«Verd oli väga palju. Ja karjeid. Karjed, karjed ja siis mitte midagi»

Indiaanlased ründavad karavani. Litograafia, 1887. Foto: Shutterstock

Eesti keeles on ilmunud Amy Harmoni ajalooline romaan «Kus uitavad kadunud». 

Amy Harmon, «Kus uitavad kadunud». Foto: Raamat

OVERLAND TRAIL, AASTA 1835: Naomi May ei osanud arvatagi, et on kõigest kahekümneaastaselt lesk. Soovides leina selja taha jätta, suundub ta koos perekonnaga läände, et alustada seal uut elu. Teel tekib tal kiiresti side John Lowryga, pooleldi pooniverd mehega, kes on üht jalga pidi hoopis teises maailmas, kuid jääb võõraks mõlemas.

Elu vankrivooris on tulvil raskusi, hirmu ja surma. Kuigi Johni ja Naomit tõmbab teineteise poole, hoiavad teekonna katsumused ja nende väga erinev minevik neid lahus. Johni päritolu aitab neil läbida vaenuliku ala, aga tekitab probleeme, kui nad püüavad ühist elu alustada.

Kui juhtub kohutav tragöödia, mis hävitab suure osa Naomi perest ja lahutab ta Johnist, ei jää neile muud kui teineteisele antud lubadused. Lahku rebituna ei saa nad tagasi pöörduda, edasi minna ega ka lahti lasta. Nii Naomi kui ka John peavad tooma ränki ohvreid, et teineteist leida ja päästa ning teha viimaks rahu sellega, kes nad on.

Loe raamatust katkendit!

***

NAOMI

Ratas on puruks. Sellest saadik, kui meie teekond maikuus algas, pole see esimene kord, kui mõni vanker jääb ilma assist või puruneb rattapöid, aga praegu oleme pikal kuival teelõigul, kus loomadel pole midagi süüa, ja see pole peatumiseks hea koht. Ent meil polnud eriti valikut. Taat ja vend Warren on ratta kallal tunde töötanud ning härra Bingham aitab neid. Will ja Webb peaksid Wyatti ja Johni eest vahti pidama, aga päev on ilus ja vaikne – soe ka, ning poisid mängivad mustade kivide ja kareda salvei vahel peitust, ajavad teineteist taga ning ma jätan nad rahule, olen liiga kurnatud, et pragada või leida neile midagi paremat teha. Willil on Johni kingitud vibu. Näen, kuidas ta tõstab vibu ja sihib mingit tundmatut vaenlast, nool lendab läbi õhu ja kaob alla orgu. Ta laseb otse ja täpselt lendu veel mõned, enne kui varjub järgmise kivi taha, Webb ukerdab tema kannul nagu ustav kutsikas, oodates innukalt oma korda. Päikesepaistet on meil mõne nädala jooksul palju olnud. Mul poleks midagi selle vastu, kui saaksime tunda jahedat tuuleõhku või mu keelele langeks käputäis lumehelbeid, kuigi talv ja reisivankrid kokku ei sobi.

Reisivankritega ei sobi ka beebid, aga Homer Binghami naine Elsie katsub sel ajal, kui mehed meie vankri ratast parandavad, Binghamite vankris lapsega maha saada. Ülejäänud voor sõitis edasi ja meid lubati oodata allikate juures, mis on väidetavalt päevatee kaugusel, kui me lihtsalt «sõidame mööda rattaroopaid».

Põhilistest roobastest oleme tubli miili jagu eemal. Eile õhtul kaldusime vett ja rohtu otsides teest kõrvale. Siis sõitiski taat ratta katki ja Elsie Bingham teatas, et ei suuda enam sammugi astuda.

Aga ta peab. Täna mitte. Homme kindlasti. Tuleb järgmisest mäeseljakust üle ronida ja järjekordne jõgi ületada. Kui memm väikse Wolfe’i sünnitas, oli ta järgmisel päeval jälle jalul.

Olin palvetanud, et saaksin õe. Palvetanud kohe kõvasti. Memmel oli juba neli poega ja mina ei jää ju igaveseks tema juurde elama. Olen kakskümmend aastat vana, juba abiellunud ja leseks jäänud, mul on Californiasse jõudmise puhuks omad plaanid. Memmel oli vaja teist tütart – sellist, kes elaks kauem kui ühe päeva –, kes saaks teda aidata, kui mina ei saa. Mu palveid ei võetud kuulda, sest Jumal andis emale järjekordse poja ja mulle taas venna. Aga mu pettumus ei kestnud kuigi kaua. Niipea kui vaatasin pisikest siputavat ja nutvat Wolfe’i, kes võitles elu ja hingetõmmete eest, tundsin ta ära. Ta oli minu oma. Meie oma.

Ta kuulus meie hulka.

«Ta näeb just samasugune välja, nagu sina nägid, Naomi!» hüüatas memm. «Ta võiks lausa sinu poeg olla.»

Wolfe tunduski olevat minu poeg, kohe algusest peale, aga nii paljude hoolitsust vajavate vendadega ja ilma abikaasata polnud ma eriti oma lastest mõelnud. Memm ütles, et ta on juba aastaid minu lapsi unes näinud.

Memmel on väga elavad unenäod.

Taat väidab, et tema nägemused on nagu piibli Joosepil, sellel kirju kuuega Joosepil, kes müüdi Egiptusse. Taat ostis memmele läänes kandmiseks isegi sellise mantli nagu Joosepil – lambavill oli eri tooni värvitud ja kokku kootud. Memm torises, aga tegelikult oli tal hea meel.

Ilmad on palavad, aga memm kannab ikka seda mantlit. Ta ei paista kunagi sooja saavat ja väiksel Wolfe’il on alailma kõht tühi. Memm ütles, et tema keha oli järjekordse lapse jaoks liiga vana ja väsinud ning tal polnud piisavalt piima. Jumal arvas teisiti.

Jumal ja taat. Ma ütlesin taadile, et ta peaks memme lõplikult rahule jätma. Ma ei kavatsenud seda öelda, aga vahel tulevad mul sõnad iseenesest suust, kui ma neid mõtlen. Taat pole mulle veel andestanud ja memm pragas mu läbi.

«Naomi May, kui ma tahan, et see mees mu rahule jätaks, võin seda talle ise öelda.»

«Ma tean, memm. Sina ütled alati välja, mida mõtled. Sealt ma seda õpingi.»

Selle peale ema naeris.

Kuulen, kuidas memm käsib vaesel Elsie Binghamil põlvili tõusta, pistan nahkkaantega ploki ja pliiatsi pauna ning lähen Wolfe’iga otsima meie kitse Gerti, kes sööb ikkest vabastatud härgade juures. Memm ütles, et võtaksin Wolfe’i ja läheksin. Poisi nutt mõjub Elsiele halvasti ja vankris pole eriti ruumi ka. Selle teelõigu ääres on rohtu hõredalt ja seegi vähene on juba söödud.

Kiviringis olevast loiust lättest saab veidi vett ja loomad on selle ümber kogunenud.

Sikutan Gerti nisasid, ta ei tõsta peadki madalast loigust. Püüan sooja piimajoa pihku ja pesen sellega kitse nisa, enne kui panen Wolfe’i näljase suu selle alla. Kui kükitan maha, Wolfe süles, saan korraga kitse lüpsta ja poissi sööta. Mul on hakanud see paremini välja tulema ja Gert on ka nii harjunud, et ei hakka lõhkuma. Ta on kitse kohta leebe loomuga erinevalt kõigist teistest kitsedest, keda ma tean – need hädaldavad nagu iisraellased, kui Mooses nende kuldvasika hävitas.

Gert vingub ja see ajab mind korraks segadusse. Tardun ja hääl kostab uuesti. See pole Gert.

«Elsiel on laps käes,» ütlen väiksele Wolfe’ile, kes vaatab mind silmadega, mis ema jutu järgi lähevad sama roheliseks kui minu omad. «Issand olgu kiidetud,» sosistan ja härra Bingham kordab sedasama.

«Issand olgu kiidetud!» röögatab ta, ratas on unustatud ja mehed tõusevad püsti. Taat patsutab härra Binghamit hõisates seljale, tundes ilmselt kergendust nii tema kui ka vaese Elsie pärast. Keegi kisab veel, mind see ärevile ei aja, olen keskendunud oma süles siputavale beebile ja mõtetele just sündinud lapsest.

Oletan, et see on Webb või Will, kes ka rõõmustab. Aga niipea kui olen leidnud mõttes selgituse, vaatan ringi ja heidan selle selgituse kõrvale. Minu vennad ju sellist häält ei tee. Maapind on lainjas, kivid kerkivad esile, pakkudes tuhandeid peidukohti, ja lähima künka otsast valguvad meile peale hobused ning odadega varustatud ja sulgedega ehitud indiaanlased. Üks neist hoiab kinni kõhtu lennanud noolest, käed verest punased, ja ma mõtlen juhmistunud uskmatuses, kas Will oli teda kogemata lasknud.

Gert kisub end lahti, ma panen tähele, kuidas tema nisast jookseb piima, mis kastab kuiva maad, kui ta põgeneb. Härjad sööstavad samuti minema ja ma näen tardunult, kuidas indiaanlased ründavad taati, Warrenit ja härra Binghamit, kes vahivad neid arusaamatult, käised üles kääritud, näod higi- ja poritriibulised.

Isa kukub isegi karjatamata, Warren koperdab tahapoole, käed tõrjuvalt välja sirutatud. Härra Bingham tõstab käed, kuid tal ei õnnestu pead kaitsta. Kostab veider mütsatus, kui nui tema nägu tabab, põlved annavad järele ja ta kukub nägupidi võserikku.

Surun Wolfe’i vastu rinda, olen kangestunud ja vahin ammuli sui, kui mu ette kerkib pikkade juuste ja palja rindkerega sõdalane, nui käes. Tahan silmad sulgeda ja kõrvad kinni katta, aga külmus kätes ja laugudes takistab. Võin meest ainult vahtida. Ta röögatab ja tõstab nuia ning ma kuulen, kuidas ema karjub mu nime.

Naomi. NA O MI. Aga viimane silp katkeb.

Olen jäätunud, aga kõrvad on tules, iga valu- või võidukarje kajab mu peas aina uuesti vastu. Sõdalane püüab Wolfe’i mu käte vahelt ära rebida ja teda ei takista mitte mu jõud, vaid õudus. Mu pilk on ründajale naelutatud. Ta ütleb mulle midagi, aga see kõlab lihtsalt sõnamulinana ja ma ei löö pilku maha. Mees viibutab nuiaga mu pea suunas, ma surun näo Wolfe’i kiharatesse, kui mind tabab löök, tuhm valutu mütsatus, mis juhmistab ja pimestab.

Aeg tormab ja liigub siis aeglaselt. Kuulen kõrvus oma hingamist, tunnen rinna vastas Wolfe’i, aga ise hõljun enda kohal, nähes toimunud veresauna enda all. Taat ja Warren. Härra Bingham.

Kõhtu lastud noolega indiaanlane on samuti surnud. Värvikirevad suletükid keerlevad rahulikus sinises taevas. See on Willi nool.

Selles olen nüüd kindel, aga Willi ega Webbi ma ei näe. Surnud indiaanlane on hobuse selga upitatud, tema kaaslaste näod on sünged, nendel peegeldub ülekohus ja kaotus. Vankritest ei võta nad midagi. Ei jahu, suhkrut ega peekonit. Nad ei võta härgi, kes on sõjas sama kuulekad kui rahu ajalgi. Aga ülejäänud loomad võtavad nad kaasa. Ja minu ka. Nad võtavad minu ja pisi-Wolfe’i.

Ja panevad vankrid põlema.

Sunnin ennast tahtejõuga kõrgemale, kaugele ära, kõrgele taevasse, kus ootavad ema, isa ja Warren, ning mõnda aega olen õndsas teadmatuses, mähitud loorjasse hämusse.

Kuid ma pole surnud, ma kõnnin ja Wolfe on mul ikka veel süles. Eemalolev ja nõrk sikutus vähendab kaugust hõljuva ja kõndiva minu vahel. Tõmme tugevneb ja ma tajun kaela ümber köit, mis tõmbub tihedamalt kokku ja annab järele, kui ma komistan või end sirgu ajan, mu justkui puust jalad marsivad kaasa kirju hobusega, kelle laudja laigud on nagu Binghamite vankri kattest läbi imbunud veri. Verd oli väga palju. Ja karjeid. Karjed, karjed ja siis mitte midagi.

Praegu on vaikne ning mul pole aimugi, kui kaua ma olen kõndinud, mähkunud veidrasse teadvusetusse, nähes, aga mitte nähes, teades, aga siiski teadmata. Korraga läheb mul süda pahaks, äge keeramine kõhus tabab mind ootamatult. Vajun põlvili, mitme tunni eest hommikueineks söödud puder plartsatab rohututtidele, ja kui ma oksendades kummardun, kõditavad kõige pikemad kõrred põski. Wolfe ulub, köis mu kaela ümber tõmbub koomale ja silme eest läheb häguseks. Kellegi käsi haarab mu patsist ja mind tõmmatakse jalule. Indiaanlased vaidlevad omavahel, noad käes, ning Wolfe aina karjub. Pööran ta näo oma rinna poole, et häält summutada, surun plekilise põse tema oma vastu ja huuled tema tillukese kõrva juurde.

«Tasa, Wolfe,» ütlen ja mu hääl mõjub meile mõlemale šokina. Ma ei tea, miks ma ikka veel elus olen. Ma ei tea, miks Wolfe ikka veel elus on; mu nahk on korraga ülitundlik ja kipitab valmisolekust, et kohe surutakse nuga vastu mu laupa. Seda ei juhtu ja ma tõstan pilgu lähimale indiaanlasele, ta sisistab midagi ja torkab noaotsaga mu parema silma alla. Tunnen torget ning veri niriseb raskelt ja aeglaselt mööda põske. Mehe kaaslased huilgavad, nende karjumine varjab Wolfe’i kisa. Kargan jalule ja püüan põgeneda, aga köis kaela ümber sikutab mu tagasi, nii et kukun omaenda okse sisse.

Mees, kes mind torkas, ronib uuesti hobuse selga. Hakkame jälle liikuma. Nüüd hõljub mu kohal jälgides ainult hirm, olen jäänud õndsalikult tuimaks. Pole mõtteid, pole valu, vend on mul süles ja elu hõljub koos vankrite suitsuga mu taga üles taevasse.