KARL ROBERT SAAREMÄE ⟩ Tundsin taas, et jooksen ära purjus kaabakate eest, keda me ise poistega kiusasime
28. august 2022, 11:44
/nginx/o/2022/08/25/14786624t1h78ee.jpg)
Uurisime näitlejalt Karl Robert Saaremäelt, millised on tema viimaseaja suurimad lugemiselamused. Suure lugemusega näitleja nimekirjas on suurepärased ja eriilmelised leiud!
Hr. Bradbury on vast kõige tuntum oma «Fahrenheit 451» poolest ja enamasti kirjutab ta siiski täiskasvanutele, ent see lasteraamat on sobilik igas vanuses lugejale. Mina jõudsin selleni 2020. aasta kevadel (koroonakevadel). Sel ajal kui inimesed teineteisest isolatsioonis vedelesid olid raamatud suurepäraseks eskapismi võimaluseks. «Võilillevein» vaatleb maailma küll pisikese Douglase silmade läbi, kuid on sellegipoolest täis toredaid filosoofilisi mõtteterasid. Näiteks püüab Douglase vanaisa loo peategelasele selgeks teha, et tema arvates võiks aastaringi, esimese jaanuari asemel, lugema hakata hoopis sellest hetkest, kui rohi on esimest korda nii pikaks kasvanud, et tuleks muruniitjad käima tõmmata. Siis võiks kogu küla kasvõi seda üheskoos teha ning värske muru lõhn, mis kanduks üle kogu maakonna, annaks märku uue ringi algusest. Mitte mingid tühised paugutajad.
Selle raamatu kohta ei tahaks ma liiga palju ära öelda, aga ma julgustan inimesi seda lugema. Kasvõi kogemuse enda pärast. Lugemine iseenesest on juba paras teekond, aga selles teoses ei tea peategelane ise ka veel, et kuhu ta teel on, ja nii on kahepeale võimalik päris kaugel ära käia. Võib-olla kohati hirmutav, samas kindlasti ka avardav, totaalselt sisekaemuslik rännak.
Ajatud tõed, jumalikud kogemused, inimese elu ja selle tähendus, vastused peaaegu kõikidele küsimustele - need on märksõnad selle geniaalse teose ümber. Ma ei ole ise Kahlil Gibrani kohanud, aga usun, et tema ümber hõljus aupaiste. Kui lihtsalt, samas nii mõistetavalt, räägib ta ühe vana mehe sõnade kaudu oma lugejatele armastusest, elust, ilust, vihast, sõprusest, kohustustest, abielust, lastest, heast ja kurjast ning kõigest muust millest inimene võib eales midagi teada tahta. See on minu väga tugev soovitus inimestele, kes tahaksid seljatada hirmu või ei taha lihtsalt elu liiga tõsiselt võtta.
Praeguses eluetapis lausun suurima rahuloluga, et minu kodulinn on Viljandi. Lauri Sommer vaatab oma memuaarides (kui nii võib öelda) ja meenutustes tagasi nendele samadele põldudele, metsatukkadele ja aasadele kuhu tänaseks on kerkinud Eesti rahvaarvu suuruselt kuues linn. Muinasjutulise alatooniga romaan kätkeb endas soravat ajastu- ja elukeskkonna peegeldust, meenutusi lapsepõlvest, mida nagu autor ka ise tunnistab, ei pruugi ta enam täpselt mäletada, ent mis on siiani kustumatuna meeltes. Läbi selle romaani tundsin minagi taas, et ma mängin oma lõhkiste põlvedega, viiekordsete majade seinade vastu jalgpalli; jooksen ära purjus kaabakate eest, keda me ise poistega kiusasime; poen vanemate eest värskelt valminud onni peitu, et mitte veel koju minna; saan juba näost aru millise sõbra ema täna eriti lahke oli ja talle veidike rohkem taskuraha andis. Läbi selle romaani on võimalik tunda TURBO nätsu ja vabaduse lõhna.
See soovitus ei ole kindlasti alla kuueteist aastastele noortele. Ma isegi ootaksin umbes kahekümne viienda eluaastani. Mitte ma ei arva, et «Sternet» lugema ei peaks, ta võib lihtsalt olla kohati shokeeriv. Teisalt annab ta kindlasti aimu kui kirju, fantaasiaküllane ja kohati karm võib olla noore naise elu. Kindel lugemissoovitus just meestele, et me teaksime kuidas kõige ilusam käituda ei ole. Eks igaüks võtab kõigest ikka kaasa seda mida ta ise heaks arvab või mida ta sisemised mustrid juba ammutama on harjunud. Ent mina leian, et oluline on ka tahe kasvada, muutuda, laieneda ja areneda ning seda ikka paremuse poole. Kui ma loen näiteks Jean-Paul Sartre't, kes ei ole kõige tuntum just oma optimismi või ülevoolava elujaatavuse poolest, siis ometi minus just need tunded tärkavad, tänu mitmekesistamisele. Lootust läbi lootusetuse.
Nümfid, satüürid, valküürid, trollid, ükssarvikud, sinu enda teisik, Sfinks ja Kraaken - nad on tõelised! Vähemasti kujutluses. Jose Luis Borges on kui Newt Scamander Hollywoodi linateoses kes on ära teinud teinud meeletu töö ja korjanud kokku väga palju fantastilisi olendeid. Püüdes muuhulgas ära seletada, kuidas üsna sarnasel ajal märkasid erinevatest kultuuridest inimesed, eri maailma paigus, taevasse vaadates tiivulist elukat. Ühed nimetasid teda küll Draakoniks ja teised Loheks ent kirjelduste järgi on nad sama erinevad kui astro- ja kosmonaut. Analüüsides müüte ja märgistades kujuteldavate olendite esmaseid mainimisi jätab autor siiski väga palju ruumi lugeja enda fantaasiale. Andes seeläbi aimu kui tugevad loomingulised vahendid on inimmõistus ja fantaasia.
Mulle väga meeldib kuulata tarku inimesi arutlemas, faktidele toetumas, tõestusi otsimas, samas ka fantaseerimas, filosofeerimas ja mõtisklemas. Jaan Aru teeb seda oma töödes mängulise kergusega. Ta on tark mees, selles ei kahtle keegi ja lisaks sellele on ta väga sorava sulega. Tema mõtteid on lihtne jälgida, olgugi, et nad on kohati sügavad ja suured. Tema raamatut lugedes ma tunnen ühteaegu, et ma puhkan, logelen ja teen tööd, mu aju laieneb.
Ma tunnistan, käed südamel, et ma ise ei ole seda raamatut veel läbi lugenud. Seal on nii palju! Ja ega alati peagi lõpuni jõudma. Minu soovitus on panna endale lihtsalt mõni luuleraamat öökapile, et sealt justkui advendikalendrist endale hommikul ja õhtul mõni hea maiustus teele kaasa võtta. Minul on selliseks juba mõnda aega Liisi Ojamaa «Kahel lahtisel käel» ja ma lihtsalt imetlen kui palju toredaid mõtteid, mõttepuhkust ja mõttemustrite muutumist võib kahe kaane vahele mahutada. See on muidugi kogumik ja sestap ongi sinna väga palju, et mitte öelda kõik, kokku kogutud, aga inspiratsioon on ju igavene nagu armastuski, ju nad elavad meid kõiki üle. Aitäh Liisi!