Autor, kes oma loomingus miskit vanainimese jura ajama ei hakka

Kai-Mai Olbri 2002. aastal. Foto: Lauri Kulpsoo

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Kai-Mai Olbri raamatut «Unevalgel».

Eesti kirjanduse ja eriti luule soovitamisega on eesti kirjanikul ja eriti luuletajal natuke häda käes. Mul vähemalt küll. Soovitad üht, saad seitse vainlast. Kirud kaht, aga neljateist sõpra ei saa. No ma ei tea, Facebookis võib-olla saaks, aga see pole see pole see. Pealegi tuleb alati keegi, kes tühistab mu arvamuse, kuna X või Y on niikuinii siinkirjutaja sõber. Evides kauaaegset kogemust Eesti kirjanduse rindel ja ründel, usun, et saan sõbralikult läbi enamiku Kirjaoskajatega. Loodetavasti on ka mõni kaunakandja, ent teada pole nad endist söandanud anda.

Kai-Mai Olbri, «Unevalgel». Foto: Raamat

Kai-Mai sobib Karl-Martinile soovitada kindlapihta. Esiteks ei ole «Unevalgel» teps mitte luule, üks probleem langeb ära. Teiseks on autor piisavalt rõõmukas eas, et sobida isegi Aino Perviku gängi - nendest kunagi pikemalt, vihje korras vaid, et surematult elaval Jaan Rannapil ilmus järjekordne äge lasteraamat - ning langevad ära mitmed kahtlased ühtlustused. Ma ei ole mingi Kai-Mai kui kirjaniku fänn kunagi olnud, kuigi ta on leebelt meeldinud. Kunagi oli see vist Tiit Pruuli, kes võttis KMO olemuse kaunisti kokku, et on ta mis ta on, aga kindlasti aus ja kirglik ja... See vaimline rida jätkub, mis siis, et poeesia või reisijuttude asemel on meil siin unenäod. Need on korraga nii poeetilised kui reisilised, nad viivad paljudesse kohtadesse. Ja aegadesse.

Vist tõin vanuse teema eksiviisiliselt ennist sisse. Kai-Mai on omal moel iginoor, ent ei eales tobemõttes lapsik. Ta võib meil kunagi käest ära surra, ent oma loomingus tema miskit vanainimese jura ajama ei hakka, patsime. Unenägude ümbermeisterdus ei ole ju teab mis uus teema, ent vähesed saavad hakkama. KMO võiks oma uneilmas Asko Künnapiga rinda pista, tulemus tuleks terav ja tõsilik. Ja kui AK on napim ja tõsiluulem, siis KMO vestab lugusid, tajudes poeetilist ja müstilist kuma iga närvi ja värviga. Tobe lugu, ent miskis omas unemaises meelepildis sujuvad nad üheks.

See kergus akvarellides (nood varasemad just, na palju neid!), see malbe sõnakasutus ja julge kokkupanu... siin on kokkuvõttes mingitmoodi Kunst, mille puudutust üleliia sageli ei kohta. Mulle meeldib, ma tunnen siin midagi head. Mida? Ei tea, aga on.

Suveöö kisub tumedaks. Tasub läita lõke ja süveneda enne oma une saabumist hea kirjutaja pildistikku. Väärt värk.