N, 9.02.2023

KATKEND RAAMATUST ⟩ Olendi sõnum: selleks, et teha õigeid valikuid, peab magama ja und nägema

Raamatuportaal
Olendi sõnum: selleks, et teha õigeid valikuid, peab magama ja und nägema
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Epp Petrone.
Epp Petrone. Foto: Madis Veltman

Epp Petrone romaan «Linnutee koodid» räägib sellest, mis saab siis, kui kohtuvad kaks annet: reklaamigeenius ja šamaan. Kas maailmas, kus piir jabura ja kuulsa vahel on kadunud, saaks projektirahadega korraldada konverentsi jumala ­ geenidega inimestele? Kas moodsa kunsti vormis annaks kõnelda Noa-aegsest veeuputusest nii, et see jõuaks uudistesse? Kas kunstnike lapsesuud suudaks tõmmata tähelepanu ohtlikele tuumajaamadele ja radioaktiivsetele jäätmetele? Siit leiad katkendi raamatust, mis räägib unenägudest, rännakutest ja sellest, et õigete valikute nägemiseks peab palvetama ja magama.

Pärast olendiga kohtumist hakkasin ma rohkem und nägema.

Ja ma hakkasin rohkem magama, sest ma tahtsin näha veel rohkem. Jah, olend oli andnud mulle õppetunni, edastanud sõnumi: edasi liikumiseks ei pea ma mitte rohkem tööd rabama, vaid hoopis vähem. Pean palvetama ja magama, et teha õigeid valikuid – et näha õigeid valikuid. Unes!

Magamise osas oli mulle eeskujuks ei keegi muu kui Diego.

Epp Petrone, «Linnutee koodid».
Epp Petrone, «Linnutee koodid». Foto: Raamat

Tasapisi tekkinud vimmaga olin hakanud märkama, kui hästi oskas see mees hoolitseda oma unerežiimi eest. Põhiliselt ta mängis trummi ja käis meeltes rändamas. Või magas ja käis niimoodi rändamas. Või pidas noortele loengut ja ka käis omamoodi rändamas. Igasuguste projektide vormistamine jättis ta algusest peale minule, sest tal oli ju vaja käia rändamas! «Mul on vaja unevajadus täielikult rahuldada, et ma saaksin maailma korralikult tunnetada.» Nii ta ütles. Mina olin see, kes tegi tööd ja juhtis kogu käima lükatud lumepalli, aga noh, ärge unustage, et ma töötasin ju enne seda projektijuhina reklaaminduses ja tõepoolest teadsin, kuidas kiirelt veerevaid lumepalle juhtida. Aga nüüd oli ka minu vaja aeg maha võtta, pidin uuele tasandile jõudmiseks leidma oma isikliku tasakaalupunkti.

Ja selleks oli vaja und.

Kas teadiste, et Einsteinil kangastus relatiivsusteooria unes? Kas teadiste, et üks maailma geeniuste galerii salapärasemaid esindajaid Leonardo da Vinci sai enamiku infot magades? Ja Mendelejev nägi kord selget und, keemiliste elementide tabelit. Ärgates ei osanud ta selle toimimise põhimõtet lahti seletada, aga ta otsis veel poolunes viibides pliiatsi ja paberi ning kirjutas nähtu üles. See osutus geniaalseks. Pythagoras nägi unes kummalist visiooni sellest, kuidas matemaatika ja muusika on seotud ning lõi seeläbi noodisüsteemi. Aga kust see kõik tuli? Seal kusagil on infobaas, kuhu pääseb mitmel moel: trummi, palve ja – une kaudu. Me oleme vastuvõtjad, kui vaid oskame oma aju ja südant seadistada.

Kui aus olla, siis jätsin just sel ajal lõplikult maha maalimise. Konverentsiks valmistumise ajal oli see muidugi mõistetav, mul polnud aega millekski muuks, aga konverentsi järel, väljamagamise perioodil, tundsin ikka sama: ma ei saa maalida. Oli see viga või edasiminek, kes teab. Kunst on ju ka meedium, võimalus ühenduda kõrgemale.

Aga elu on kord selline, et vahetpidamata tuleb valida. Üks valik sulgeb ühe ukse ja tähelepanu keskendub teisele. Ma tundsin, et pidin oma geniaalsuse otsingutes julgema olla ebatavaline. Ma ei teadnud veel päris lõpuni, mis on minu anne, aga uskusin, et mulle antakse vastus unenäo. Sukeldusin magamisse isegi teatud trotsiga, sest Diego oli korduvalt keeldunud mind trummiga rändamisel juhendamast, taimseist vahendeist ei tahtnud ta minuga üldse rääkida. Hakkasin uut infot kaardistama Diego eest salaja või noh – mida ma siis nii väga ikka tegin? Magasin end välja ja nägin und!

Aga unenäod läksid tõepoolest aina põnevamaks.

Ma nägin püramiide, palju püramiide. Ma nägin seda, et püramiidid on kui energiajaamad. Nägin maakera kaugelt, nägin kõike läbi, nägin püramiide meie maa all ja maa peal, vee all ja vee peal. Nägin kaugel kosmoses nukilisi planeete, kõik täis püramiide. Ma teadsin, et nende unede keeles öeldakse mulle midagi – midagi rohkemat kui see, mida ma juba teadsin. Jätsin selle teadmise lihtsalt meelde, sest tõlkida ma seda ei mõelnud.

Kas ma praegu mõistan? Olen nüüdseks hakanud taipama, et universumi suur mõistatus avanebki mulle – vähemalt mulle – suuresti pildikeeles ja ma ehk ei peagi neid pilte mitte kunagi sõnadesse suruma.

Ühel varahommikul hakkasin ma aga poolunes olles kuulama muusikat. See oli imeilus laul, justkui kiriklik meloodia, mida laulis hulk sügavaid meeshääli, ilmselt koor. See kõlas vist vene keeles. Lõin silmad lahti, veel kajas muusika mu ajus, suutsin seda omaette ümiseda. Kas sellised olidki hetked, mil Mozart, Bach või Beethoven külastasid infopilve ja tõidsealt muusikat siia ilma? Aga mina paraku ei osanud nooti kirjutada. Ei osanud sellest unest ka mitte mingit muud ettetähenduslikku varjundit leida. Võimalik, et ma tõesti komistasin ühe muusikapala otsa, mida siinilmas olemas ei olnud. Kuulasin unele järgnenud päeval töö kõrvale kirikukoore, otsisin mööda ilmavõrku oma meloodiat taga… ega leidnud. Igatahes hakkasin aimama, et kõige pealmises kultuuri kihis seda laulu ei eksisteerinud, see oligi justkui «minu looming», mis aga peab seal kõrgemal siiski edasi ootama, kuni keegi noodikirja tundev inimene ta leiab ja alla laadib.

Otsisin edasi.

Mul oli küsimus, mida sõnades esitada tundus raske, aga mille vastused hakkasid unedes tasahilju lähemale tulema. Need olid lihtsad ja selged vihjed, mida ma õrnas hommikuunes olles hoomasin. Taevatähed ja muusika. Raskus ja kergus. Rütmid ja resonants. Kõigel siin hiiglaslikus süsteemis on oma kohta, aga kõik on samal ajal liikumises: mitte ainult meie planeet, vaid ka meie päikesesüsteem ja galaktika kihutavad ajas ja ruumis. Mitte miski pole juhuslikulik, aga pealtnäha liigume vabalt, sest see ongi meie koht, kuigi me pole mitte kunagi täpselt samas kohas kus enne. Me liigume, alati liigume. Mis see kõik kokku on, mis meie ümber toimub? Meil kõigil siin süsteemis on oma külgetõmbejõud, me vibreerime, oleme millegi ääretult geniaalse osa, isegi kui me seda ei märka. Iga muusika: oma taktis, oma lainepikkusega. Ma olen siin, oma voodis, oma koduplaneedil, oma kodusüsteemis, oma kodugalaktikas justkui üks noot jumalikus sümfoonias. Kui ilus see kokku on! Meie Linnutee, mis on vaid osale suurest muusikast.

Märksõnad
Tagasi üles