Parim lugemiselamus tuleb siis, kui raamatu ega autori kohta eelnevalt ei tea

Pilt on illustratiivne. Foto: Pexels / CC0 Licence

Raamatublogija Laura-Kristiina Valdson luges Vanessa Springora teost «Nõusolek».

Mõnikord juhtub, et parim lugemiselamus tuleb siis, kui raamatu ega autori kohta eelnevalt ei tea. Springora «Nõusolekuga» kohtusin ma esimest korda raamatupoes. Otsisin vahelduseks õhukest, hea keelekasutusega, kuid samas mõtlemapanevat lugemist. Tagakaanel hakkasid silma «haavatava neljateistaastase mõttemaailm» (mind tõmbavad arenguromaanid), «suhe tunnustatud kirjanikuga» (intrigeeriv) ja «Prantsusmaal intensiivne arutelu» (veel intrigeerivam). Tagatipuks mõjutas raamatu järelkaja Prantsusmaa seadusandlust, mis oli varasemalt vabameelsem täiskasvanu ja alaealise seksuaalsuhte osas.

Ometi ei saanud ma kohe aru, et tegu pole ilukirjanduse, vaid autobiograafiaga. Küllap tundus sisututvustus liiga kirjanduslikult paeluv, liiga sarnane mõningatele teistele raamatutele, eesotsas «Lolitale» ja «Minu süngele Vanessale». Mis kõik tegelikult kujutavad tegelikku elu. Kunst imiteerib elu. Kui sain teada, et autor kirjutas omaenda elust ja raamatus kujutatud kirjanik on päris, siis olin ma šhokis. Olin nii kindel, et tegu on fiktsiooniga.

Raamat algab lapsepõlvest, tüdrukust kellele viidatakse kui V-le. Springora meenutab oma lapsepõlve keeleliselt kaunilt, emotsionaalselt, detailselt, kirjastajale ja eluaegsele kirjandushuvilisele omase nüansirohkusega. Ta kirjutab oma kättesaamatust isast (naise elus puudus toetav isafiguur), emaga koos kasvamisest, varasest huvist seksuaalsuse ja kirjandusmaailma vastu. Ta oli ideaalne ohver. Minu jaoks olid esimesed peatükid kirjeldamatud. See haavatavus, analüüsivõime, puudujääkide otsimine, nii-öelda pusletükkide kokkuviimine. Mis olid tema eeldused, et ta sellise mehe saagiks langes? Huvitaval kombel oli vanematel sama suur roll, sest ka ema oli tütre suhtes ükskõikne ning pigistas silma n-ö kinni.

Mulle meeldis, kuidas teos oli jaotatud suuremateks peatükkideks, igaüks neist loogiline tervik – lapseiga, kirjanikuga tutvumine, tolle lummusesse ja haardesse langemine, vabanemine ning lõpuks kirjutamine. Tõtt-öelda pole ma tükk aega lugenud raamatut, mis oleks nii loogiliselt liigendatud. Kui muidu on memuaaridele omane teemades ja ajas hüppamine, siis «Nõusolek» oli ühtlaselt kulgev, ühest teemast teise. Temaatiliselt oli see valus ja väga mõtlemapanev lugemine, seda enam et suutsin mingite kogemustega samastuda. Kuid trauma ja valu, mida naine kirjeldab, eriti raamatu lõpu poole, lõikas tugevalt.

Oluline raamat, mis küsib tähtsaid küsimusi (mis on tõeline nõusolek?) ja heidab pilgu ühele keerulisele probleemile läbi psühholoogilise vaatepunkti. Minu senise aasta parim lugemiselamus koos Nina Lykke «Surmahaigusega». Soovitan autori, päris elu G. M (kirjaniku) ning järelkaja kohta uurida alles siis, kui raamat läbi loetud. Nii on kogemus vahetum.