KATKEND ⟩ Kuidas teha permapeenraid?

Pilt on illustratiivne. Foto: Pexels / CC0 Licence

Epp Petrone jagab oma kogemusi Setomaalt, katkend pärineb raamatust «Meie taluelu: memme nõuanded».

Permapeenarde põhimõte on väga lihtne. Alustame alumisest kihist. Heal juhul võiks see olla läbi haritud, aga sobib ka täiesti suvaline umbrohtu täis maa. Sinna peale laotad kihi looduslikku päritolu materjali: vana puuvillase lina, villase teki või vaiba, katki tehtud pappkastid (mida enne vihma käes hoida, et kleeplindid ära tõmmata), sobivad ka paksu kihina ajalehed ja vanad riided, sobivad isegi õhemad vineerplaadid. Sain õigel ajal pihta, et see alumine kiht tuleb teha võimalikult korralik ning kindlasti ei tohi kusagile jääda õhuvahet, kust umbrohi läbi pääseks. Mida parem teha alumine kiht, seda lihtsam elu saabub! Nii ma siis lappisin oma kihte pigem topelt, ja kust kahtlesin, sinna toppisin lisaks, sain trükikojast paberijääke, mis muidu oleks „paberihunti“ läinud. Niimoodi tegin ka peenravahed, sinna oli vaja vaid põhukiht peale tuua ja valmis.

Peenardesse tuli edasi panna puitu. Tegin vaarikamaa vanadest vartest puhtaks, kasutasin ära maha võetud puude oksad, kõndisin ringi metsa all ja otsisin poolkõdunenut… Ma ei teadnud varem, et puit on nii hea kompostmaterjal. Ka kõik need saunatagused vedelevad paplitüved osutusid nüüd kunstiteosteks, mille kõrvale ja peale sai hakata ehitama peenraid.

Järgmisteks kihtideks panin, kuidas ette juhtus, kas vana põhku, heina, oma laudapõhjakomposti, poolkõdusõnnikulist lambavilla, sinna peale kõdusõnnikut… Mulda oli vaja seepärast, et mul polnud mahti oodata, soovisin juba samal aastal peenraid kasutama hakata, päris tavalises permakultuuris kaetakse valmis tehtu multšikihiga ja lastakse sel settida järgmise aastani. Aga minu peenrad kerkisid kiirelt, äärismaterjaliks kasutasin vanu korstnatelliseid, pajupuumatti ja põhupakke. Ka katkise kümblustünni, tühja kaevurakke ja auklikud vanad plekkvannid täitsin permapeenarde meetodil, samuti kasvuhoone. Suured põhurullid palusin sõbertalunikul „viglaga“ (nagu ta traktori haarmeid nimetas) kunstiliseks kaareks tõsta, lõikasin neile mootorsaega ristlõiked, palusin kopaga kõdusõnnikut peale tuua, ja nüüd on mul ilus värviline kaar, mille tipus kasvavad suvikõrvitsad, samas on see põhusein ka „soojapüüdja“, mille lõunapoolsel küljel kasvavad mõnuga avamaatomatid ja arbuusid, veidi kaugemal, aga siiski nende lähistel on „tuulepüüdjateks“ hekid päevalilledest ja kassinaeristest.

Ka kümblustünni, tühja kaevurakke ja katkise plekkvanni täitsin permapeenarde meetodil, ja loomulikult kasvuhoone ja vanad kompostikastid – sain aru, et permakultuuris lõpeb komposteerimine traditsoonilisel moel ja iga peenar ongi elav kompostihunnik. Järelikult pole mul neid kompostikaste nii palju vaja.

*

Ülioluline kiht permakultuuris on multš, see kõige pealmine: põhk ja muruhake, mis hoiavad mulla mõnusalt pehme. Juhtus nii, et ühele peenrale jäi multš tegemata ja see nägi nädala pärast välja nagu Aafrika põud, suured praod sees. Õnneks polnud ma sinna veel midagi istutanud.

Üks häda algavate, kiirkorras tehtud permapeenardega ongi see, et nad vajavad palju niiskust, enne kui korralikult toimima hakkavad. Olen neid algusfaasis voolikuga korralikult läbi kastnud ja siis väga vihma oodanud. Aga kõik see, mis peenarde alakihtides sees, peaks aitama vett hoida: puidusegu, kõdusõnnik, põhk, poolkõdu lambavill. Muide, vill oli eksperiment, isegi mu õpetaja veidi pelgas: võibolla ei tohi seda liiga suures koguses panna, kas taime juured ikka leiavad sealt tee edasi… Sest kuigi lambavill on looduslik ja väärtuslik, on ta samas väga aeglaselt komposteeruv materjal ja näeb välja nagu takk. Mulle sattus aga ette info, kuidas lambavillast tehakse bioväetist, ja see tundus hea märk. Toppisin villa oma peenrakihtidesse siiski pigem rohkem kui vähem! Eriti palju läks villa kasvuhoonesse, ja praeguseks on selge, et hirm oli asjatu. Tomatid on visanud pikkusesse-laiusesse, nii et juured leidsid kindlasti hea ühise keele sellega, mis neid mullas ootas.

Ja tore üllatus on see, et mul ei ole enam mutte! Igal suvel oli meie taluaiamaastik rikastatud mullahunnikutega. Sel aastal olen leidnud tegutsemas ühe tegelase, ta teeb seda aia taganurgas ja võimalikult kaugel kogu mu permamajandusest. Järeldus: mutt vihkab lambavilla ja saab selle „haisu“ kätte ka maa alt. Minule samuti ei meeldi lambavillahais ja seetõttu ma seda multšikihina pole kasutanud, kuigi tean, et ka see on võimalik.

Eks näis, mis edasi saab. Soovitan proovida. Praegu olen oma permapeenardega väga rahul – ja saan aru, et lähiaastatel, kui kõik kihid on omavahel segunenud ja vihmaussid teevad multšikihi all mõnuga tööd, saab kõik veel parem. Ehitamine oli jah töömahukas, aga mis on kõige olulisem: neid peenraid tõesti ei pea sel moel rohima kui vana kooli vagusid. Mõni kaer, tatar või oder on kasvama läinud, ilmselt laudapõhjasõnnikust kaasa tulnud. Mõni malts ja vesihein ka. Olen neil kasvada lasknud, et hiljem tagasi lauta söögiks viia. Ja minu istutatud taimed on kõik õnnelikud. Siin kasvavad ürdid, maasikad, herned, kurgid, kapsad, kressid, küüslaugud… Küsisin oma õpetajalt: kas on mõnda meie igapäevaaianduse taime, mida permapeenras kasvatada ei saa? Ta mõtles veidi ja ütles: porgandit eriti ei saa, sest permapeenrad on selleks liiga rammusad.

Umbrohuga on permakultuuris oma suhe. Seda ma veel õpin, kuidas aktsepteerida segaviljelust ja kuidas lubada kasvada soovijatel seda teha – aga siiski piire kehtestades. On küll üks taim, keda ma lubada ei saa ega kellelegi soovita, see on kassitapp. Temast, salakavalast ronivast kaunitarist, olen juba kirjutanud ja võiksin kirjutada lausa eraldi hoiatusloo…