KATKEND ⟩ Inimkonda ähvardab väljasuremine: kelle päästaksid sina?

Pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Kindlus on isesugune. Selle juurde kuulub loodebassein, köögiviljaaed, veski ja küün, mis on pilgeni täis varusid. Kindlus on vankumatu pelgupaik veetõusu eest, mis ähvardab hävitada linna ja on võib-olla juba hävitanud kõik muu. Aga … kui kaua see oma asukaid kaitsta suudab?

Caro isa ja kasuema hukkuvad keskkonnakatastroofis, kuid enne on nad lastel käskinud linnast lahkuda. Caro ja tema väike poolvend saabuvad kindlusse, mille eest hoolitsevad vana ja tema lapselaps Sally. Kaks paari õpivad koos elama. Ometi on piirid kõigel: turvalisusel, varustusel ja sellel, mida teistele saab õpetada vana – omamoodi külavalvur, kes teab, kuidas kõike teha –, enne kui ta tervis üles ütleb.

Muudkui arvad, et aega on. Ja siis äkitselt enam ei ole.

Jessie Greengrassi kirjutatud «Kindlus» on võimas ja emotsionaalselt täpne romaan, mis võtab kokku lapsevanemaks olemise, ohverdamise, armastuse ja ellujäämise ajal, kui inimkonda ähvardab väljasuremisoht.

Jessie Greengrass on tunnustatud Suurbritannia autor, kelle teosed on pälvinud prestiižseid auhindu. Õppinud Cambridge’is ja Londonis filosoofiat, mõtiskleb Greengrass oma teostes elu kaduvuse teemal.

«Kindlus» Foto: Eesti Raamat

Loe katkendit siit!

***

Kui ma koolist koju jõudsin, olid nad koos isa ja Francesca voodis, Pauly magas ja Francesca tegi tööd, ühes käes raamat ja kõrval lahtine märkmik. Pauly lebas risti ta süles, näost roosa, nohises tasakesi, ja mina istusin ka nende juurde, tegin voodi jalutsis põrandal koolitöid, kuni Pauly ärkas ja meie Francescaga hakkasime temaga mängima, ehitasime talle puust klotsidest torne, mida ümber lükata, ja veeretasime mänguautosid rataste raginal mööda põrandalaudu. Paulyle meeldis pea alaspidi olla ja ta piuksus rõõmust, kui teda kordamööda jalgupidi õhku tõstsime. Ma kukutasin kummipalli maha ja Pauly jälgis palli põrkamist, kuni see seisma jäi. Helises telefon. Francesca võttis kõne vastu ja kui ma põrandal Pauly vastas istusin ja teda plaksutama õpetasin, kuulsin, kuidas Francesca ütles,

— Nad arvavad, et laps on märk allaandmisest,

ja siis,

— Nad arvavad, et see tähendab, et asi ei lähe mulle enam korda. Või et ma ei usu ise sellesse, mida räägin —

aga teda vaadates mõtlesin, et see pole sugugi allaandmine. Pigem oli lapsesaamiseni viinud mingi raevukas trots – vaatamata kõigele sellele, mida ta tuleviku kohta uskus –, omamoodi leping maailmaga, mida, olles sellesse ise rohkem panustanud, leidnud selle, mida armastab, tuleb tal proovida kaitsta.

Väga raske on meenutada, praegu, mis tunne oli elada kahe tuleviku vahelises ruumis, mahutada kogu elu sellesse tühimikku hirmu ja kindluse vahel – aga küllap oli see midagi sarnast nagu need unenäod, milles näed hirmsasti vaeva, et üles ärgata, aga ei saa, nii et libised üha uuesti ja uuesti tagasi madratsile, lased tekil kukkuda ja silmadel kinni vajuda. On olemas mingi olemuslik halastus, meisse sügavalt juurdunud, mis teeb niivõrd palju lihtsamaks väikestest lähedastest asjadest hoolimise, sest kuidas muidu elada? Minu üleskasvamise ajal sai kriisist kui kauges tulevikus ähvardavast hädaohust peatne tõenäosus ja me keerasime selle vaiksemaks nagu müra, kohanesime iga uue ilmneva normaalsusega ja tegime kõike seda, mida ikka – siia-sinna sõidud ja puhkused, suured reedesed sisseostud, lühikesed väljasõidud maale, pärastlõunad pargis. Me ei teinud neid asju mitte teadmatustest ega mõtlematusest, vaid lihtsalt sellepärast, et tundus, et midagi muud pole teha – ja ka sellepärast, et kõigist neist asjatoimetustest sündis justkui peen, lihas ja ajas lausutud loits. Igapäevaelu igav argine tuttavlikkus kaitseb meid ohu eest, mõtlesime me, ja isegi Francesca, kes nägi kõike nii selgelt – isegi tema, kes ei lasknud end lootustel petta –, seisis kella viie ajal külmkapi ees ja kirus, sest lapsele polnud õhtusöögiks midagi anda. Me söötsime talle sügavkülmikust kalapulki. Isa tuli koju. Paulyt vannitati, ta peksis rusikatega vett, lutsutas saunalina ja nuttis, kui see tal kuivatamiseks käest ära võeti. Pärast, juba leebununa, mähiti ta rätiku sisse kuivama. Ma tegin ta sakris niisketesse juustesse musi.

— Head ööd, Pauly.

Francesca viis ta voodisse. Isa tegi õhtusöögi ja avas pudeli veini, nii et kui Francesca tagasi alla tuli, oli see juba välja valatud, valmis, ja helkis valguse käes.

— Lõpuks ometi magab, jumal tänatud —

Ja kõik see aeg, väljas, see, mida ainult tema oskas selgesti näha: varajased kevaded ja liiga pikad suved, äkilised, ettearvamatud talved, mis tulid eikusagilt ja tõid endaga üleujutused või jää või tuule, või ei tulnudki, nii et päev päeva järel oli vaid kleepuv niiskus ja puudel mädanevad lehed ja detsembris ikka veel laulvad ja pesa punuvad linnud, kuni viimaks lumi maha tuli ja nad, olles talveks paigale jäänud, okste peal surnuks külmusid.