KATKEND ⟩ Taaskasutus Ameerika moodi ehk pahnamüük majaesisel

Pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Petrone Print kirjastuse raamatus «Minu Florida» pajatab Kerli Kirch Schneider kolme komödiandineiu suureks kasvamisest teiselpool ookeani.

Ühel töövaesel nädalal veetis meie majaperemees Mike aega garaaži koristades. Suurpuhastuse lõppedes teavitas ta, et kavatseb korraldada garaažimüügi, kuna koristuse käigus ilmus välja palju tarbetuid asju, millega saaks kergelt raha teenida.

«Teie hakkate müüma!» kamandas ta. «Olge hommikul varakult valmis.» Me ei saanud kuidagi vastu vaielda, kuna polnud juba tükil ajal leiba ise lauale pannud.

Kõigepealt tuli garaažisügavustest leitud aarded hoovi laiali laotada. Tunni möödudes meenutas Mike’i majaesine mustlaslaagrit, seal seisid virnades raamatud, aiapäkapikud, peegel, katkine muruvihmuti, veekeedukann, karp kividega, mõradega vaasid, vanad Gatorsi mängude piletid, postkaardid, puuviljavaagen, värvi kaotanud rannatoolid ja muud sellist kraami. Pooled asjad oli Mike ise garaažimüükidelt kokku ostnud, nagu ta meile tunnistas.

«Uskumatu, kas ta tõesti arvab, et keegi ostab sellist träni?» pobisesin ma ja lehvitasin endale ühe müügile mineva higiplekkidega lehvikuga tuult.

«Usu või ära usu, aga ameeriklased koguvad sellist pahna,» valgustas meid Katsi, kes oli aastate eest ise paaril garaažimüügil osalenud.

«Palun ütle, mida sa hakkaksid peale karbitäie maast leitud kividega?» kahtlesin Katsi arvamuses. „Mul on megapiinlik, kui mõni inimene siia homme päriselt kohale ilmub.»

***

Järgmisel hommikul kell seitse tuli Päss meie ukse taha rammima: «Nad on kohal!»

«Mida kuradit,» vandus Manna, kes vihkas varajast ülesajamist.

«Kobige ruttu välja ja võtke kohad sisse, esimesed kliendid saabusid,» jagas töödejuhataja juhtnööre. „Ma lähen ise naabruskonda ja suure tee äärde garaažimüügi silte üles panema.“

«Muidugi põgeneb ise minema,»torisesin ma eesti keeles.

Keerasime endale köögis kokku jääkülmad sidrunijoogid ja loivasime uimaselt kaubavarude vahele lösutama. Jah, nad olid tõesti kohal. Esimesest hoovi sõitnud autost väljus terve perekond. Ostsid mitu raamatut, katkise muruvihmuti ning kasutatud Gatorsi käterätiku ja ujumisrõnga. Võtsime üllatunult raha vastu.

Situatsioon muutus aina piinlikumaks, kuna pidevalt ilmus kohale uusi inimesi, kes maksid meile raha maailma kõige kasutumate asjade eest nagu väljaveninud trikoo või poolvildakas pildiraam. Paljud neist müüdi järgmistel garaažimüükidel tõenäoliselt jälle maha. Isegi kividega täidetud karp osteti ära.

«No vähemalt toimib siin mingi taaskasutus. Äkki jätab mõni pere siis Walmartist uued Hiinas toodetud plastist aiakalossid ostmata,» lootsin ma. Lootus on lollide lohutus, sest suure tõenäosusega suundusid šopingu maitse suhu saanud kliendid hiljem just kaubanduskeskustesse, et midagi uut, palju ja odavalt kokku osta.