Ajarännult tuleb olevikku tagasi jõuda enne, kui kohv jahtub

Foto: Shutterstock

Toshikazu Kawaguchi «Enne kui kohv jahtub» kutsub kindlasti lugema kõiki kohviarmastajaid ja jaapani kirjanduse fänne. Mina ei kuulu kumbagi kategooriasse. Küll võlus mu ära maagiline realism, mida sisukirjeldus tõotas, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

Tōkyō. Silmatorkamatu pisike keldrikohvik ühel kõrvaltänaval on eriline. Kui sul õnnestub istuda kindlale kohale, saad kohvi kõrvale võimaluse reisida ajas. Ometi pole ukse taga huvilistest pikk järjekord. Nimelt peavad ajarännuks olema täidetud teatud tingimused ja reeglid, mistõttu iga soovija seda teha ei saagi. Mõnel siiski õnnestub. Kõige olulisem on see, et naasmiseks tuleb kohv enne jahtumist ära juua.

Aga ühtki neist tunnetest ei saanud sõnadeks vormida. Ta polnud kunagi mõistnud ... Aga mida ta peaks ütlema? Ja mida ta tahtis öelda?

Toshikazu Kawaguchi, «Enne kui kohv jahtub». Foto: Raamat

«Enne kui kohv jahtub» oli üks mu juulikuu lemmikutest. Kaante vahele mahub neli ajarännakut, neli inimest, kes leiavad põhjuse, miks see ette võtta kõigist keerulistest reeglitest ja riskidest hoolimata. Koos moodustavad lood elegantse terviku. Ühest küljest on teos armas ja lihtne, teisest küljest põimuvad tegelaste lood ja keerukad reeglid. Lugejana midagi segaseks küll ei jää, sest kõik reeglid käiakse korduvalt üle. Nautisin väga, kuidas kogu ajarännu keeruline temaatika oli mahutatud ühte tillukesse kohvikusse. Nagu maagilise realismi puhul ikka, võetakse kummalist nähtust iseenesestmõistetavana, keegi ei uuri, kuidas või miks ajas rändamine võimalik on.

Iseäranis mõnus oleks raamatut lugeda ühe loo kaupa ja jätta vahele aega settimiseks. Ise lugesin ühel õhtul esimese loo, mõtlesin sellest terve järgmise päeva ja lugesin õhtul kohe ülejäänud kolm otsa. Kõige sügavama mulje jättiski see esimene, kuigi esimese naise rännak minevikku toimus üsna hetke ajel ja alguses kulus veel aega kõigi tegelaste tundma õppimiseks. Ülejäänud kolm lugu ei olnud nii tormakad, vaid rohkem sellised nagu eeldasin.

Sarnaselt kohvikule enesele oli teos õdus ja südantsoojendav, tuletades meelde, mis on elus tõeliselt oluline. Kuigi ajas rändamise põhjused olid valdavalt nukrad, siis raskemeelsust raamatus pole, vaid ajarännakud pakuvad üksnes positiivseid lahendusi, kuigi need pole alati sellised nagu tegelased ise sooviks. Ainuke väike pettumus oli see, et ootasin esimesest loost saati, et saab kuulda ka kummituse lugu, aga elavatel oli rohkem pajatada.