«Udust triivib välja mees. Näoli vees ja ilmeksimatult surnud»

Foto: Shutterstock

Eesti keeles ilmus Sunday Timesi menuautori Clare Mackintoshi vapustav esimene krimisari «Viimane pidu».

Vana-aastaõhtul on Rhys Lloydi maja külalisi täis. Tema suvekodud Peegeljärve ääres on populaarsed ja ta on lahkesti kutsunud külarahva koos jõukate uute naabritega šampanjat jooma. Sellest tuleb unustamatu pidu. Ent mitte kõik pole siin tähistamismeeleolus. Keskööks hulbib Rhys surnuna järve jääkülmas vees. 

Uusaastahommikuks on konstaabel Ffion Morganil terve külatäis kahtlusaluseid. Siinne pisike kogukond on tema kodu ning seega on kahtlusalused tema naabrid, sõbrad ja pereliikmed – ja Ffionil on endalgi saladusi, mida kaitsta. Kui igal sammul paljastub mõni uus vale, pole küsimus peatselt enam sugugi selles, kes oleks soovinud Rhysi surma… vaid selles, kes ta lõpuks tappis. Nii paljude saladustega külas on mõrv kõigest algus.

Clare Mackintoshi sulest on pärit viis Sunday Timesi menuromaani, mis on tõlgitud enam kui neljakümnesse keelde. Põnevikuga «Viimane pidu» annab Mackintosh vägeva avalöögi oma esimesele romaanisarjale.

Loe raamatust katkendit!

***

Clare Mackintosh, «Viimane pidu». Foto: Raamat

Mitte keegi Cwm Coedis ei mäleta, mis aastal ujumine alguse sai, aga kõik teavad, et ei tahaks uut aastat ühelgi muul moel tervitada. Nad ei mäleta, mis aasta see oli, kui Dafydd Lewis vette läks, peas ainult jõuluvanamüts, või millal ragbipoisid paadisillalt pommi hüppasid ja vaese proua Williamsi läbimärjaks kastsid.

Aga tänane ujumine jääb kõigile meelde.

Mäetipud on lumised juba jõulueelsest ajast ja isegi mägede varjus pole õhutemperatuur linnas kerkinud kõrgemale kui seitsme kraadini. Järv ise on veel külmem. Neli kraadi! ahhetavad inimesed ühtaegu rõõmsalt ja uskmatult. Me oleme ikka peast segi!

Just nagu selge taeva vastu mässates keerlevad veepinna kohal uduniidikesed ja nende peegeldus jätab segadusttekitava mulje, nagu oleks taevas tagurpidi pööratud. Udu kohal on õhk erksinetav, selles kajab vastu eile õhtul metsa kohal rippunud kuu.

Pen y Ddraigi mäe tipust vaadates meenutab Llyn Drych pigem jõge kui järve. See on pikk ja maokujuline, iga käänak selle lohe saba, keda järv väidetavalt sümboliseerib. «Drych» tähendab peeglit ja kui tuul tasaneb ja vesi paigal püsib, läigib veepind hõbedaselt. Mäe peegelpilt küünib järve keskosani ja on nii selge, et tekib tunne, nagu oleks võimalik selle peale astuda – miski ei anna aimu all laiuvast mustavast ja põhjatust sügavusest.

Matkajad kummarduvad rajal, mis kulgeb mööda mäe lõunakülge ülespoole – lohe seljalt pea juurde –, et korjata üles mõni kivike. Nad ajavad selja sirgu, tunnetavad kivi raskust peos ning vaatavad siis häbelikult ringi, enne kui kivi vee poole lennutavad. Legendi kohaselt tõuseb Llyn Drychi lohe üles, kui tema sabale pihta saadakse – vähesed matkajad suudavad müüdile vastu panna.

Järvepiiri taga seisavad männid nagu tunnimehed, õlad nii lähestikku, et kui üks neist langetataks, võib ette kujutada, et nad kõik vajuvad üksteise järel pikali. Puud varjavad Cwm Coedi küla vaate, aga kaitsevad ka kõige hullemate ilmastikuolude eest, mis tundub sealsetele elanikele päris mõistliku vastutasuna.

Teisel pool vett – vähem kui miili kaugusel kohast, kuhu inimesed praegu kogunevad – seisab mägede jalamil rida madalaid hooneid. Nende ees kasvanud puud on maast välja kistud, nende puidust on saanud majaseinad ja tohutu nikerdatud silt, mis seisab pika eratee alguses, iga täht inimesekõrgune.

Kaldaperve.

Seni on maju viis. Kahekorruselised nelinurksed kastid, puidust katuste ning eenduvate terrassidega, mis sirutuvad udust kõrguvatel tugipostidel järve kohale. Metallist redelid kiiskavad talvepäikeses ja pontoonsildade juures pole praegu paate, mis suviti kinnitusköisi pingule sikutavad.

Luksuslikud järveäärsed majakesed, nagu neid läikivas infovoldikus nimetatakse.

Carafanau ffansi, ütleb Ffioni ema. Uhked karavanid. Igavesed eputised.

Paganama jõledused, on enamik külaelanikke üht meelt. Ja veel selline hind! Koha eest, kus ei saa aasta ringi eladagi. Kodulehel on kirjas, et omanikel pole lubatud Kaldaperve maju alaliseks elukohaks registreerida. Just nagu oleks Põhja-Walesil veel rohkem puhkajaid tarvis.

Peagi ehitatakse esimese rea taha teine. Ja selle taha veel üks. Spaa, spordisaal, poed ja väliujula.

«Jumal teab, miks nad ei või järves ujuda.» Oma auto pakiruumi peal istuv Ceri Jones sikutab dressipüksid jalast, kananahal reied määrdunud põrkeraua taustal valged.

«Sellepärast, et see on paganama jääkülm, vaat miks.»

Naer vallandub kiiresti ja heledana, olles kantud eilsest vana-aastaõhtu peost, liiga rohkest veinist ja liiga vähesest unest, külmast, mis tungib läbi hommikumantlite ja jääb kontidesse pidama.

«Aga õhtu oli tore.»

Kostab nõusolevat pominat.

«Chwarae teg.» Seda küll. See Kaldaperve kamp juba oskab pidutseda. Mis veel tähtsam, neil on ka oidu kohalikud külla kutsuda. Uudishimu saab vimmast alati võitu.

Järvekalda madalatesse lompidesse kogunevad jääkillud, mille karusnahaga vooderdatud saabastest vabanenud varbad on mõraseks astunud.

«Kümme minutit on veel aega. Külm võtab su ära.»

«Ma isegi ei tunne seda. Olen vist ikka veel täis.»

«Oleks, et see mu pohmelli minema peletaks – abikaasa pere tuleb lõunale ja nad tekitavad mulle niigi peavalu.»

«Tapab või teeb terveks.»

«Mulle sobib ükskõik kumb.»

Karges õhus kaigub esimene kahest signaalitörtsust ja kohe kostab hõiskamist.

«Valmis?»

«Nii valmis, kui üldse olla saab!»

Mantlid ja hommikumantlid heidetakse kõrvale, käterätid riputatakse käsivarrele ootele ja kuumaveepudelid seatakse tagasitulekuks valmis. Siis tormatakse kalda poole – valgete ihuliikmete, trikoode, julge lõikega bikiinide ja mõistlike villaste mütside keerisena – ja elevil vatramine on nii vali, et kõik mõtlevad, et teine signaal võib neil kõrvust mööda minna. Aga kui see kõlab, pole võimalik kuuldus eksida ning inimesed rõkkavad rõõmust ja hüüavad «Blwyddyn Newydd Dda!», (head uut aastat – kõmri) tormavad järve poole ja kiljuvad, kui jäisesse vette astuvad.

Küllalt sügavale kahlanud, sumavad nad sisse. Mõtted koondatud, läbi madala udu. Külm pitsitab neid rinnust nagu kruustangidega ja suud avanevad ehmunult, kui hing kinni jääb. «Liikuge, liikuge!» hüüavad veteranid, kellele dopamiin naeratuse näole surub. Tasasest virvendusest saab lainetus, inimesed liiguvad siia- ja sinna­poole, kui tuul tõuseb ja värinad õlgadele toob.

Udu hakkab selginema ja üks naine karjatab.

See torkab elevushüüete taustal kõrva ja toob kaldal ootajaile hoopis teistsugused külmavärinad ihule. Need, kes on veel vees, tõusevad kikivarvule ja püüavad kõigest väest näha, mis toimub, kes sai viga. Päästepaadi aerud laskuvad vette. Sisse ja välja, sisse ja välja, suundub paat lärmi poole.

Udust triivib välja mees.

Näoli vees ja ilmeksimatult surnud.