Mis oli raamatu «Kus laulavad langustid» tõlkimise juures kõige raskem?
Otseselt midagi rasket selle raamatu tõlkimise juures polnud, mitte rohkem kui ükskõik millise raamatu tõlkimisel. Mõttekohti muidugi oli. See sama tihedalt esinev sõna «padur» on tekitanud algselt mõnes lugejas kummastust, sest see pole sõna, mis oleks meil keeles tänapäeval väga kasutusel. Tegemist on väga spetsiifilise maastikuvormiga, mida, võib öelda, meil ei esinegi sellisel kujul, ja padur oli sellele kõige sobivam sõna, sest originaalis esines peale sõna «marsh», mida meil tõlgitakse tavaliselt rabaks, ka sõnad «swamp» ja «bog» ehk soo, raba.
Seetõttu oli vaja kasutada mingit kolmandat sõna, mis oleks samas ka ikkagi täpne. Padur on meie kirjandusetõlgetes tegelikult täiesti olemas, puutusin sellega pärast «Langustide» tõlkimist kohe ka kokku, kui järgmises tõlgitavas raamatus tuli ette üks Dickensi teosest pärit tsitaat, mille eesti keeles ilmunud vaste kasutas samuti sõna «padur».
Keerulised on ka alati eri dialektid ja aktsendid, kui neid peaks raamatus ette tulema. Lõunaosariikide mustanahaliste kõnepruuki ei saa tõlkida otseselt mingiks eesti dialektiks, peab mõtlema, kuidas teisiti seda värvi edasi anda. Ja kohalikud toidud olid ka sellised, millega tuli natuke nuputada, kuidas kõige õigem neid tõlkida oleks.
Kas ülimenukaid bestsellereid tõlkides on ka kuidagi teistsugune tunne?
Raamatut tõlkides ei olnud see vist veel suur bestseller ja menuk, ka Eestis ei hakanud raamat kohe ilmudes tohutuid müüginumbreid tegema, läks mõni kuu aega, enne kui see üles leiti.