/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2022/09/06/14811995t1h6300.jpg)
Loe katkendit Tomas Legranti raamatust «Kelmi süda».
Kelmi pihtimus: kuidas ma Iisraelist valeraha tõin
KUIDAS MA IISRAELIST VALERAHA TÕIN
«Nägin kohe dollarites head võimalust raha teha.»
Keskmine tööinimene kulutab meeletult aega raha teenimisele, enamjaolt ikka üheksast viieni kella orjates, vahetades oma väärtuslikku aega raha vastu. Mina olin kulutanud päevi, kui mitte kuid, internetist raha otsimisele. Kuna ma elasin eurotsoonis, siis huvitusin ma eelkõige kõrgekvaliteedilistest eurokupüüridest.
Kuid oli veel jäänud valuuta, millega kogu maailm kaupleb. Naftaga kaubeldakse dollarites. Kulla hinda arvutatakse dollarites. Kokaiini hinda arvutatakse dollarites.
Nägin kohe dollarites head võimalust raha teha.
:format(webp)/nginx/o/2022/03/21/14437807t1h33c2.jpg)
«Ma saadan need sulle Iisraelist,» blinkis mu krüpteeritud suhtlusprogrammi ekraanil. Misasja? Israelist? Silme ette kangastus televiisori poolt kujundatud pilti Iisraelist - Gaza sektori reportaažid, vaesus, savihütid ja Jeesus Kristus koos oma eesliga. Selle kõige tõttu olin suhteliselt umbusklik, kui pärast kuudepikkust suhtlust internetis lõpuks Dani otsa sattusin ja leidsin, mida otsinud olin.
Minu esimene mõte oli, et sealt ei tule post läbigi. Jääksin juba enne vahele, kui üldse neid liigutada jõuaksin.
«Ma ei usu, et see sedasi töötaks,» tippisin vastuseks.
«Pluss, ma ei taha nagu sitapea kõlada, aga ma ei usalda internetti sedasi, et siin raha kellelegi saatma hakkaksin - see ei ole enam 100 eurot, mis ma teele panema peaksin.»
«Arusaadav, aga ma ei taha sind petta, vennas,» trükkis ta mulle kiire vastuse.
Olin palju kordi juba sellist lauset kuulnud ja mul tõusid ihukarvad püsti. Milleks see jutt, kui sa mu petmise peale pole mõtelnud?
«Teeme nii, et ma tulen lendan sinna ja siis me näeme näost-näkku.»
«Eks anna teada, kui jõudma hakkad.» Lugesin ta sõnumi läbi ning logisin end
taas krüpteeritud suhtlustarkvarast välja. Danil oli vähe usku temaga sõnumeid trükkiva kaaslase suhtes.
Lõin lennufirmade kodulehed lahti ja vaatasin esimest lendu Tel Avivi. Oli varakevad ja ma istusin lennukile, et sõita tõotatud maale. Kohtuma inimesega, kellega olin vaid internetis suhelnud ja kellest ma ei teadnud muud, kui tema kasutajanime suhtlusportaalist. Kaasas laenatud 10 000 eurot ja usk inimeste headusesse. Tel Aviv oli kõike muud, kui pommiauk. Israel on kõike muud. Gaza sektor ja Jeesus oma eesliga. Tõde on, et ma ei näinudki ühtegi eeslit. Ma nägin ilusat ülesehitatud pealinna. Nägin kalleid sõidukeid ja hästi riides käivaid inimesi. Ent see oli kõigest Tel Avivi lennujaam ja linn ise oma hiilguses.
«Ma ei oleks uskunud, et sa päriselt tuledki,» ütles mulle Robert DeNiro maneere matkiv lühikest kasvu ukrainlane, kes oli enamuse oma elust Israelis elanud.
«Ja ometigi, siin ma olen,» ütlesin talle oma pagasit käest pannes.
Kaks võõrast tervitasid teineteist Tel Avivi lennujaama teisel korrusel kallistusega nagu vanad sõbrad.
Dani pere oli emigreerunud Ukrainast tänu Israeli kojukutseprogrammile, mis nägi ette juudiverd inimeste sooja vastuvõttu. Tuli vaid otsida oma ema liini pidi üles üks juut ja peagi oli Israeli pass sul taskus. Kuid tõde on, nagu kõigi võõrastega juhtub, ei võeta sisserändajaid kunagi päriselt omaks. Dani pere oli seejärel emigreerunud Kanadasse, kus elati pikka aega ühe koguduse ruumides, kes neile peavarju pakkus. Pere vanima pojana oli Dani olnud mässumeelne uute inimeste ja uue keskkonna suhtes. Peagi sattunud ta seadusega pahuksisse ja pärast noortevanglat oli ta Kanadast välja saadetud. Tagasi Israelis, jätkas ta sellega, mida kõige enam armastas. Dani oli murdvaras. Kas Dani varastas siis vaestelt televiisoreid? Ei. Dani varastas rikastelt kive ja kulda. Kõige enam armastas ta oma jutu järgi Hiinlasi, kuna neil oli alati kõige puhtam kuld. Hiinlaste usk nimelt näeb ette 999 kulla kandmist.
Väikese ukrainlase jaoks oli see muidugi puhas matemaatika. Oma noorele eale vaatamata, olid tal vanamehe silmad ja meeletult puuriv pilk. Dani jälgis oma ümbrust meeletu järjepidevusega. Mõtlesin teda jälgides endamisi, et vot sellel vennal on paranoiad.
Sõitsime Tel Avivist mööda Ayaloni kiirteed, millel rahvusvaheline märgis Route 20, 40 kilomeetrit lõunas asuvasse Ashdodi. Ashdod asub vahemerekaldal ja on suuruselt Israeli kuues linn – rahvaarvult pool Tallinnast. Nagu rannikuäärsed linnad ikka, oli ka Ashdod ilusate tänavate, kallite restoranide ja turistidega, kuid lisaks Prantsusmaa turistidele oli Ashdodis hordidekaupa ka tumedate nägudega paadipõgenikke. Alles sinnapoole teel olles, rääkis Dani enamuse ajast telefonis heebrea keeles, mis omakorda tekitas minus kerget paranoiat. Äkki see ei olnudki mul nii tark mõte siia kohale lennata?
«Business first, okay?» ütles lõpuks too juudi kommetest läbi imbunud Ukrainlane oma 5nda seeria BMW mingi näotu korrusmaja ette parkides.
«Otseloomulikult, pole probleemi.» Ütlesin kõhkluseta hääletoonis. Kuigi mõtlesin, kas ma tõesti ulatan talle nüüd selle rahapaki, istudes enesele täiesti tundmatus kohas. Samas olingi siia ma selleks just tulnud, et osta valeraha, 17% kupüüri nominaalväärtusest. Fuck, see on teema! Kakkusin koti lahti ja andsin talle ümbriku. Lugenud raha üle, tegi ukrainlane mulle silma ja kadus.
Kui tahad kerget närvikõdi kogeda, siis mine anna võõras riigis võõrale inimesele võõras raha ja jää ootele.
«Hops!» ütles Dani autosse maandudes paberisse mässitud pakki mulle sülle visates. «Vaata üle, kas sobivad.»
Lasin näppudega läbi paki ja tõmbasin erinevatest kohtadest küpuure välja, et kvaliteedi järjepidevuses veenduda. Elemendid olid kõik olemas, vesimärk oli olemas, ainus häda oli paberis. Nimelt ei olnud need trükitud standartsel viisil ligilähedasele paberile, mida riigid rahatrükkimisel kasutavad.
«USA dollarid on 75 protsenti puuvillast ja 25 protsenti linasest. Sellist paberit ei ole võimalik ilma erilubadeta saadagi,» ütles Dani, kui nägi mind hetkeks kõhklevat.
«Inimene, kes igapäevaselt dollareid ei näperda, vaevalt vahet suudab teha,» jätkas ta müügikõnet. Teine märkimisväärne probleem on valeraha puhul vesimärkide jäljendamine. Valeraha vesimärgid on üldjuhul palju teravamate joontega, mittesugugi nii udused. Tavaliselt trükitakse need «läbipaistva» liimiga või tindiga paberile ja vastu valgust vaadates jätavad suhteliselt elutruu mulje. Ainus häda on, et raha piisavalt palju katsudes, hakkavad need vale-vesimärgid ära kuluma.
Samuti mõitsab teadlik vaataja hetkega, et vesimärgi liiga teravad jooned tähendavad vaid võltsingut.
«Kas need sobivad sulle?» Küsis Dani viimaks.
«Jah sobivad,» ütlesin rahapakke kotti toppides.
«Kogus on natukene väiksem, kui kokku leppisime. Hind oli täna 19%, mitte 17%.»
«On nagu on,» ütlesin protesteerimata. Teate isegi, mida juutide kohta öeldakse.
BMW tõmbas kohalt minema ja peagi sõitsime mööda tänavaid, mis meenutasid mulle juba rohkem televiisorist nähtud kaadreid. Väljas oli meeletu 40-kraadine kuumus ja ühtegi hingelist ma liikumas ei märganud. Meie, eestlased, sõidame sooja nädalaks ajaks, et akusid laadida ja end pruuniks küpsetada. Kohalike jaoks on selline järjepidev kuumus vaid piin. Küsisin kohe alguses Danilt, miks ta nii valge on, mispeale ta lolli nägu vaid tegi ja ütles, et katsu ise siin elada. Palju oli maju, mille ehitamine oli majanduslanguse tõttu pooleli jäänud. Kuid see imeline rohelus inimeste aedades oli meeliköitev. Kuidas küll olen alati olnud nõus Eestimaa kasepuid palmide, datlite ja viigipuude vastu vahetama.
«Ma loodan, et see elamine sobib sulle,» ütles Dani kergelt kõhklevana. Jalutasime mööda jalgteed läbi hoolitsetud hoovi, täis mulle tundmatuid põõsaid ja taimekesi, lilli ja kujukesi. Kaunis hoolitsetud aed, jalgteest paremat-kätt väikese purskkaevuga. Suure valge hoone uksel tervitas meid vanem härrasmees. Hallide kräsuste juustega, kuldraamidega prillid peas ja piisavalt kõhukas kogu, kinnitamaks, et nälga ei ole ta pidanud kaua kogema. Vana haaras minu tervitamiseks peost kahe käega kinni.
«Ulata talle oma pass,» ütles Dani mulle pärast lühikest kõnet.
«Estonia?» vaatas härra passi ja peatus hetkeks.
«Ei mingeid tüdrukuid eks? Mul ei ole siin mingeid jamasid vaja,» viibutas härra minu passi enda käes.
«Ei härra, ei mingeid tüdrukuid,» vastas Dani suure naeratusega. Mis kuradi tüdrukud? Mul ei olnud mingit himu siin pärapõrgus kellegagi hullata. Nähes mu arusaamatut pilku, seletas Dani mulle kogu loo lahti. Ma ei oleks selle peale ise tulnudki, aga Israelis ja ma oletan, et siis ka mujal maailmas, kasutatakse tihti sedasorti maju üheöö lõbumajadena. Tegu oli kahekordse villaga. Meeletult suure köögi, söögi- ja elutoaga, kust pääses läbi lükanduste otse hoovi, kus ootas mind 20x8 meetrit suur bassein, mille mõlemaid külgi valvasid lugematu hulk kujukesi.
Suguühteks oleks siin tõesti ruumi paljudele. Hoovi ümbritses meeletult ilus aed. Ronitaimed, puud ja põõsad, mis varjasid enda taga kõrgeid müüre, kaitstes majaelanikke võõraste pilkude eest. Teisel korrusel oli hulk tube, kõigis suured voodid. Minu toast, mille ma endale valisin, avanes vaade basseinile. Taas lükanduksed ja suur rõdu. Sama toa teiselt rõdult avanes vaade allpool looklevale linnale. Meeletu katustemeri, mis õhtu saabudes meenutas mulle oma tuhmi tuledesäraga tuhandeid jaanimardikaid. Laiast voodist 10 sammu kaugusel oli keset põrandat mullivann.
«Jah Dani, see maja sobib mulle küll.» Ma ei hakanud lisama, et ma polnudki sellises majas oma elus veel viibinud. Minu tollane maja Eestis oli kah kahekordne, kuid keset põldu ehitatud elamurajoonis. Majast avanes samuti vaade hoovile, kus oli vaid põlvedeni kasvanud hein. Olin nii hõivatud raha tagaajamisega, et ei olnud suutnud leida aega isegi muru niita. Selline oli minu tollane elukorraldus.