:format(webp)/nginx/o/2022/08/26/14788924t1h21be.jpg)
On 1961. aasta lämbe augustikuu. Kohe esimesel päeval, kui Paul Johnson Viljandis oma eradetektiivibüroo avab, on platsis esimene klient. Saadud ülesanne viib värske eranuhi karmide meeste, saatuslike naiste, stiilsete autode ja luksusliku elu pöörisesse, kus on kerge kaotada pea… Ja veidigi hooletu olles ka elu.
/nginx/o/2022/08/30/14796878t1ha052.jpg)
Põnevusjudinaid tekitav lugu oleks väga hästi võinud juhtuda Californias, ent see toimub siinsamas Eestis – peaaegu.
Klassikalise Ameerika krimižanri reeglite järgi kirja pandud põnevusjutt kirjeldab Viljandit nii, nagu see ajaloos tegelikult kunagi ei eksisteerinud. Tegevus toimub paralleelminevikus, kus põimuvad meisterlikult tegelikkus ja fiktsioon, päriselt toimunud ning väljamõeldud sündmused.
Eestit ei annekteeritud Nõukogude Liidu poolt ning sõjaeelse linnapea August Maramaa idee Viljandist kui sisemaa kuurordist oli teoks saanud: hasartmängude ainumonopoliga linnast oli saanud Las Vegase miniversioon.
Autor viib lugeja su ure naudinguga seiklema 1960ndate aastate Eestisse, kus lokkab kapitalism, kõlab džäss ja voolab šampanja, ent inimesed jäävad ikka inimesteks kõigi oma saladuste, pahede ja ihadega.
Loe katkendit Gert Kiileri raamatust «Eranuhke ei armasta keegi»!
***
Õhk seisis paigal. Ma ei süüdistanud teda – kes see ikka viitsib end sellise kuumaga liigutada? Palavus ja kuivus olid kestnud juba üle nädala ja tegid kurjaks eelkõige põllumehed. Seevastu suvitajad paistsid õnnega koos olevat. Seda võis välja lugeda kas või nendest häältest, mis läbi avatud akna mu kolmanda korruse kontorisse jõudsid. Lastega pered olid teel mäest alla järveranda, et seal kuni õhtuni möllata ja siis pruuniks kõrbenuna tagasi kodudesse või hotellinumbritesse minna.
Ilma lasteta täiskasvanud veel liikvel ei olnud. Nemad puhkasid alles ennast eelmisest õhtust välja, et siis uue saabudes koonduda rannas olevatesse klubidesse, kohvikutesse, kõrtsidesse ja mängusaalidesse veetma kvaliteetaega. Nad võisid küll kiruda seltskondliku vestluse käigus kuuma ilma ja põuda, aga tegelikult olid nad sellega väga rahul, sest kes tahaks olla kuurordis, kus on jahe ja sajab vihma.
Ka minule sobis selline ilm. Eelkõige seetõttu, et olin sellega harjunud. Nautisin päikest, palavust ja isegi seda, kui keset päeva mitte midagi tehes ja varjus istudes hakkab särk ihu külge kleepuma. Ju ma olen üks veidrik. Aga võibolla oli põhjuseks ka kartus, et ilus ilm saab ühel hetkel otsa. Sellel laiuskraadil see paratamatult millalgi juhtub ja tavaliselt rutem, kui sa arvata oskad.
Igal juhul elas Eesti populaarseim sisekuurort Viljandi oma igapäevast suvelõpuelu ja järgmine lause ei sobinud kuidagi kogu selle idülli konteksti: «Mu sõber on tapetud! Uurige välja, kes seda tegi ja miks!»
Istusin oma peaaegu pähklipuust töölaua taga ja vaatasin meest, kes selle nõudmise esitas. Ta võis olla minust kümmekond aastat vanem ehk siis viienda kümnendi alguses, kõhna kehaehitusega ja lühemat kasvu. Midagi tema kehahoiakus meenutas jäälindu ning seda muljet süvendas teravaotsaline nina ja kergelt kiilaneval pealael harjastena püsti turritavad paarisentimeetrised juuksed. Ehkki mehe sõnakasutus oli otsekohene, andis peenikeste raamidega prillide taga ekslev pilk aimu, et minu juurde jõudis ta pärast pikka kaalumist ja polnud siiamaale täielikult veendunud, kas see oli ikka õige samm.
Paraku polnud mu potentsiaalne klient ainus, kes mõningases segaduses viibis. Ainult et mina pidin proovima seda rohkem varjata, kuna kõhklev eradetektiiv pole just kõige parem reklaam ärile. Eriti alustavale.
Tegelikult ilutses mu nimi büroo jääklaasist uksel kõigest teist päeva. Olin ennast alles sisse seadmas. Paberid olid korda aetud ja tegevuslubagi olemas, kuid paljud muud asjad korraldamisjärgus. Isegi kohaliku relvaloa olin äsja, täna hommikul kätte saanud, kuigi metalne sõber oli mul juba Ameerika ajast olemas. Kontoris viibisin lihtsalt seetõttu, et olin sama päeva hommikul avaldanud kohalikus ajalehes sekretäri otsimise kuulutuse. Ja nüüd olin veetnud juba pool tundi, oodates esimest kandidaati uksest sisse astumas, tulija oli aga hoopis klient. Minu esimene.
«Väga hea. Istuge ja rääkige mulle algusest peale ära, milles teie mure seisneb,» vastasin jäälinnule, lootes, et see kõlab nii, nagu ütleks ma seda elus sajandat korda.
Mees istus klienditooli servale nagu lind oksale, kohendas ninal oma prille ja hakkas kõnelema.
«Eile öösel tapeti mu vana koolikaaslane ja sõber Karl Berg. Ta lasti maha mu oma silme all. Jõhkralt ja külmavereliselt. Ma tahan teid palgata, et te tapja üles leiaksite!»
Selle jutu kandis ta ette ühe hingetõmbega, nagu aitaks see tal mingist koormast vabaneda. Ootasin tegelikult palju pikemat selgitust, et siis selle varjus mõelda välja, kuidas reageerida ja mida vastata. Nüüd oli aga pall ootamatult kiirelt minu väljakupoolele jõudnud.
«Küllap politsei juba tegeleb selle asjaga ja neil on kindlasti paremad võimalused tulemuseni jõuda kui minul,» nentisin ma. See ei kõlanud just eeskujuliku eraettevõtja müügikõnena, aga tundus sel hetkel mu jaoks kõige loogilisem vastus.
«Häh! Politsei ei võta asja tõsiselt!» põrutas mu vastas istuja. «Vähemalt mitte niikaua, kuni nad pole Karli ... eee ... surnukeha leidnud. Nad isegi ei usu mu juttu!»
:format(webp)/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)