«Kas te olete kõik seal postiosakonnas natuke arengupeetusega või oled ainult sina?»

Foto: Shutterstock

Carin Gerhardseni «Piparkoogimaja» on Hammarby-sarja esimene raamat, haarav lugemine kõigile Jo Nesbo, Camilla Lackbergi ja Henning Mankelli fännidele.

Ingrid Olsson tuleb Stockholmi haiglast koju ja leiab oma köögist mehe. Kunagi varem pole ta seda sissetungijat näinud. Mees ei kujuta endast siiski enam mingit ohtu – ta on surnud. Kriminaaluurija Conny Sjöberg võtab kõne vastu ning jätab kohale kiirustades oma naise Åsa ja nende viis last ööseks üksi. Tema meeskond tuvastab, et surnu on keskealine pereisa. Aga miks ta seal oli? Ja kes ta tappis? Kahtlustatava ja motiivi puudumise tõttu tammub Sjöbergi meeskond paigal, kuni neil õnnestub leida seos teise juhtumi, näiliselt juhusliku tapmisega. Nüüd on selge, et nad seisavad silmitsi sarimõrvariga, kelle eesmärk on kohutav kättemaks...

Loe raamatust katkendit!

***

1968. aasta oktoobris Katrineholmis

Eelmisest sajandivahetusest pärinev pruun villa kõrgete mändide vahel rohtukasvanud kõrgendikul on väärikas. Valged kaunistused ja ümarate nurkadega aknaraamid lisavad sellele kutsuvat muinasjutulist sära. Suvel pakuvad männid maja ümber mängivatele lastele varju, aga praegu, sügisel, paistavad puud ohtlikud, need on justkui jäigad tunnimehed, kel on ülesanne mängukoolilapsi talvekülma ja teiste kutsumata külaliste eest kaitsta. Märja kaltsuna lebab maas esimene lumi, mis ei ole jõudnud veel sulada. Valitseb vaikus, kauguses haugub koer.

Carin Gerhardsen, «Piparkoogimaja». Foto: Raamat

Korraga lüüakse uks lahti ja lapsed tormavad välja: uutes tervetes või vanades katkistes riietes rõõmsad lapsed, pikad ja lühikesed lapsed, saledad ja ümarad lapsed, heledapäised lapsed, tumedapäised patsidega lapsed, tedretäpilised, prillide või mütsiga lapsed, ühed kõnnivad, teised hüppavad, ühed on kõvahäälsed ja teised kuulavad, ühed jooksevad ees ja teised tulevad järele.

Uks paugatab kinni, aga avaneb kohe uuesti, sellest astub välja valge karvamütsi ja punase tepitud jopega väike tüdruk. Tema kannul tuleb poiss tumesinise jope, salli ja puna-valge-musta KSK spordiklubi mütsiga – KSK poolt tuleb vähemalt siinpool linna kindlasti olla. Lapsed ei räägi omavahel, Katarina-nimeline tüdruk läheb kiirel sammul mäest alla ja jõuab suure musta raudväravani. Veidikese vaevaga õnnestub tal see piisavalt lahti lükata, et pilust välja lipsata, enne kui värav selja taga kinni kolksatab. Tüdruku järel tuleb poiss, kelle nimi on Thomas ja kes enne, kui värava avab ja end välja surub, korraks peatub ja sügavalt sisse hingab.

Seal saab tema hirm tõeks: kõik lapsed on tänavanurgale summa kogunenud. Ta näeb, kuidas Katarina pealtnäha kõhklemata üle tänava otse kiskja hammaste vahele astub. Thomas langetab kiire otsuse ega lähe teisele poole tänavat, vaid keerab vasakule, et minna ringiga koju. Vaid paar sammu hiljem tormavad teised Katarinale kallale. Nupukas Kristin, ise alati üleolevalt naeratav, silmis õel helk, rebib tüdrukul mütsi peast ja heidab selle teiste laste kiitvate hüüete ja naeru saatel Hansule, kuningas Hansule.

Thomas peatub ja mõtleb, kas peaks proovima Katarinale appi minna, kuid ta ei jõua seda veel lõpuni kaaluda, kui lapsed juba ka teda märkavad. Hansu märguande peale sööstavad kõige innukamad nüüd Thomasele kallale. Teised tulevad verejanuliste koertena järele, üllatunud ja kergendust tundev Katarina jääb neist eemal seisma, täna polnud seega tema kord. Ta kummardub ja võtab oma enam mitte nii valge mütsi, paneb selle ikkagi pähe ja tuleb ka üle tänava, et näitemängu lähemalt vaadata.

Kust küll pärineb selline leidlikkus? Niisugune vankumatu vendlus, mis haarab kahekümne kolmest lapsest kahtekümmet ühte, võib-olla isegi kahtekümmet kahte? Ja väljakuulutamata juhi enesestmõistetav autoriteet, kui pool lasterühmast korraga innukalt kui üks mees hirmunud väikese poisi hüppenööride ja sallidega laternaposti külge seob, et talle haiget teha?

Thomas, suutmata vastu hakata, suutmata karjuda, istub külmal asfaldil. Liikumatult, vaikselt. Sõnatult vaatab ta sõpru. Mõned loobivad teda kividega vastu pead, nägu, keha. Mõni taob tema pead ikka ja jälle vastu laternaposti, mõni piitsutab sidumisest üle jäänud hüppenööriga. Mõned lapsed lihtsalt seisavad ja naeravad, teised sosistavad omavahel, pisikestel nägudel põlglik ja veidi salakaval ilme, mõni vaatab lihtsalt osavõtmatult pealt. Seal seisab Katarina, ta tohib nüüd nendega – sõpradega – kambas olla.

Mingil kiusamise hetkel läheb neist mööda õpetaja, heidab kinniseotud poisile pilgu, tõstab käe ja lehvitab lähemal seisvatele tüdrukutele.

Sama äkki, kui kui kõik algas, see ka lõpeb. Poole minutiga on lapsed eemale tõmbunud, nad on taas lihtsalt tavalised toredad põnnid teel mängukoolist koju. Ükshaaval või kahekesi, võib-olla kolme- või neljakesi lähevad nad eri suundadesse. Kõnniteele jääb maha valutava kehaga lohutamatult kurb kuueaastane poiss.

2006. aasta novembrikuise esmaspäeva õhtul Stockholmis

Kell oli alles neli pärast lõunat, kuid väljas oli juba pime. Lumi langes suurte märgade räitsakatena, mis sulasid kohe, kui maad puudutasid. Ta läks mööda tänavat, mööduvad autod pimestasid teda oma tuledega ja ta pidi kogu aeg ette vaatama, et mitte märjaks saada. Miks autod nii kiiresti sõidavad, et porivesi pritsib? Autokoolis õpetatakse, et juhid ei tohi jalakäijaid märjaks teha. Aga äkki nad ei näe teda, võib-olla ta ei hakka pimedas oma üsna tähelepandamatu ja lühikese keha ning oma küllalt tumedate riietega silma. Võib-olla on rüht natuke kehvavõitu ja kindlasti on ta käies veidi naeruväärne, jalalabad suunaga mitte ette, vaid väljapoole nagu klounil. See ta ometi ei ole.

Ta oli vaikne inimene, kes kellegagi kunagi vastuollu ei sattunud, võib-olla sellepärast, et ta kunagi ka vaidlema ei kippunud. Tegelikult polnud selles midagi imelikku, sest enamasti ei puutunud ta kellegagi kokku. Ainult kui tööl Järfällas, kus ta oli suure elektroonikafirma kirjakandja. Viis kirju kõigile inseneridele, sekretäridele, ülemustele ja teistele, kes ettevõttes töötasid. Muud ta ei teinud, sest näiteks posti sorteerima teda ei usaldatud. Sellise asjaga tegelesid kvalifitseeritumad inimesed, kes suutsid vastu võtta tähtsaid otsuseid, näiteks et saadetis pole õigesti adresseeritud.

Otsuste langetamises oli ta väga kehv. Kui järele mõelda, siis puudus tal enamasti üldse oma arvamus millegi suhtes. Kui ta lapsena mõnikord väga harva mängu võeti ja keegi ootamatult tema arvamust küsis, siis ei olnud tal erilist seisukohta. Isegi siis, kui ta ise enda käest küsis, mida ta just selles küsimuses mõtleb, ei suutnud ta ausalt vastata, sest soovis vaid teiste lastega koos olla ja teha seda, mida nemad otsustasid – soovis lihtsalt meele järele olla. Ta tahtis vaid ühte – et inimesed ümberringi ta heaks kiidaksid. Ta oli nelikümmend neli ja seda polnud endiselt juhtunud.

Küsimus oli: kui see ainus soov kord täituks, kas tal tuleks siis tahtmisi juurde, kas tekiks asjade kohta oma arvamus? Kas see tuleb automaatselt, kui oled hinnatud inimene?

Ta heitis pilgu akendele teisel pool Fleminggatanit. Ööpimeduses meeldivalt valgustatud ja kutsuvad, potililled ja kardinad, kaunite varjudega lambid, Kagu-Aasia päikeselehvikud ja teised nipsasjakesed. Mõned aknad uhkeldasid idülli justkui veel enam rõhutades juba advendiküünaldega ja iga valgustatud akna taga toimetas õnnelik perekond, õnnelik paar või vähemalt õnnelik inimene. Sõbralik valgus ja hubane raamistus näitasid seda selgelt.

Seevastu tema toa aken haigutas vastu pimedalt ja tühjalt, paistsid vaid harvade lehtedega viigipuu ja ruloo nöör. Sama lugu oli köögiaknaga, uhkes üksinduses seisis seal üksnes vana transistorraadio, muidu oli see täiesti tühi. Tegelikult ta isegi luges vahel huviga mõnda kodukujundusajakirja. Ta ei otsinud inspiratsiooni oma kodu jaoks, sest polnud ju põhjust hoolitseda korteri eest, kus viibis vaid tema üksi. Ainult tema – väike tähtsusetu inimene või üldse mitte keegi. Teda ei märganud autod, mis sügispimeduses poriloikudest vett üles pritsisid, teda ei olnud kuulda – ta isegi ei kuulnud ennast õieti. Kodukujundusajakirju luges ta hoopis samal põhjusel, miks ta teiste inimeste akendesse vaatas. Ta kandus vaimusilmas teise maailma, sõbralike, sooja naeratuse ja suurte pehmete värviliste diivanipatjadega inimeste maailma.

Täna oli talle tööl peaaegu torti pakutud. Seda juhtus harva, sest postiosakonnas ei olnud enamasti põhjust midagi tähistada. Pealegi oli ta ise kohal vaid paar minutit korraga, kui tuli uue sorteeritud posti järele, mis tuli teistesse osakondadesse laiali viia.

Igal juhul, kui ta üheteistkümnendasse osakonda posti viis, siis istusid nad kõik seal ja sõid temale teadmata põhjusel torti. Üheteistkümnendasse oli alati veidi ebamugav posti viia, sest siis oli alati kohvipaus ja nad nägid, kuidas ta oma arvatavasti tobeda postiosakonna vormiga tuleb. Vorm oli selle kohta võib-olla palju öeldud, lihtsalt sinised püksid ja sinine jakk, aga kellelgi teisel selliseid rõivaid ju ei olnud ja silma torgata pole kunagi hea. Nad nägid teda sellegipoolest või õigemini nägi üks inimene. Too oli tõeline naljanina, kes heitis nalja kõigi ja kõige üle, ning iga asja kohta oli tal oma arvamus. Teised naersid selle inimese naljade peale ja enamasti paistsid tema arvamust jagavat, sest vastu ei vaieldud kunagi. «Tsau, postimees,» oli see mees täna kohvilaua tagant öelnud, käed risti rinnal ja jalad välja sirutatud. «Torti tahad?» Mees jätkas vastust ootamata: «Aga siis kihuta enne oma pisikese tõuksiga nüüd kiiresti selle trükkplaadi järele, mida ma küsisin eile ja küsisin üleeile. Kas te olete kõik seal postiosakonnas natuke arengupeetusega või oled ainult sina?» Teised naersid kas sõnu või postiljoni või äkki lihtsalt vana harjumuse tõttu. Torti ei antud, sest tal puudus pädevus käskjalana töötada ja inimeste jaoks asju ajada, tema ülesanne oli ju viia kohale post, mis talle anti.

Arengupeetust tal ei olnud. Haridust küll ka mitte, aga ta luges päris palju, ajalehti ja ilukirjandust. Oli pigem keskmiselt intelligentne, aga kindlasti mitte arengupeetusega. Esimestel kooliaastatel oli ta olnud päris tubli, aga pikalt see kesta ei saanud. Katrineholmis ei oldud koolis tubli, see oli täiesti keelatud.

Tegelikult ei tohtinud milleski tubli olla peale saalihoki, jalgpalli ja selliste asjade. Iga asja jaoks olid vaikimisi kindlad reeglid: milles tohtisid olla head hinded (kehalises), milles pidid olema halvad hinded (muusikaõpetuses, keeltes, tööõpetuses, käitumises), kus pidi olema keskpärane (ülejäänud ainetes), mida pidi kandma (õigete firmade poeriideid), mida ei tohtinud kanda (mütsi, prille, iseõmmeldud riideid), kus pidi elama (kortermajas), millised poliitilised vaated tohtisid olla (sotsiaaldemokraatlikud, aga kindlasti mitte kommunistlikud), millise saalihokiklubi poolt tohtis olla (KSK, mitte Värmboli). Esmajoones ei tohtinud välja paista ega teistsugune olla.

Stockholmis elava täiskasvanud mehe jaoks kehtisid muidugi teistsugused reeglid. Siin hinnati oma mõtteid ja teistsugust välimust peeti sageli positiivseks. Esmajoones oli vaja haridust ja head enesekindlust.

Elada oli raske. Kui ta oli väga väike, siis ema suri, isa töötas vahetustega trükikojas ning poja jaoks tal eriti aega ei jäänud. Isa armastas teda väga, kuid ei teadnud, kuidas kodu eest hoolitseda või last kasvatada. Ka tema lahkus siit ilmast pärast aastakümneid kestnud ahelsuitsetamist liiga vara, jättes endast maha suure augu.

Ta ise oli alati olnud teistsugune, kuid ei saanud kunagi päriselt aru, mismoodi. Jah, loomulikult oli ta alguses vale murret rääkinud, esimesed eluaastad olid ju möödunud Huskvarnas, ja ta oli sunnitud ka mütsi kandma, aga sellegipoolest – ilmselt oli peamine põhjus milleski muus. Juba siis oli kindlasti midagi valesti tema isiksusega. Päris väiksena oli ta ju olnud rõõmus ja avatud laps. Inimesed meeldisid talle, aga ta taipas varakult, et tema inimestele nii palju mitte. Peagi olid nad tema hea tuju ära võtnud. Selliseks, nagu ta praegu oli, oli ta ilmselt hakanud muutuma mängukoolis. Pidev kehaline väärkohtlemine vaheldumisi väljajätmise ja mõnitustega tegid temast vaikse varju ja lisaks röövisid kogu enesekindluse.

Seitsmeselt läks ta kooli siiski teatava uudishimu ja huviga. Tuli aga välja, et vastamiseks kätt tõsta oli täiesti võimatu, sest ei tohtinud ju arvata, et oled keegi. Kui temalt siiski midagi küsiti ja tal õnnestus ka vastus anda, siis hakkasid teised lapsed itsitama ja pilke vahetama. Kui ta vastas valesti, siis pahvatasid kõik naerma. Samas klassis käis mitu mängukooliaegset kiusajat ja need lapsed, kes teda veel ei tundnud, said ruttu teada, kuidas teda tuleb kohelda. Vahetunnis sai ta peksa, pidi endast pilkelaule kuulma või lihtsalt pealt vaatama, kuidas teised mängivad. Juba algklassides juhtus, et ta ei läinud mõnel päeval kooli, vaid jäi koju voodisse, sest oli haige – pea ja kõht valutasid – või teeskles haigust. Hinded kannatasid ja üheksandas jättis ta kooli pooleli. Ühes õmblustarvete poes anti talle niinimetatud pikendatud praktikakoht, mida ta ei valinud ise, ja ta tegi seal seda, mida kästi.

Tema jaoks olid kooliaastad mahavisatud aeg, aga võib-olla läheb lastel praegu juba paremini. Hiljuti räägiti uudistes edukast «Katrineholmi projektist», mida linna volikogu liige Göran Meijer nimetas algkooli järgi «Skogskulleni projektiks» ja kus esmakordselt oli kasutusele võetud tulemuslik kiusamisvastane programm. Ta mõtles, et huvitav, kas suurte sõnadega nagu «austus inimese vastu», «kehaline kontakt», «täiskasvanu juhendamine» ja «mentorlus» kirjeldatud uued meetodid lubasid ka Huskvarna murret ja Värmboli mütse.

Pärast õmblustarvete poe praktikat kolis ta Stockholmi Kungsholmenile ühetoalisse korterisse vanaema venna juurde ja läks täiskasvanute gümnaasiumisse põhikooli lõpetama. Vastu igasuguseid ootusi ja ilma kvalifikatsioonita õnnestus tal saada praegune töö. Vanaema vend oli ammu surnud ja korter kuulus nüüd talle.

Korraga tema mõtted katkestati ja ta kangestus. Peatus keset tänavat oma maja ees ülekäigurajal. Äsja kohatud mees tundus väga tuttav, nii et eneselegi teadmata põhjusel keeras ta ringi ja läks mehele järele. Sinised silmad ja blondid lokid, veidi innukas, kuid sihikindel ilme, arm vasaku kulmu kohal – kõik klappis. Kuid kas tõesti on võimalik, et ta tunneb ära inimese, keda pole näinud sellest ajast peale, kui oli kuus-seitse aastat vana? Ilmselt oli ta Katrineholmi projektile mõeldes lihtsalt kummitust näinud.

Kahtlus oli mõistusepärane, kuid tunnete poole pealt oli ta täiesti kindel. Seda inimest oli ta vaimusilmas näinud peaaegu iga päev. Polnud kahtlustki, et see oli tema.

Mees läks trepist alla metroojaama, astus kiiresti väravate juurde, kus harjunult sõidukaardi lugejast läbi tõmbas ja sisse läks. Perroonil võttis taskust kõmulehe ja lehitses seda rongi oodates.

Ta püsis mehest kogu aeg kümme kuni kaksteist meetrit eemal ja istus pingile mehe selja taga, mees ise jäi seisma, ajaleht käes. Mõtted kihutasid läbi pea ja ta ei leidnud oma tegevusele mingit mõistlikku põhjendust. Viimased kakskümmend aastat oli ta teinud üksnes tavalisi asju: sõitnud tööle ja koju, töötanud, poes käinud, söönud, maganud, käinud kinos või vahel jalutanud, lugenud ja telekat vaadanud. Nüüd oli ta äkki metroos, teel tundmatu sihtpunkti poole, jälitades meest, keda polnud kohanud nelikümmend aastat. Tekkis ootamatult mõnus tunne. Tema elus juhtus midagi, ta seikles ja nautis seda.