15 tavatut harjumust, mis on aidanud tuntud autoritel suurteoseid kirjutada
Lehmad, kassid, teravad pliiatsid ja mädanevad õunad - need kõik on tingimused, mis on aidanud tuntud kirjanikel oma loomingut paberile panna. Olen tihti mõelnud, milline on nende vaimuhiiglaste argipäev ja mis stimuliseerib nende inspiratsiooni, et iga päev ärgata ja kirjutamiseni jõuda. Kui enamasti on tegemist loogiliste ja argiste harjumustega, mis koosnevad isolatsioonist, rutiinist ja keskendumisest, siis peale mõningast uurimist tulid välja nii mõnedki veidrad harjumused, mis on aidanud kirjanikke nende loomeprotsessis. Siin on 15 kõige silmapaistavamat harjumust.
15) Anthony Burgess - motiveeris ennast sõnaraamatuga.
«Kellavärgiga apelsini» autoril oli eriline viis, kuidas raskete või igavate ülesannetega toime tulla. Kui ta pidi üksikasjalikke kirjeldusi koostama, võttis ta sõnaraamatu, avas selle juhusliku lehekülje pealt ja kasutas sellel lehel olevaid sõnu oma ülesande täitmiseks. Näiteks oli tema romaan «MF» just sellise triki tulemus, kus ta kasutas sõnu R.J. Wilkinsoni malai-inglise sõnaraamatust, et kirjeldada hotelli vestibüüli.
14) William Faulkner - jõi rohkem viskit kui kirjutas.
Faulkner armastas kirjutamise ajal palju viskit juua. Tal tekkis see harjumus pärast kohtumist oma mentoriga, Sherwood Andersoniga. Nad käisid sageli väljas joomas kui New Orleansis elasid ja nii nägi noor Faulkner pealt Shwerwoodi eluviisi, mis koosnes enamasti hilistest väljaskäimistest ja viskist. Faulknerile oli see harjumus väga meeltmööda: «Ja ma mõtlesin siis, et kui kirjanikuks olemine muud ei nõuagi, siis on see elu just minu jaoks.»
13) Ray Bradbury - maksis kümme senti iga kolmekümne kirjutatud minuti eest.
Just «Fahrenheit 451» valmis kirjutusmasinal, mida Bradbury isegi ei omanud. Olles võimeline töötama igas kohas, igas müras ja igas seltskonnas, läks Bradbury California Ülikooli Los Angeleses ja leidis keldrikorruselt trükkimisruumi. Seal võis ta kümme senti kirjutusmasinasse sisestades osta kolmkümmend minutit trükkimisaega.
/nginx/o/2022/08/29/14796003t1hea05.jpg)
12) Virginia Woolf - kirjutas ainult seistes.
Virginia Woolf kirjutas igal hommikul kaks ja pool tundi püstijalu laua taga, mis oli meeter kõrge ja alati kindla nurga all. See võimaldas Woolfil oma tööd hinnata nii kaugelt kui ka lähedalt. Selle veidruse tekitas Virginias rivaalitsemine oma õe Vanessaga, kes maalis alati seistes. Ilmselgelt ei tahtnud Virginia alla jääda.
11) Agatha Christie - sõi õunu ja võttis vanne, et kirjutamine sujuks.
Poirot lugude autor, Agatha Christie, kasutas oma inspiratsiooni ledmiseks aga õunu. Nimelt armastas ta tööd teha just vannis olles ja õunu süües.
10) John Steinbeck - vajas täpselt kahte tosinat täiuslikult teravat pliiatsit.
Selliste klassikaliste teoste nagu «Hommiku pool Eedenit» ning «Hiirtest ja inimestest» autorile meeldis kirjutada oma tekste alati hariliku pliiatsiga. Ta hoidis oma laual alati täpselt kahe tosina jagu täiuslikult teritatud pliiatseid. Väga oluline oli tema jaoks ka see, mis firma pliiatsiga on tegu ja kuidas pliiatseid on teritatud.
/nginx/o/2022/08/29/14796018t1h03de.jpg)
9) Alexandre Dumas - leidis, et head kirjutamist soosib värviliselt kodeeritud süsteem.
Dumas'l oli värvikodeerimisega seotud veidrus. Ta kasutas näiteks proosa kirjutamiseks alati kindlat tooni sinist paberit. Luule jaoks oli tal kollane paber. Ja Dumas' artiklid olid kirjutatud roosale paberile. Kord, kui sai tal sinine paber otsa, oli ta sunnitud kasutama selle asemel kreemjat paberit, mis tema arvates mõjutas seda kirjatükki väga negatiivselt.
8) Dan Brown - ripub pea alaspidi kui asjad ei taha paika loksuda.
Kui Dan Browni pea saab täis keerulisi ideid krüptograafiast, sümboolikast ja keerulistest süžeeliinidest, mille poolest ta on ka kuulus, ripub ta tagurpidi nagu nahkhiir. See aitavat korrastada mõtteid. Lisaks hoiab ta oma laual liivakella. Iga tunni tagant paneb ta oma käsikirja kõrvale ning teeb kätekõverdusi, istesse tõuse ja venitusi. Aktiivses kehas on ka aktiivne vaim.
7) Franz Kafka - kirjutas alles siis, kui oli ennast korralikult ära väsitanud.
Kafka leidis, et loovuse stimuleerimiseks tuleb ennast täielikult ära väsitada. Alguses töötas ta 12-tunniste vahetustega, kuid hiljem, kui teda edutati, lisas ta oma päeva muid kohustusi ja tegevusi. Kirjutamisega alustas ta aga tavaliselt kella 23 paiku, mis võis kesta kuni kella kuueni hommikul.
6) Edgar Allan Poe - kirjutas kass õlal.
Edgar Allan Poe oli üks neist autoritest, kes armastas väga oma lemmiklooma. Kuid Poe viis selle teisele tasemele. Ta uskus ta et kass aitas tal keskenduda ja teda inspireerida. Nii lasi ta tihti oma kassil kirjutamise ajal enese õlal istuda.
5) Gertrude Stein - vajas kirjutamiseks lehma.
Enamasti meeldis Steinile värkses õhus kirjutada. Kuid lisaks selle, seadis Stein oma kirjutamispäevad nii, et lehm alati tema vaatevälja ilmuks. Talle meeldis oma kirjutamise vaheaegadel kive ja lehmi vaadata. Kui aga lehm tema tujuga ei sobinud, sõitis ta oma tüdruksõbraga järgmise lehma juurde.
4) Maya Angelou - kirjutas ainult kindla hotellitoa voodis.
Maya Angelou uskus, et parim töö sünnib ainult siis, kui ta viib kindlas füüsilises ruumis või kohas. 1990. aastal ajalehele The Paris Review antud intervjuus arutles Angelou, kuidas ta rentis oma kodulinnas hotellitoa, kuhu ta saabus igal hommikul, et seal siis päeva läbi kirjutada ja õhtuks koju magama minna. Angelou suutis selles ruumis kirjutada aga ainult siis, kui ta parasjagu lamas hotellivoodis. Angelou oli kuulus ka selle poolest, et ta nõudis olenemata kellaajast kaks kuni kolm klaasi šerrit, enne kui ta tööle sai asuda.
3) Viktor Hugo - vältis riideid, et poleks kiusatust lahkuda.
Tähtajast kinni pidamiseks kasutas Victor Hugo üsna radikaalseid meetodeid. Ta alustas «Jumalaema kirik Pariisis» kirjutamist 1830. aasta sügisel ja tahtis selle lõpetada 1831. aasta veebruariks. Selleks ostis ta pudeli tinti ja lukustas end tuppa. Tal polnud isegi riideid peale halli rätiku ja ühe räbala kootud hilbu, et vähendada kiusatust välja minna. Ta lõpetas selle isegi enne tähtaega.
2) Dr Seuss - otsis inspiratsioon mütsi seest.
Autor ja illustraator Theodor Seuss Geisel (laiale publikule tuntud kui dr Seuss) omas tohutut, ligi 300 mütsiga kollektsiooni. Kirjanikuplokiga silmitsi seistes oli just tema salakapp see, kust dr Seuss endale mütsi valis ja kandis, nii kaua kuni inspiratsioon naases. Tema kapriissed harjumused aitasid tal aga luua mõned meie populaarseimad lasteraamatud.
1) Friedrich Schiller - jättis roisukunud õunad sahtlisse inspireerima.
Friedrich Schilleri harjumus oli aga veelgi, kui mitte isegi kõige kummalisem, kui teistel siiani mainitud kirjanikel. Nimelt jättis ta kirjutamise ajaks õunad oma lauasahtlisse ja lasi neil meelega rikneda. Põhjus oli selles, et mingil moel nende roisukunud lõhn inspireeris teda.