina näed ka hea välja,» vastan ma masinlikult.

Siis panen tähele, et tal on seljas ülikond ja kaelas lips. Oh raisk. See tähendab, et ta tahab pärast seksida.

*

Olles sõitnud Warwickshire kõige ilusama maja juurde, aken lahti, kuna konditsioneer ei tööta, ja mul on kohutavalt palav, kahetsen juuksevahu kasutamist. Juuksed on nüüd külje peale viltu, kanged nagu vahtkumm.

Mu õe laitmatu elektri-Jaguar seisab ninaga tänava poole minu vanemate Leafi ja Milesi elektrilise sportauto kõrval, kuus laternat vahivad klaasistunud pilgul meie bensiinineelajat. Mu vanemad, õde ja vend saavad endale üleolevat keskkonnasäästlikkust lubada, samal ajal kui mina hävitan planeeti. Soovin, et Joe oleks siin, sest mul oleks vaja, et ta selgitaks elektriautode liitiumakude kohta ja et liitium on piiratud maavara, selle kaevandamine kahjustab maakoort. Ma ei mäleta seda kunagi. Pehme aju.

Minu selja taga võitleb Edward tuulisel mäel trollidega.

Paddy teeskleb, et on lõõgastunud, ehkki kaelalihased on pingul ja käed tugevasti rusikas.

Mu perekond tormab maja kõrvalt kohale meid tervitama, meie hilinemine elustab neid. Nad kõik kannavad tumedaid prille, mis on veidralt kurjakuulutav. Nad on olnud aias, joonud puuviljaga džinnijooki.

Summer pomiseb: «Tädi Jules on raudselt lasknud endale midagi süstida. See nägu ei liigu üldse.»

Paddy minu kõrval üritab vapralt mitte vahtida Julia rindu, mis liiguvad tema hõlmikkleidi all hoogsalt. Mu vanemad tunduvad vanad ja väetid, naeratades ja lehvitades. Nende vahel on valgetes riietes ja väga päevitunud, värviliste helmeste ja värvitud juustega meie vend, kes meenutab Julio Iglesiast.

«Mina võitsin!» Julia abikaasa Reece on kõige ees, tulles läbi lavendlipeenra koos Jack Russelliga, mõlemad väikesed, habemega ja liiga agressiivsed. «Ma ju ütlesin, et nad hilinevad pool tundi. Tervitus, Hollanderid! Lahe soeng, Liza!»

Kohe, kui me autost välja saame, annab ta Paddyle laksu vastu selga ja küsib: «Kuidas siis puusepaäri läheb, Patrick?»

Mu abikaasa vaikne õrin on kuuldav ainult mulle.

*

Analüüsime korraks seda, miks mu perekond on Paddy jaoks nii kurnav.

Asi ei ole Finchide pikkuses. Me kõik pärisime isalt pikad koivad, aga Reece on see, kel on ainuisikuliselt lühikese mehe sündroom. Paddy on rohkem kui saja kaheksakümne sentimeetrisena paljajalu minust pikem.

Ja asi pole enam ka jõukuses. Kui tema sotsialistlikud põhimõtted ja minu süüdlaslik liberalism kõrvale jätta, on Paddy õppinud Finchide heldust hindama: toit Marks and Spencerist, kallid jõulukingid meie lastele, rääkimata vahetevahel tuhandest naelast, kui meil häda käes oli, mis mul enesepõlgusest magada ei lase, samas kui Paddy magab paremini kui varem.

Aga tal on väga keeruline hakkama saada meie rivaalitsemisega. Mõtlemise kiirus, üksteise ületrumpamine, intelligents ja õelus, mida on vaja selles perekonnas vestluse alalhoidmiseks, on teda algusest peale häirinud. Kõige selle sõbralikkuse varjus on tappev konkurents. Me oleme julmad. Õhtu meiega on nagu gladiaatorite surmavõitlus saates, mida juhivad Stephen Fry ja Joanna Lumley.

Mu isa on meeletult, raevukalt tark ja vastikult huvitatud kõigest. Ta võib vaielda poolt ja vastu ja unustab harva fakte. Ta sai Cambridge'is oma Yorkshire'i aktsendist lahti, aga täiel võimsusel kõneldes on tema hääles ikka see imeliselt tuhm rulluv nõmme möire. Ta nõuab kiireid vastuseid, kindlaid arvamusi ja teravmeelsust.

Paddy tagasihoidlikkus tüütab teda. Mind ajab vihale, et isa ei saa aru, kui hooliv, osav ja lahke tema väimees on.

Kuni viimase ajani oleksin kirjeldanud oma ema kui tohutut kultuurisnoobi. Tema lugupidamise väljateenimiseks peab olema läbi lugenud kõik raamatud, mis kuuluvad kirjandusauhindade nimekirja ja kuulnud kirjanikke rääkimas, ning salamisi mõtlema, et Mary Beard on natuke litsakas. Aga pärast vähi seljatamist on temas tekkinud elujanu, mis on kõike muutnud nii kiiresti, et me ei püsi tempos. Ta käib luulevõistlustel, lasi teha tätoveeringu ja läheb Glastosse Kylie kontserdile. Olen nii tänulik, et ta on elus ja mul ükskõik, mida ta teha tahab, ehkki selline elamise tuhin on üsna üllatav.

Paddy on ema seltsis ettevaatlik. Õigustatult. Ema otsib hetkel vihmametsamatkale kaaslast ja me kõik oskame aimata, kes meie perekonnast metsikus looduses kõige kauem vastu peaks. Mu abikaasa on nagunii regulaarselt tema remondimees, nagu mina olen autojuht ja ostleja, kuna külaelu on eakate inimeste jaoks aina keerulisem. Postkontori kauplus pandi kinni aasta pärast nende siiakolimist, bussipeatusi enam ka pole. Isa on kohutav autojuht, ema vaid natuke parem ja mõlemad keelduvad pimedas rooli istumast. Kui nende kallis poeg Miles siin elab, pääseb ta sohvrikohustustest tänu üheksale kiiruse ületamise augule juhilubades, kahekohalisele autole ja äsjasele harjumusele käia mõnes kaheksast külapubist, kus ta on omaks võetud kui küla ainus homo ja parim karaokelaulja.

*

Minu tähelepanujanus noorem vend Miles on hiljuti ka ise elus kannapöörde teinud. Ühel hetkel juhtis ta Midlandsis oma neljanda abikaasaga firmaüritusi korraldavat ettevõtet – katusekorter Brumis ja ühetoaline korter Barcelonas –, järgmisel hetkel elab ta ema ja isa maja lisatiivas. Mitte keegi ei osanud ette näha seda, et ta sööstab neljakümne seitsme aastasena kapist välja ja veel säärase innuga, et kaotatud aega tasa teda. Ta on VÄLJAS, kullake.

See mõjutas negatiivselt tema suhet Paddyga, kelle meelest on uue Milesiga keeruline suhelda, kuna nad veetsid varem kahekesi pikki tunde jõepaadis, rääkides mootoritest ja ragbist ja Miles ei iitsatanud sõnagagi, et elab tegelikult kaksikelu. Nüüd ta muust ei räägigi, peamiselt emaga.

Miles on hingelt suure südamega ja tahab inimestele meeldida, ehkki on pealtnäha muretu, ning tal oli raske leppida ema haigusega ja võib-olla on kogu see silmatorkavalt aus enesepaljastus lihtsalt tema vastureaktsioon. Kõik ema lapsed reageerisid erinevalt: Miles tuli kapist välja, mina vananesin, Julia muutus veelgi kontrollivamaks.

*

«Sina oled roolis, nii et sina seda ei saa.» Puuviljapunš viiakse minust mööda ja õde ulatab mulle pooleliitrise klaasi kihisevat mineraalvett. Jules rõhutab küll alati vee joomise tähtsust, aga no tõepoolest ...

«Sa näed kuum välja,» ütleb ta. Ta on kallis linases kleidis jahe ja karge, kerge meik laitmatu.

«Ma pole kuum, kullake, vaid kärssan.»

«Higine.» Ta uurib mind lähemalt. «On sul ...?»

«Sa ju ei SUITSETA enam, ega?» karjub isa aia teisest otsast, kus ta näitab Paddyle oma uut kõrget lillepeenart. Isal on kõhe oskus kuulata korraga kolme üheaegset jutuajamist, aga sestsaadik, kui tema kõrvakuulmine halvenema hakkas, on asi natuke segasemaks läinud.

«Ei, isa! Juba aastaid enam mitte.»

«Ära muretse,» ütleb Jules vaikselt, «mul algas menopaus siis, kui ma sain viiskümmend nagu sina. Võin sind kõige hullemaks ette valmistada.» Minust kolm ja Milesist viis aastat vanemana on Julia käitunud algusest peale nii, nagu oleks ta meist ainus vastutustundlik täiskasvanu. Ilmselt on ka.

«Väljas on kolmkümmend kraadi!» naeran ma. «Asi ei ole menopausis.» Tegelikult muidugi on, aga ma vaidlen temaga ikkagi. Seekord klammerdun ma oma noorema eelise külge.

«KAS SA ÜTLESID, ET PARKLAS ON VAJA MÜNTE?» röögib isa.

«Kõik on korras, isa!» Tasandan häält ja urisen Julesile: «See on alles perimenopaus.»

«Valetad. Minu oma kestab veel kolm aastat hiljem,» ägab õde palavikulise alatooniga. «See ei lõppegi, pagan võtaks. Kas sa lõpetasid seksimise?»

«Sina?»

«Oh, juba aastaid tagasi. Otty oleks ainus laps, kui ma poleks pärast «Mamma Miat» Ask Italianis liiga palju maasikamojitosid joonud.» Tema sosin muutub valjemaks. «Sina ja Paddy olite algusest peale seksimaiamad. Teil on järgmisel nädalal pulmaaastapäev, eks?» Ta kergitab kulmu roosikaare poole, kus tema abikaasa on Paddy nurka surunud, et muusikast rääkida.

«Paul Weller Ed Sheerani asemel iga kell, eks ole? Kas räägin, miks?» Reece põrutab kohe edasi. Ta ei anna enamasti vastamiseks aega, sest teda ei huvita, mida teistel öelda on.

*

Julia ja Reece on viinud meie perekonna rivaalitsemise täiesti uuele tasemele.

Mõlemad on advokaadid ja nende abielu on geniaalselt põhjendatud, aeg-ajalt pausil, aga mitte kunagi läbi. Jules jättis Reece'i kihluse aastal neli korda maha, korra iga tolli eest, mille mees temast lühem on. Kord ütles õde mulle purjuspäi, et mehel on oma pikkuse kohta tohutu peenis, aga ma olen puhkuse ajal talle üsna lähedal olnud ja kahtlen selles. Reece on sellegipoolest ego mõttes meie perekonna hiiglane. Tema praegune keskeakriis – kolmas, kui arvestada kõrvalhüpet ja ebaõnnestunud juuksesiirdamist – on täielik klišee, mille juurde käib kitsehabe, mootorratas ja kolmeliikmeline bänd Bosh, mille keskmine vanus on kolmkümmend viis ja kus ta mängib basskitarri. Nad mängivad peamiselt Bluri kavereid. Reese on viiskümmend neli. Eks arvuta ise.

Paddyle ei meeldi Reece selle pärast, et mulle ta ei meeldi. Selles mõttes on Paddy lojaalne. Ja Reece on inimene, kellest on väga keeruline lugu pidada, ja sellepärast Jules vist tema juures püsibki. Talle meeldib endale peaaegu võimatuid väljakutseid esitada.

Mu vanem õde jookseb palju. Õues, trenažööril, trepist ülesalla, koridorides. Ta on kaks korda Londoni maratonil osalenud. Arvasin, et ta treenib selleks, et oma abielust põgeneda, aga seda ta ei tee. Kindlasti mitte pärast laste sündi, mis juhtus ka üsna hilises eas, kui sündis Ottilie ja siis varsti Vervain.

Tüdrukud on vahvad, nüüdseks kümme ja kaksteist ja väga terased. Olen väga uhke tädi. Ja ma keeldun kellegi teise lastekasvatamise oskusi kritiseerimast – vähemalt kaine peaga –, aga kas need nimed pole mitte totralt peenutsevad?

Paddy arvates olen ma õega koos olles liiga tundlik. Mina pole sellega nõus. Jätame kõrvale rinnaimplantaadid ja eduka karjääri, sest ma armastan teda sellest hoolimata, ehkki ta on kamandav, kriitiline ja abielus sitakotiga, ja meie vanemad on teda alati mulle eelistanud. Me jumaldame teineteist sarkasmi varjus.

*

«Kas sul jalad tõmblevad?» küsib Jules.

«Ainult siis, kui tahan jalga lasta, sest sa vatrad menopausist.»

«Viktoriaanid kutsusid seda «klimakteeriumiks».»

«KLIIMAMUUTUS? KOHUTAV LUGU!» karjub isa tagaukse juures, minnes tuppa «ennetavale visiidile» (see, et ta käib alati enne kuhugi minemist pissil, on aastakümneid olnud Finchide perekonna ellu sisse harjutatud).

«Võib-olla on globaalne soojenemine emakese looduse menopaus?» sosistab Julia. «Tema viimane kuumahoog enne viljatuks jäämist?»

«Sa oled täna õhtul nii positiivne.»

«Kas sa oled arstiga hormoonravist rääkinud?» küsib ta vaikselt, nii et huuled õieti ei liigugi. «Minu arst ütles, et ise otsustan, aga ma lugesin statistikat ning ema vähk ja tädi Vi surm nii noorelt tähendab, et jääb ära. Ilmselt oleme mõlemad kuuekümneseks saades rindadest ilma.»

Õnneks saab see jutuajamine lõpu, kuna peame teele asuma, et ära tuua isa kuuldeaparaat, mille peab tingimata ära võtma vähemalt pool tundi enne etenduse algust. Kõik võtavad oma jakid, lapsed saavad musisid ja ergutuskõnesid, Jack Russell kistakse Paddy jala küljest kargamast ära. Võtan lonksu mineraalvett ja taipan, et see on värskendavalt jahe, nii et joon kõik korraga ära ja aju külmub, aga vähemalt taastub normaalne kehatemperatuur. Mulle ei tule pähe enne lahkumist vetsus käia.

*

Liiklus Stratfordis on piinavalt aeglane, meie silmi pimestab õhtupäike. Ma higistan jubedalt, sest ema nõuab, et aknad oleksid tema soengu pärast kinni. Kuna olin Juliale ruumi tegemiseks sunnitud istme ettepoole tõmbama, on rool valusasti mu roiete vastas ja parem rind lükkab aina klaasipuhastajaid tööle. Julial on käsil elav telefonikõne kliendiga, kelle abikaasa ilmus äsja välja ja nõudis Sage«i espressomasinat ja perekonna koera (kas ma mainisin, et ta on lahutusadvokaat? Võimalik, et kulub kunagi marjaks ära.) Tema ja isa, kes muretseb, et me ei jõua õigeks ajaks kohale, vahele pressitud Miles tabab tahavaatepeeglis mu pilgu ja teeb nägu, mida ta on lihvinud kuuendast eluaastast saadik – keel ripakil, suu vahutab, silmad kõõrdi õudne mask –, ja mille puhul ma pean nüüd huumorivabas keskeas endale meelde tuletama, et see pole infarkt/astmahoog/anafülaktiline šokk. Väimehed on tagumises reas, Londonis elav Reece räägib valjusti üle Paddy, soovitades mulle, kuhu autot parkida.

Jätan nad kõik teatri ette, võtan oma pileti ja lehvitan piinatud naeratuse saatel: «Sees näeme.»

Juhuu! Ukse lukku, aknad lahti, Annie Lennoxi CD mängima ja me sõidame jõe ääres jalutavatest turistidest ja Dirty Duckist väljuvatest teatrikülastajatest mööda, mina ja vana Picasso. Liiga üürikese aja oleme me kahekesi ja võime minna, kuhu tahes.

Annie esitab lugu «No More I Love You's», mis tekitab veelgi suurema tahtmise põgeneda. Võiksime söösta läbi «Bladerunneri» piirete, lennata üle «Thelma ja Louise'i» kanjoni, kihutada «Tagasi tulevikku». Võiksin sõita koju ja üksi olla. Võiksin sõita uue elu poole, ehkki arvata on, et auto ütleb üles enne, kui M42-st kaugemale jõuan, ja ma tunneksin lastest puudust.

Pealegi on saatusel teised plaanid. Minu nina all sõidab parkimiskohalt välja Range Rover. Sinna mahuks lausa buss. Isegi minu roostes külgparkimiseoskustega on see naljaasi.

Esimese katsega ajan äärepealt alla Jaapani turisti, vabandan ülevoolavalt aknast ja ta taganeb, käed üles tõstetud. «Vabandust! Ei oska inglist.» Vabandame teineteise ees veel natuke aega, aga siis aitab, sest ma põhjustan ummiku.

Hakkan taas tagurdama, turist seisab ja vaatab, see häirib mind. Vähemalt ei filmi ta mind telefoniga.

Viis minutit hiljem, kui olen palavuses edasi-tagasi manööverdanud aina võimatumate nurkade all, seisame Picasso ja mina tihedasti seina ääres. Pubi ees olevad joojad plaksutavad, nagu ka mu üksik jaapanlasest pealtvaataja. Tulen välja, kummardan ja lähen tagasi autosse, et päikesesirm alla erata. Meik on imekombel paigas, ma istun vaikselt ja kogun end Annie saatel, suunates viha ja häbi millessegi, mis ei aja nii palju higistama. Ta räägib täna minuga.

Viisakas kogu hõljub lahtise akna taga. Mu turistist sõber on toonud mulle parkimispileti, mille ta aparaadist ostis. Vaatan talle üllatunult otsa, ta naeratab häbelikult ja teeb joomise liigutuse. Ma vähemalt arvan, et see on joomise liigutus.

Kuramus. Pole paha, Eliza. Ilmselt on asi kaheksakümnendate soengus.

«Issake, aitäh, kui lahke teist. Nii tore kingitus, kahjuks pean minema etendust vaatama.»

«Mina ei oskab inglist,» tuletab ta mulle meelde. Kas ta pilgutas silma?

Vabandan, et perekond ootab, ja vaatan auto kella. Raisk! Kolm minutit eesriide kerkimiseni. Mina pole olema aega.

Märksõnad
Tagasi üles