Uus raamat jutustab Neeruti mõisa käekäigust

Marek Vahula, «Väike Käbikandja». Foto: Raamat

Marek Vahula uus raamat «Väike Käbikandja» jutustab Neeruti mõisa loo.

Mõisaloo peategelasteks on ajaloolises vaates nii autor ise kui ka tema mõisavanaema Leida ja tänapäevases kontekstis tänased/praegused mõisaomanikud. Nii saabki erinevate peatükkide abil ülevaate kogu mõisa käekäigust, seda alates keskajast ja lõpetades praeguse ajahetkega kui mõis päästetud ja taastatud on tänaste omanike poolt. Hea lugemisvara neile, kes just sellele mõisale pöialt hoidnud on, seda läbi kõikide erinevate aegade. Teoses on ka 20 värvifotost koosnev pildigalerii.

Loe raamatu sissejuhatust!

***

Ühe raamatu juurest teise raamatu juurde.

Hommik on alati uus algus. Hommik on alati uus valgus. Päiksetõus on neid mõlemat.

Mind tervitav päiksetõus näitas mulle teed ja valgust minu esimeste hommikute juurde. Kolasin üksinda saarikus ja jõekäänakuid mööda, kuni mõisavanaema Leida väsimatu suu mind ülesse tema enda ukse taha meelitas. Enne seda olin läbi lugenud mõned raamatud oma koduselt raamaturiiulilt ja lisa otsisin hakatuseks saarikust ja jõekäärudest. Mõisavanaema kutse oli meelitav ja ajaloohõngulisi sõnu täis ning nii ma tema eluraamatut lugema hakkasingi. Seal oli palju erinevaid peatükke sees, mis mulle koheselt meeldima hakkasid. Kuldne vanainimese suu rääkis lahti toonekurgede iidse lehise otsa saabumise loo, Roobe Kõrvemaalt tuleku, valitsemaja ja algkooli jutustuse ning veel paljutki muud. Nii jõudsin erinevate mõisaga seotud juttude juurde, millest igaüks eraldivõetuna kirjapanekut ja tervet raamatut väärt olid. Kuldne suu, mis mullegi nii pähe kasvas, avab end siinsetes edaspidistes ridades ja on tänu selle eest, et esimestes päiksetõusudes just mõisavanaema ise mind tervitas. Ta tegi seda nagu päikese enda asemel ja paistis mitu pikka aastat nagu vaid minule, kuni suu tal tühjaks sai räägitud ja minu kirjakaustad täiskirjutatud said.