Frustreeriv põnevik, mis võib närvikõdi asemel pettumuse valmistada

Foto: Shutterstock

Ruth Ware'i «See tüdruk» on põnevik, mis sukeldub sünge akadeemia maailma. Olin üsna kannatamatu, et seda verivärsket romaani lugeda, kuna kirjanik on korduvalt tõestanud oma võimet paeluvat õhustikku luua ja närvikõdi pakkuda, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

Oxford. Algab uus õppeaasta. Hannah on üks põnevil esmakursuslastest, kel veab - talle määratakse ühikatuba ühes vanemas osas, mitte uues hoones. Tüdrukul klapib kohe ka toanaabriga, kuigi nad on erinevad kui päev ja öö. April on See Tüdruk - kaunis ajudega blondiin, seltskonnatäht ja rikas pärijanna. Ühel saatuslikul õhtul peolt naastes leiab Hannah tema surnukeha. Abi otsima tormates meenub talle, et nägi vahetult enne nende trepikäigust väljuvat Johni, seda valvurit, kes talle algusest peale judinaid on tekitanud. Hannah' tunnistus saadab mehe trellide taha, kuigi muud tõendid puuduvad. John ei tunnista kunagi oma süüd ning sureb 10 aastat hiljem vanglas. Hannah, kes on seda õhtut kõik see aeg unustada püüdnud, hakkab järsku kahtlema. Rase ja minevikust traumeeritud, üritab naine selgusele jõuda, mis sel ööl ikkagi toimus, aga ega ta sõbradki selle meenutamisest kuigi vaimustuses pole.

Ruth Ware, «See tüdruk». Foto: Raamat

Oxfordi ülikool on mõrvalooks kahtlemata põnev paik. Nägin juba vaimusilmas luuderohtu mattunud müüre ja varjulisi sisseõuesid, elevil esmakursuslasi loengusse kiirustamas, kadestamisväärseid ühikatube, varjudes ringiluusivat valvurit, AGA pool raamatu tegevusest ei toimu kolledži seinte vahel, vaid 10 aastat hiljem, mis sõi loo võlu ära. Seetõttu polnud «See tüdruk» nii filmilik kui varasemad Ruth Ware’id.

Põneviku tegevus pendeldab oleviku ja mineviku vahel. Minevikus seatakse üles lava - tutvume tudengitega, kes tragöödias rolli mängivad. Ise otsisin esimestel tudengiaastatel nagu tikutulega taga ülikooliromaane ja ei leidnud väga midagi. See raamat näitas miks, sest seal ei toimud väga muud kui õppimine ja joomine. Ware'i «Valetamise mäng», mis räägib internaatkooli elust, oli palju sündmusterohkem ja kaasahaaravam.

Olevikus ehk kümme aastat hiljem üritab Hannah eluga edasi minna. Naisel on peagi sündimas esimene laps, aga Aprili surm on endiselt hell teema. Hannah on sellele mõtlemist kõik need aastad vältinud, ta isegi ei mäleta sõbranna laiba leidmise hetke. Kui lõpplahendus välja tuli, ei saanudki ma pihta, mis tema mälestustes nii kohutavat oli, et ta aju need blokeeris. Kuigi aega on küllaga möödunud ja arvatav süüdlane on ammu vangis, küsitakse endiselt vana juhtumi kohta kommentaare, mida oli raske uskuda. Muidugi käib ühel hetkel klõps ja ma-ei-taha-sellest-midagi-kuulda-Hannah'st saab topin-oma-nina-igale-poole-Hannah. Mulle ei meeldinud absoluutselt kumbki versioon temast. Veel vähem sallisin Willi, kuna ta oli liiga hooliv ja nende suhe tundus üldse veider.

Oleksin raamatut tunduvalt rohkem nautinud ilma selle kümneaastase ajahüppeta. Ma ei jõudnud kumbagi looliini sisse elada ega tundnud kummagi vastu huvi. Kui minevikus veel natuke toimub midagi, siis olevik venib ja on täis kordusi. Raamatus ei olnud ka nagu midagi uut. Põhiline teema oli igivana - kõik, mis hiilgab ei olegi kuld ja kedagi ei tohiks selle põhjal süüdi mõista, kui ta lihtsalt teistest veidi erinev on. Mõned loopöörded tabasin varakult ära, aga mitte seda, kes on mõrvar. Ühegi punase heeringa õnge ma ka ei läinud. Pigem on põnevike puhul nii olnud, et kõik on kahtlusalused, aga selles ei osanud ma vastupidiselt mitte kedagi kahtlustada. Ükski motiiv ei tundunud mõrva väärt. Kõige ootamatum lõpp tänapäeva põnevikule oleks see, kui lõpuks selgub, et süüdi on vahelduseks see, keda algusest peale kahtlustati.

Minu jaoks oli «See tüdruk» tüütu algusega frustreeriv raamat, milles enamiku ajast mitte midagi ei toimunud. Kõik eelnevad Ruth Ware'id on rohkem meeldinud.