Mae Lender: seiklused leiaksid Rene Satsi üles ka suvalises kodumaises karulaanes

Rene Satsi Nam Ha jõe ääres Laost vaatlemas. Foto: Erakogu

Kirjanik Mae Lender luges Rene Satsi uut raamatut «Laos: aeg antud elada, aeg antud süüa» ja jagab oma lugemiselamust.

Mulle tundub, et Satsi puhul on iga reisimisele kulutatud sent absoluutselt mahavisatud raha, sest sel tüübil lihtsalt pole tarviski teisele poole palli kulgeda - seiklused leiaksid ta üles ka Uugametsas või Kapa-Kohilas (pardooon, tema eelistaks muidugi siinkohal Munalaskmet). Ma kahtlustan koguni, et tema võiks lasta lahti suvalises kodumaises paksus karulaanes ja ka siis leiaks ta:

a) kõrtsu, või suisa geibaari (Laose pealinnas see juhtus, kusjuures seal ei oleks tohtinud sellisel kellaajal säherdune asutus isegi mitte avatud olla!);

b) kaaslase, mis kaaslase!, ikka mitu (ja mul on tunne, et ta ei ole seltskonna osas väga valiv, seega sealt Mutionu laulust tuttavad tüübid ajaks sama edukalt asja ära kui mõni laoslane, hiirlane või iidlane). Võib ehk olla, et neid tüdrukuid, kellel just eile mees on ää koolenud ja tema õla najal nuuksuda tahavad, siin nii palju ei oleks,

c) joogi, või kui mitte vedelal kujul, siis mõnes muus olekus (näiteks minus on juba täitsa tekkinud huvi selle Laose viski, lao-lao, vastu). Oo, ja mul on Satsile järgmiseks Laose reisil toimuvaks viskijoominguks hääldusharjutus olemas: Laose laos laostasin laoslase lao-lao laovarud.

Rene Satsi, «Laos: aeg antud elada, aeg antud süüa». Foto: Raamat

Ma kuulen tagaridadest juba seda kõige põletavamat küsimust: kas Laose-raamatus on juttu ainult expat´idest ja pidudest või ikka Laosest ja laoslastest ka? Mäletavad ju mõned nurisemislembemad lugejad, et Iirimaa-raamatus oli kahtlaselt vähe rohetavhaljendavaid künkatupse ja stepptantsu-orgiaid ja pööraseid punapäid. On, ikka on, isegi mõni kuningas ja tempel ja rahvusroog jms on ära mainitud. Minu vaieldamatud lemmikud on aga kohalikud teenindajad, hetkel püüan endalegi Laosesse tööotsa sebida. Tundub kui unelmate töö: kiiret pole, naeratama ei pea, võib suurema osa ajast pahur olla, mõistmatu ja tuhm olek sinnajuurde.

Romantilisema meelelaadiga lugejatele on autor samuti mõelnud - «Minu Iirimaa» lõpuotsas tuli ju karjudes Justyna-nimeline armastus, siin raamatus see ilus lugu jätkub ja ma usun, et nii mõnigi suurem lollus on Satsil just tänu Justynale jäänud tegemata. Jama muidugi, et see Justyna pidevalt magab ja joogatab ja niikui ta seda teeb, siis punub tüüp rolleriga surmasõitu tegema, riisipõldudele alasti võimlema, tänavakoertega võitlema või öisele tapamaja-tšillile.

Igatahes tuli raamatut lugedes kange kihu Laosesse džunglimatkale minna... Peab vist korraks pikali viskama, ehk läheb üle.