Sinijärv soovitab: väga vajalik osa kirjandusest, mis ei püri Vildeks

Imre Siil. Foto: Erakogu

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Imre Siili raamatut «Lapsepõlv Nõukogude Eestis: 1960.-1970. aastad».

Imre Siil, «Lapsepõlv Nõukogude Eestis: 1960.-1970. aastad». Foto: Raamat

Väga täpne pealkiri kahtlemata. Paljust muust siin juttu ei olegi. Mis on, on samuti täpne – niivõrd, kuivõrd lapsepõlvemälestused täpsed saavad olla. Kõhutunne ütleb, et küllaltki täpsed. Sest kaunikesti kuivakene on see lugu. Mitte ilmtingimata pahas või kriitilises võtmes. Teinekord teeb konkreetsus kauniskirjanduslikkusele silmad ette. Mõni teinekord aga tahaks just loomevalla sekkumist, ergahtavat käimatõmmet… Ei ole kerge kirjandusega.

Ma ei teagi, kas ma naudin ses teoses enam ühtlaselt, et mitte öelda tasapaksult kirja pandud igapäeva – no teame ju neid Moskvitše ja maaelu – või pigem loon ise mulle kui lugejale antud legoklotside kaudu mitmekirevamaks omaenese maailmapilti tost ajast ja ajastust. Ju on mõlemad võimalused õhus ja teoks saamas. Kirusin seda raamatut paarkend lehekülge tublisti, ent siis sai ta mu nakkesse ning tundub, et on lootust ka järgedele.

Imre Siil pole belletristina mu jaoks kunagi kodumaises tipus tegijana tundunud, aga ta puhul on see veider värk, et kui ma enamasti loen viiskend lehekülge ja siis otsustan, kas raamat haagib või ei, siis Siili puhul jäänud olen lugema kauemaks ning lugenud lõpuni. Olles umbes seesuguse sedastuse otsas, et vaimustavat elamust ei kohanud, ent maru hea, et lõpuni sai loetud. Väga vajalik osa kirjandusest, mis ei püri Vildeks, aga kehastab kehandit, kust kõrgurid kasvavad. Kui kasvavad. Jõudu kõigile igatepidi. Kui kõik oleks kuld, siis kus oleks rukis?