Marek Vahula pani kirja Eesti loodusrekordid

Marek Vahula, «Meie Loodusrekordid». Foto: Raamat

Ilmunud on teos, milles esitletakse kõiki tänapäevaseid Eestimaa loodusrekordeid. Seda alates Eesti vanimast linnupesast kuni Väinamerest püütud maailma vanima säinani välja.

Marek Vahula «Meie loodusrekordid» tõestab ilmekalt meie väikese kodumaa looduse suurt mitmekesisust. Rekordid on kõik kokku kogutud autori poolt seitsme ja poole aasta jooksul, seda alates 2014. aasta kevadest, kuni 2021. aasta jõuludeni. On nii eluta looduse rekordid kui ka eluslooduse rekordid. Sobiv lugemisvara kõigile, kes targemaks tahavad saada.

Loe raamatust katkendit!

***

Sissejuhatus

Jõulukingitused iseendale ja teistele

Midagi suurt otsiv poisike jõuab iseenda kasvava mina juurde välja. See, mis teda kolama igale poole viib ja midagi suurt otsima paneb ja mis talle otsivad silmad pähe kasvatanud on. Kustkohast millegi suure otsimise maania talle külge kasvanud on, seda ta ei teagi ise täpsemalt ja ehkki ta tahab seda vahetevahel teada ja enda käest justnagu küsida, siis jääbki see suur küsimus ilma vastuseta ja endalt pärimiste asemel kolab ta otsivalt koduümbruse maastikel ringi. Pikenevad kevadpäevad on tema üürike lemmikaeg ja seda just siis kui vabad hetked lasevad tal kolama minna. Minna üksipäini selle suure jahile, mis suurt saaki laseb oodata ja mida ta ikka ja jälle jahtimas käib. Esimesed kümmekond eluaastat on ta otsija rollis olnud ja aina otsinud ning nii, kuidas ta suuremaks kasvab, tahab ta ka aina midagi suuremat leida. Seda, mis temast suurem oleks ja mille kõrval ennastki veelgi suuremana tunda. Nii jõuab ta sinna ja sinna ning igale poole ja aina pikenevad kolamiste käigud teevad talle aina suuremat rõõmu. Muidu vaikne ja kevadeti ka vaikimatu Patermäe kogu meelitab ta seegi kord enda lähedusse ning sealt leiab ta viupesa ning pulmitava viupaari. Hetk, mis kevadet kuulutas talle ja rekordite raamatu ilmumise aastaks neljakümne aastaseks juba sai. Suurt otsiv ja juba leidnud poisslaps ei olegi enam ühtäkki laps ning kasvuaeg üheskoos kodumaa vanima viukoduga ongi ühiselt alanud. Esimene leitud rekord, milleks vanim viupesa oli ja on ka tänapäeval, ei lasegi teda enam lahti ning sõprus viukoduga suures kases saab tema viiekümnendas elukevades juba neljakümne aastaseks. Suursündmus, milleni mitte ükski teine viukodu veel jõudnud ei ole ja mis mehele rekordite kogumise maania külge tegi. Aasta-aastalt vanemaks saav viupesa kutsub teda ka neljakümneselt enda juurde ja viiekümnene mees ei jäta aina suurenevat rekordit ka tänapäeval unarusse. Rekordite saladusi täis, kogub ta neid isiklikku varamusse ning nende suurenev hulk teebki teda aina suuremaks. Kui esimeste rekordite number veerandsajani jõuab, siis paneb ta nad ühel talvehaku päeval kõik paberil ritta ja sünnib ajalehe kaastöö «Rekordid otse loodusest», mis 21. jõulukuul 2013. aastal Postimehe Arteri jõulunumbris ka lugejateni jõuab. Pikk rekordite artikkel, mis meeldib kõigile lugejatele ja mis esimeste rekordite kogujale head kuulsust jõuluajaks kaasa toob. Mees elab terve pika talveaja oma artikli lummuses ja järgmisel kevadel jõuab ta kodumaiste rekordite kogumise ideeni. Hea mõte, mis ta ära vallutab ja millest pikk loodusrekordite kogumine oma alguse leiab. Teadmata veel kodumaa rekordite suurest hulgast mitte kui midagi, asubki ta neid koguma ja pikk tee ei näi ilma lõputa olevat. 2021. aasta jõulude aegu tõmbasin ma Eesti loodusrekordite kogumisele joone alla. Seitsme ja poole aasta pikkune lõpuga teekond, mis käidud sai, kuulutas 865 rekordi kokku kogumise lõppu ja järgmiseks kevadeks said nad ka kõik rekordite raamatu käsikirjaks valmis vormistatud. Pikk rekordite jada, mis ise kõneleb, et meie väiksel kodumaal väga mitmekesine loodus on ja et suur rekordite hulk seda fakti ka tõestab ning kinnitab. Suurest rekordite hulgast sündinud suur teos lõpetas autori ühe pika teekonna ja selle lõpuks sai käesolev teos «Meie loodusrekordid». Vanima viupesa jätkuv lugu, mis uue kevade algust kuulutab, ei ole sugugi mitte veel lõppenud. Neljakümneaastane pesa ja tema leidja kinnitavad, et just sealt sai pika eaga lugu oma alguse ja täpselt nii see kõik ju ongi. 865 eestimaist loodusrekordit kui rekordite rekord ise juba, räägib nüüdsest siinsetes ridades ja kuigi vanima viupesa rekord on vaid üks sadade teiste seast, siis tema saladus sai nüüd ja siinkohal põgusalt lahti räägitud. Saladused, mis ei jäägi enam saladusteks, siis kui nad lahti räägitud on, ongi selle teose kaante vahel ja rõõmustavad meid kõiki, kes looduse enda tipptulemustest lugu peavad. Viupesast lugu pidav Patermäe laps, teeb seda ka edaspidi ja vaid laps ning pesa ehk ise saavad kunagi teada, et kui vanaks siis viupesa üldse sai ja jäi lõpuks. 17. Talvekuul ehk sündimise päeval Karepal, seda aastal 2021.

Lõppsõna

Rekordi ja rekordite juurde

Üle põllulapi minnes ja üle maanteelindi ronides, jõudsin kodulävelt suure uudismaa serva, kus Patermäe põhjanõlval mind vanim viupesa ees ootas. Saladus, mis aastatega aina suuremaks läks ja mis rekordite raamatu ilmumise aastal neljakümneseks kevadel sai. Esimesest rekordist sündinud pikka saladust hoidsin ma pikki aastaid vaid enda teada ja ta oli mitu aastakäiku minu kõige esimene ja tähtsaim rekord, mida endaga kaasas kanda ja enda teada hoida. Kodutanumast teises suunas, üle jõesilla minnes ja üle suure põllu samme seades, jõudsin männimetsa, kus rongapesa kuue pojaga mind ees ootas. Elu teine rekord oli see ja ma saingi endale rekordite kogumise kiiksu just sealt külge. 1992. aasta suvel suurelt lahedalt maalt Pärlijõest üleskorjatud mollusk ebapärlikarp, mis hiljem Stokholmis 134 aasta vanuseks määrati, oli üks järgmisi rekordtulemusi, mis minu enda nimele kirjutatud sai. Rekordite maania ei lasknudki mind enam lahti ja nüüd on nad kõik kokku Eestimaalt kogutud ja siin kaante vahel oma saladusi kõigile teistelegi jagamas. Saladused, mis peale raamatuga tutvumist enam saladused ei olegi ja mis 865 kodumaise tipptulemuse näol meid siinkohal rõõmustavad.

Marek Vahula, Eesti loodusrekordite kokku koguja