N, 9.02.2023

Mis tegelikult eristab inimese ja jumala psüühikat?

Raamatuportaal
Mis tegelikult eristab inimese ja jumala psüühikat?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Kirjanik Epp Petrone.
Kirjanik Epp Petrone. Foto: Madis Veltman

Epp Petrone on raamatu «Linnutee koodid» kaante vahele pannud loo hea ja kurja tundmisest, inimahvidest ja jumalageenidest, viirustest ja tuumareaktoritest, eesmärkidest ja abinõudest, sipelgatest, lumepallidest ja liblika tiivalöökidest. Siin on katkend raamatust, mis räägib religioonidest.

Minus pakitses küsimusi küll, aga sellises ootamatus olukorras oli raske end koguda. Üks siiski meenus. Ajasin käe püsti.

Epp Petrone, «Linnutee koodid».
Epp Petrone, «Linnutee koodid». Foto: Raamat

«Te räägite nüüd füüsiliselt jumalikust põlvnemisest, geenidest. Aga eelmises loengus oli juttu sellest, et kõik hinged rändavad ja jagunevad ja on taaskasutuses. Ja et nüüd on korraga kõik seitse miljardit siin, maa peal… Kas siin vastuolu ei ole? Ma mõtlen, et kui ma olen siin ja praegu ja soovin enda päritolu otsida, siis kas oleks vaja jälgida füüsilist liini või ümbersünde?»

Ma ikka julgesin.

Diego vaatas mind ja naeratas ootamatult.

«Hea märkus! See, mis moodi taassündide süsteemid ja füüsilised süsteemid omavahel toimivad ja kattuvad… Siin ei ole otseselt vastuolu. Siin on korrelatsioon. Kui lihtsalt öelda, siis jumalikku kehasse soovib siseneda jumaliku keha kogemusega hing. Meie füüsilised esivanemad on alati tähtsad. Kas teate, et Jeesuse vanaema, neitsi Maarja ema Anna toodi Iisraeli Inglismaalt – ta oli pärit iidsest keldi nõidade suguvõsast? Kas teate, et iidsed keldi suguvõsad on pärit Atlantise kõrgtsivilisatsioonist, teisisõnu, nad on samamoodi algse Šambala päritoluga? Kas teate, et Joosep – oli ta siis Jeesuse kasuisa või geneetiliselt siiski Jeesuse isa – tema vereliin põlvnes Taavetist, kes Koljati seljatas. Nii et temagi oli kindlasti jumaliku vere kandja!»

Diego hääl katkes korraks, enne kui ta pineval ja nõudlikul viisil edasi rääkis.

«Aga kui te olete nüüd selle info endasse sisse võtnud ja tunnetate oma tõenäolist imelist päritolu, siis… ärge minge ennast täis. Mida see tähendab – olla jumalik geenida kandja? Mis tunne on olla jumal? Kui nad said ühelt planeedilt teisele lennata, siis järelikult olid nad ülikõrgelt arenenud. Kõrgemalt kui meie praegu siin, selge see! Aga see on tegelikult pisiasi, võiksin öelda kuliss. Mis tegelikult eristab inimese ja jumala psüühikat? Kes oskab vastata, kes julgeb vastata?»

Kõik istusid vaikselt, ootavalt.

Niisugust küsimust ei esitata just iga päev, eriti mitte keskhommikuses loengus. Mis eristab jumala ja inimese psüühikat, ekstaole?

Võibolla Diego ei oodanudki vastust.

«See on väga lihtne!» jätkas ta pärast pausi väljapidamist.

«Jumalate geneetilisi järeltulijaid iseloomustab kõrge eetika. Tavaline inimene – või peaks siinkohal ütlema: maa-ahvi geneetiline järeltulija – teeb oma tegusid selleks, et midagi saada. Aga Jumal teeb tegusid selleks, et midagi anda. Jumal ei oota vastutasu. Kas teie olete kunagi käitunud nagu jumal? Noh? Kas mitte keegi ei ole? Vaadake enda sisse? Kas te ootate alati tasu?»

Ma vaatasin enda ümber. Pilkudest paistis lõbusust, ärritust, piinlikkust, uudishimu, mõni vahtis ringi, mõni jõllitas otse enda ette. Keegi ei tõtanud osalema ja kätt tõstma.

Ma tõstsin jälle käe, klass oli vaja päästa.

«Ma olen mõelnud, et jumalal võiks olla hea meel, kui ta näeb inimeste arengut, ja see ongi ta tasu, ta rõõm…»

Nägin juba oma jutu alguses, kuidas Diegot haaras kärsitus. Minu vastus ei meeldinud talle.

«Jätke ometi see inimese ja jumala vastandamine! Ma lootsin, et saate aru, mul oli trikiga küsimus, kus ma inimest ja jumalat vastandasin. Ei ole ühtegi suurt, kõrget ja kauget onu kusagil pilvereval jalgu kõlgutamas ja inimest jälgimas! Me räägime siin rahvapärimuse abiga empiiriliselt kindlaks tehtud faktist, et meie endi sead on jumalad, on sadu jumalaid, on tuhandeid jumalaid! Kirjutage üles ja tõmmake joon all: jumal, see on kokkuleppeline termin, mis tähistab eelkõige ülikõrget eetikat.»

Märksõnad
Tagasi üles