Loe katkendit Blanka Lipińska erootilisest romaanist «365 päeva». 12. septembril kell 18 toimub Solarise Apollos selle riivatu raamatu esitlus, vestlust juhivad Epp Kärsin ja Kristina Herodes. Postimees teeb esitluselt ka otseülekande.
«Mu keha mässas minu vastu, iga rakk igatses teda puudutada»
Laura Biel sõidab koos elukaaslasega unistuste puhkusele imelisse Sitsiiliasse, kuid reisi teisel päeval, naise 29. sünnipäeval, ta röövitakse. Vangistaja on ei keegi muu kui võimsa kuritegeliku perekonna pea, uskumatult nägus Don Massimo Toricelli. Mees on otsustanud naise iga hinna eest endale saada ja tal on selleks oma põhjused. Mõni aeg tagasi elas ta üle rünnaku oma elule ning koomas olles nägi ta ilmutust: kaunitari, kes on täpselt selline nagu Laura. Ärgates andis ta vande naine üles leida ja enda omaks teha, saagu mis saab. Massimo lubab Laurale, et hoiab teda vangistuses 365 päeva. Kui naine selle aja jooksul ise temasse ei armu, laseb mees tal minna. Juhul kui Laura peaks põgeneda proovima, ähvardab mees ta üles leida ning hävitada kogu ta pere.
Laura on varsti oma nägusast ja võimsast vangistajast lummatud. Ent kohe, kui neil tekib habras ja riskirohke suhe, ähvardavad kontrollimatud jõud nad teineteisest lahku viia...
***
Massimo astus kabiini ja keeras kõrvalduši lahti. Kokku oli klaasi taga eraldi ruumis neli dušši ja tohutu veemassaažipaneel, mis nägi välja nagu aukudega vannitoaradiaator.
«Me lahkume täna,» ütles Mr. Must rahulikult. «Oleme paar päeva eemal, võib-olla kümmekond, ma ei tea seda veel. Peame külastama mõnd ametlikku üritust, seega arvesta sellega pakkimisel. Domenico paneb kõik valmis, pead lihtsalt märkima, mida võtad.»
Ma kuulsin, mida ta rääkis, kuid ei kuulanud. Püüdsin iga hinna eest silmi mitte avada, aga uudishimu oli tugevam. Pöörasin pead ja nägin, et Massimo nõjatus kahe käega vastu seina, lastes vett mööda keha alla voolata. Vaade oli vapustav – tema toonuses jalad, kaunid vormikad tuharad ja lihaseline kõht andsid tunnistust tohutust tööst, mida ta pidi tegema, et oma keha nii täiuslikus vormis hoida. Siis lõpetasid mu silmad ekslemise ja peatusid ühel konkreetsel kohal. Ma nägin seda, mida olin kõige rohkem kartnud.
Tema ilus, sirge ja jäme riist seisis püsti nagu küünal, mis oli torgatud sünnipäevatordi sisse, mille ma hotellis olin saanud. See oli täiuslik, mitte liiga pikk, kuid peaaegu sama paks kui mu ranne, lihtsalt täiuslik. Seisin jäise vee ojades ja neelatasin kõvasti. Massimo silmad jäid suletuks, nägu ülespoole. Ta pööras pead siia-sinna, lastes veel juukseid loputada. Seejärel painutas ta käed ja toetus küünarnukkidega vastu seina, nii et ta pea veejoast lahkus. «Tahad midagi või lihtsalt vaatad?» küsis Massimo, silmad endiselt kinni.
Mu süda peksis ja ma ei saanud temalt silmi ära. Kirusin mõttes hetke, kui lasin tal selle neetud duši alla tulla – kuigi arvan, et minu protestil poleks erilist mõjujõudu olnud. Mu keha mässas minu vastu, iga rakk igatses teda puudutada. Ma lakkusin oma huuli, mõeldes, mis tunne oleks, kui ta mu suus oleks.
Kujutasin end ette seismas tema selja taga, vesi tilkumas mu kehalt ja haaramas oma käega tema mehelikkusest. Surun aeglaselt oma sõrmed selle ümber ja ta oigab, minu puudutusest erutununa. Pööran ta ümber ja surun ta vastu seina.
Siis astun sammu lähemale, mu käsi ei lahku hetkekski tema kivikõvalt riistalt. Lakun aeglaselt ta nibusid ja lükkan rõngas sõrmi aeglaselt piki tema riista, liigutades kätt peenise tipust kuni juureni. Ma tunnen, kuidas ta muutub aina kõvemaks ja ta puusad hakkavad õrnalt minu löökide rütmis õõtsuma.
«Sinu ilme, Laura, ütleb mulle, et sa ei mõtle asjadele, mida meie reisiks kaasa pakkida.»
Raputasin pead, nagu oleksin äsja ärganud ja püüdnud unenäost välja saada. Massimo seisis samas asendis, küünarnukid vastu seina. Ainus erinevus seisnes selles, et nüüd jälgis ta mind, selgelt mõnuledes. Ma sattusin paanikasse ega osanud midagi öelda. Ainus, millele suutsin mõelda, oli tema riista imemine. Minu pilk oli talle sama kutsuv nagu haavatud loom kiskjale.