Õpi tunnetama sinus pesitsevaid hirme. Püüa aru saada, kas neil on sulle ja sinu isiklikule reaalsusele pigem panustav või kahjustav toime. Kui nad takistavad sul elus edasi liikumist ning oma tõelise potentsiaali väljendamist, vabasta nende kahjustav toime.
Otsus käivitab protsessi, ka emotsionaalse tervenemise puhul. Olgu tegu koogi küpsetamise, maja ehitamise, trennitegemise, mõne projekti käivitamise, kehakaalu langetamise, enese tervendamise või millegi muuga, esmalt on vaja otsust. Sa ju ei kutsu kopameest aeda auku kaevama, kui sa pole otsustanud rajada tiiki või vundamenti vajavat hoonet. Seega, soovitud muutuse loomiseks on vajalik sisemine otsus, mis käivitaks protsessi.
Otsuse või kavatsuse toimiv sõnastus ei ole kuhugi kivisse raiutud ning seetõttu võid olla loominguline. Lähtu oma konkreetsest olukorrast ja seisundist.
Maandada aitab isiklike juurte kasvatamine. Maandatust aitab tugevdada näiteks see, kui kujutad ette, et sinu jalgade küljes on palju lund ning sellest lumest vabanemiseks trambid jalgu tugevalt vastu maapinda (või põrandat – eeldusel, et see alumistele naabritele sobib).
Ei ole võimalik kogeda sisemist rahu ilma turvatundeta. Turvatunne on üks meie baasvajadusest alates esimesest eluhetkest kuni viimse hingetõmbeni. Selle osas saab palju kaasa aidata sisesmises turvalises paigas viibimine. Kui oled selle ühe korra endale loonud, saad seda edaspidi kasutada kas eraldiseisva abivahendina või koos teiste meelerännakute ja praktikatega.
Hingamisele keskendumine on alguspunkt. Paljud iidsed traditsioonid kasutavad hingamisele keskendumist, kuna hingamine suudab mõjutada nii meie meelt, emotsioone kui ka keha. See teeb hingamisest – eeldusel, et seda kasutatakse õigesti – võimsa abivahendi mõjutamaks meie üldist seisundit.
Hetkeasukoha teadvustamine aitab aru saada, kus sa omaedega käesoleval hetkel oled ning millises suunas edasi liikuda. See aitab vältida olukordi, kus juhised kõlavad a´ la «pööra suure pilve juurest vasakule».
Lisaks hetkeasukohale on vaja saada ülevaade ka oma seljakotis olevast pagasist. See inventuur tasub ette võtta seetõttu, et kui sinu pagasi hulgas on midagi ülearust, võtab see sinu liikumiskiirust maha.
Hirmude tõttu jäetakse elu elamata ja unistused teostamata. Rosin-Pindmaa pole seni kuulnud ühestki inimesest, kes oma surivoodil oleks öelnud: «Jumal tänatud, et ma end kõigest ohtlikuna tunduvast eemale hoidsin ja turvaliselt läbi elu hingitsesin, kuigi pidevas hirmus. Nüüd võin rahuliku südamega surra.» Tihti peale kahetsetakse ikka tegematajätmisi ja mitteelamist täiel rinnal.
Muutuse loomiseks on oluline esmalt olukorda aktsepteerida sellisena, nagu see on. See ei tähenda seda, et sa ei võiks selles muutust luua. Praegust olukorda aitab aktsepteerida vaatenurk, et mingil moel oled sa andnud oma valikutega panuse käesoleva kogemuse ilmnemiseks. NB! See ei õigusta kellegi vägivaldsust või sobimatut käitumist! Küll aga aitab see välja tulla ohvrirollist ning saada kontakti iseenda väekama versiooniga, loomaks muutust.
Loomulikult tasub lisaks andestamisele ka ise andeks paluda. See küll eeldab sinult teadvustamist, et oled ise midagi sobimatut öelnud, mõelnud või teinud. Mõnikord see tähendabki, et sa piltlikult öeldes valad endale ämbritäie tuhka pähe. Ja kui ühest ämbrist ei piisa, valad veel teise ka. Rohkem ei ole reeglina vaja. Sest pea meeles, «igaüks annab endast igas hetkes parima, vastavalt oma teadlikkusele, kogemuste pagasile ning hingehaavadele» kehtib ka sinu puhul.
Ilmselt on kõik inimesed teadlikud sellest, et kui me ei võta aega meile oluliste praktikate tegemiseks, siis me oma teel edasi ei liigu – vähemalt mitte meile meelepärase tempoga ning mitte soovitud suunas. See oleks nagu laeva ootamine lennujaamas.
Muutuste loomisel on oluline järjepidevus – teha igapäevaselt sulle panustavaid valikuid. Annan endale aru, et ka muutuste protsess võib endaga kaasa tuua stressi. Kuid las see stress olla siis pigem seotud teadlike valikutega, kui et praeguses mittepanustavas mugavustsoonis passimisega.
Kui kõike on liiga palju, tee endale asi lihtsamaks – muuda vähemalt ühte protsenti oma päevast. Meil kõigil on elus vähemalt üks asi ühtemoodi: meie käsutuses on iga päev 1440 minutit. Kuid kuidas me neid minuteid kasutame, teeb meist üksteisest erinevaks. Mis sa arvad, mis muutuks sinu elus, kui sa võtaksid 1440 minutist ühe protsendi, st 14 minutit ja 24 sekundit, ümardatult 15 minutit päevas, ning teeksid teadlikult sulle panustavaid tegevusi?

14 head mõtet raamatust «Elamise loomulik kergus»

«Ta oli paljajalu, kandis vaid T-särki ja aluspükse, üleni mudane ja savine. Ta karjus hüsteeriliselt»