/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2022/08/31/14799018t1h0cd1.jpg)
Ilmunud on Paavo Kanguri ajalooline romaan «12 rüütlit ehk Lembitu poja tagasitulek».
Lugu ajast, mil üks korralik ristisõda pidi olema isetasuv ja isemajandav
/nginx/o/2022/08/31/14798861t1h2699.jpg)
Ajalooline seiklusromaan viib lugeja aastatesse 1236–1250. Muistne vabadusvõitlus on üle kasvanud Taani kuningriigi ja Liivi ordu konfliktiks mõjupiiride pärast. Vatikan on lähetanud Eestimaale pooli lepitama paavsti legaadi Modena Wilhelmi ja tema ihukaitsjatena saabuvad maale kaksteist munkrüütlit, kes on hariduse saanud Euroopas. Nad on sündinud aastatel, kui Sakala vanem Lembitu veel mõõka teritas. Piiskop Albert oli võtnud nad pantvangiks eestlaste vanematega alla kirjutatud lepingute kinnituseks. Andreas, Ivo, Jakob, Johannes, Karl, Luukas, Mattheus, Otto, Paul, Peeter, Timo ja Toomas on oma kooliaastad veetnud Segebergi kloostris ja varasemat noorust mäletavad ähmaselt. Kuid raamatutarkuse omandamise asemel on nad peamiselt lihvinud mõõgavõitlusoskusi.
Raamat põhineb iidsel ürikul, mis leiti hiljuti Küprosel asuva kloosterkiriku raamatukogust.
Loe raamatust katkendit!
***
SAULE LAHING. PÕHJA-LEEDU, SAULE ORG, 22. SEPTEMBER ANNO 1236
Modena Wilhelmi ärasõit Riiast venis ja nii avanes Luukas Lembitupoja salgal võimalus minna sõjakäigule vürst Mindaugase juhitud hõimude vastu. Sellest pidi tulema lõbusväljasõit ja edukas välksõda ehk tore seiklus, mis pidi pakkuma nii kuulsust kui ka rikkalikku saaki. Röövitud teravili pidi osalt jääma Riia vajaduste katteks, aga seda pidijätkuma ka müügiks.Ühel varahommikul ratsutasid Riiast välja sada kakskümmend uhkelt relvastatud rüütlit, hulk liivlastest kannupoisse ja moonavoor sõjasulastega ning suundusid lõunasse Miitavi poole.Lödistas vihma, mis muutis teed poriseks ja pehmeks. Õhtu eel jõudis kolonn eikellegimaale. Semgalid oli oma küla kiirustades maha jätnud.Sõjasulased ja Luukas Lembitupoja kamp suundus küla läbi kammima. Küla ääres leidsid nad täitsa korras sauna, mis oli veel soe.
«Pole ammu sauna saanud. Peseks päevahigi maha,» ütles Luukas Lembitupoja poolvend Timo, kes oli sotsiaalselt võrdlemisi vastutustundetu ja mõtles peaasjalikult enda mõnudele.«Hea mõte! Näe, isegi värske õllelaar on valmis keedetud,» märkis Ivo, kes oli aidas ringi vaadanud. Enamik nõustus temaga, sest eks käinud saun väikse sõjaseikluse juurde. Timo viskas saunaahju puid juurde ja Ivo kallas savikruusidesse õlut.«Vist on semgalid äsja jalga lasknud. Kaugel ei saa nad olla. Homme läheb lahinguks,» arutas Luukas Lembitupoeg.«Sa mõtled ka ainult tööle. Võta lõdvalt. Homsed mured lahendame siis, kui need saabuvad,» märkis Timo.Noored mehed läksid sauna, viskasid leili ja kastsid end tiiki ning leidsid lavalt paksu leiliauru seest ka kaks semgali tüdrukut, kes olid end saunatama unustanud.Järsku avati uks. Võõras sõjamees vaatas paljaid mehi, sajatas midagi tundmatus keeles ning haaras mõõga, kuid Luukas Lembitupoeg virutas talle leilivee näkku ja lõi ta jalaga ukseavast eemale. Ta sirutas käe oma mõõga järele ja tormas saunast välja. Hetk hiljem võitles ta juba kümmekonna jotvingi vastu.Talle tormas järele Timo, ühes käes saunaviht ja teises käes lühike mõõk. Ta sopsas vastasele vihaga näkku ja hüppas siis kahe jalaga rindu, paisates vaenlase maha.
Sauna taga ronis tiigist välja Ivo ja virutas puuhaluga kahele vaenlasele pähe. Ülejäänud mehedki trügisid rüsinal saunast välja ja asusid võitlusse. Peagi oli vaenlased kahjutuks tehtud ning nende sõjariistad ja soomusrüüd konfiskeeritud. Noored mehed panid riidesse, võtsid veel lonksu õlut ja istusid hobuste selga. Ikka veel kallas vihma ja pori kattis maa. Lõpuks peatusid nad ühes heinaküünis, kuhu sai mugavalt pikali visata.
Hommikul leidsid nad laagrikära ja põlevate tõrvikute järgi riialased üles. Mõõgavendade ordu juht Volkwin von Naumburg oli murelik. Sõjakäik piirialadel pidi tulema kerge ja saagi poolest rikkalik. Viljapõllud olid just koristatud ja see lubas head noosi. Kuid sõda ja rüüstamised olid kestnud liiga kaua, iga poisike ja isegi tüdrukutirts võis olla sõdur ja sissetungijat ootamatult pussitada. Kahel tema ustaval munkrüütlil oli eelmisel päeval salakavalalt riist maha raiutud, nii et nad olid verest tühjaks jooksnud.Volkwin von Naumburgil oli küll Rooma paavsti Gregorius IX õnnistus, kuid mida see siin sooserval maksis. Sääski sügisel ei olnud, aga tema, kogenud raudrüütli eelised muutis soine pinnas olematuks, pigem olid olud isegi tema kahjuks. Tema isa Vinno von Rohrbach oli ordu rajanud ja võõral maal esimesed kindlused ehitanud, pärismaalasi röövinud, tapnud ja ristinud ning saaki kogunud. Kuid ordu rahastamine oli kehvaks jäänud.Järjest raskem oli Euroopast toetusi saada, sest arvati, et üks korralik ristisõda peab olema isetasuv ja isemajandav.