Kuidas elada maailma vanimaks inimeseks?

Jeanne Calment. Foto tehtud 18. oktoobril 1995. Prantslanna hoiab käes tõendit, et on ületanud absoluutse maailmarekordi ja elanud üle 120 aasta. Jeanne Calment elas 122 aastat ja 164 päeva, ta suri 1997. aastal. Foto: GEORGES GOBET/AFP/Scanpix

Ilmunud on Nicklas Brendborgi «Meduusid vananevad tagurpidi». See on lihtne ja humoorikas lugemine, tõsine teadus vaimukas vormis.

 

Molekulaarbioloog Nicklas Brendborg viib meid reisile maakera kaugeimatest nurkadest teadusuuringute viimase sõna juurde, et selgitada kõike, mida loodusel ja teadusel on pakkuda vananemise müsteeriumi lahendamiseks.

Nicklas Brendborg, «Meduusid vananevad tagurpidi». Foto: Raamat

Sajanditevanusest polaarhaist ja tagurpidi vananevast meduusist kuni meheni, kes paastus terve aasta, ja naiseni, kes muutis edukalt omaenese DNA-d – see raamat ajab iga eksperimendi, jutustuse ja müüdi jälgi, et muukida lahti surematuse saladus.

Raamatus kirjeldatud hämmastavad avastused ja füsioloogilised võimed, mis paistavad olevat lähemal maagiale kui tegelikkusele, sunnivad teid ümber hindama kõike, mida arvasite end vananemisest teadvat, ja paljastavad looduse saladused, et võiksite elada pikemalt ja paremini.

«Vananema peab, see on paratamatu. Meie teha on elamise kvaliteet ja kestvus. Kui vaid teaks, mille vahel ja kuidas valida. Nicklas Brendborg on teinud tänuväärse töö. Ta on kogunud kokku tähelepanekud ajaproovile vastu pidanud elustiilidest, värskematest teaduslikest avastustest ja tulevikku vaatavatest hüpoteesidest ning tõlkinud need arusaadavasse keelde,» soovitab Kristjan Port. «Ükski raamat ei pikenda elu, aga käesoleva lugemine mõjutab suhtumist iseendasse ja ümberringi toimuvasse moel, mis võib nihutada meile antud ebatavaliselt ebatõenäolise elu võimaluste piire. Seega on, mille vahel valida. Alustada võib käesoleva raamatu lugemisest.»

Nicklas Brendborg on Kopenhaageni ülikooli molekulaarbioloogia doktorant ja teda peetakse üheks kõige andekamaks nooreks teadlaseks oma erialal. Tema raamat «Meduusid vananevad tagurpidi» ilmus 2021. aastal ja see on osutunud väga menukaks mitte ainult Taanis, vaid ka paljudes teistes riikides. Arvustajad on ikka ja jälle kiitnud Brendborgi haruldast annet esitada keerukat reaalteaduslikku materjali lihtsasti mõistetavas ja humoorikas võtmes.

***

Vananemise rekordiraamat

Jääsinise Grööni mere pinna all libiseb mööda üüratu vari. Sel kuue-seitsme meetri pikkusel hiiglasel ei ole ruttu: suurim kiirus on 2,7 kilomeetrit tunnis.

Ladina keeles on tema nimi Somniosus microcephalus – «Väikese ajuga uneskõndija». Eesti keeles on tal veidi neutraalsem nimi: Atlandi polaarhai. Nagu ladinakeelne nimi vihjab, ei ole ta kuigi kiire ega eriti andekas. Ometi on tema kõhust leitud hüljeste, põhjapõtrade ja koguni jääkarude jäänuseid.

Meie müstiline teekaaslane annab endale aega, sest seda tal on. Kui Titanic uppus, oli see hai 286 aastat vana. Kui rajati USA, oli ta vanem, kui ükski inimene kunagi on olnud. Ja nüüd äsja on ta saanud 390-aastaseks. Sellest hoolimata on tal teadlaste hinnangul elada jäänud veel ligikaudu sada aastat. See ei tähenda muidugi, nagu poleks polaarhail mingeid muresid. Hai silmades elavad helendavad parasiidid, mis ta aegamööda pimedaks muudavad.

Ja ehkki tema suurus on muljetavaldav, on tal kõigi mittesöödavate kaladega ühine vaenlane: islandlased. Polaarhai liha sisaldab nii suurel hulgal mürgist trimetüülamiinoksiidi, et sellest jääb erakordselt johmaseks – «haijommi». Aga islandlased on ometi leidnud viisi, kuidas sellega toime tulla.

Polaarhai kuulub õigusega esikohale: ta on teadaolevalt kõige pikema elueaga selgroogne. Ja ta on tegelikult meie sugulane – see on küll üsna kauge sugulus, aga miljoneid aastaid tagasi oli meil ühine esiisa. Samal põhjusel on sarnasusi ka siseehituses: süda, maks, soolestik, kaks neeru ja imepisike aju.

Sarnasustest hoolimata on meie ja polaarhai vahel evolutsioonipuus siiski tükk pikka maad. Meie, inimesed, oleme imetajad ja meil on seepärast teatud fundamentaalsed jooned, mis ei ole ühised mitte ainsagi kalaga. Bioloogias on rusikareegliks, et mida lähemalt oleme mõne loomaga suguluses puhtevolutsiooniliselt, seda enam saame teda uurides teada iseenda kohta. See tähendab, et kaladelt saame teada rohkem kui putukatelt, ent kaladelt saame teada vähem kui näiteks lindudelt ja roomajatelt – rääkimata veel meie lähematest sugulastest, imetajatest.

Pentsikul kombel jagab polaarhai oma elupaika just nimelt ühe meie lähema sugulasega: see on kõige pikema elueaga imetaja, keda üldse leida võib. Kui õnne on, siis võib Gröönimaa vetes kohata 18 meetrit pikka ja 1000 tonni rasket grööni vaala. Injupiakid Alaskas peavad grööni vaaladele jahti – mida nad on läbi aegade alati teinud – ning leiavad aeg-ajalt vaalade rasvakihist 19. sajandist pärit harpuuniotsi. Need väga vanad leiud on üks põhjusi, miks arvatakse, et grööni vaalad võivad elada üle 200 aasta.

Võrreldes polaarhaiga ei ole seda võibolla palju, aga imetaja kohta on seda vägagi palju. Kalduvus kaua elada on grööni vaalal muuseas ühine paljude teiste vaaladega. Merest tulebki otsida, kui tahta leida loomi, kes elavad väga kaua.

*

Kui aga tahta leida pikaealisi imetajaid meie enda keskkonnast, maismaalt, siis ei tule otsida ei savannist ega puulatvadest. Kõige pikema elueaga maismaaimetajad elutsevad hoopis hooldekodudes.

Isegi ilma tehnoloogiliste abivahenditeta võivad inimesed elada üpris kaua võrreldes teiste imetajatega. Kui me vaid suudame vältida õnnetusi ja haigusi. Meie esiisad kiviajal võinuks vabalt elada üle 80 aasta. Ja moodsa meditsiini abil oleme hõivanud ülekaaluka esikoha imetajate vanusevõistluses. Vägagi võimalik, et prantslane Jeanne Calment, kõige vanem inimene, kes kunagi registreeritud, on ühtlasi kõige vanemaks elanud maismaaimetaja. Nii on see igatahes veel väga pikka aega.

See, et me elame kauem kui teised imetajad, ei tähenda siiski, et meie eluiga oleks kuidagimoodi rabavalt pikk teiste organismide kõrval. Võrreldes mõnede organismidega, kellega me planeeti jagame, oleme meie kõigest armetud ühepäevaliblikad. Isegi polaarhai ei suuda nendega sammu pidada.

Kõige paremad näited pärinevad taimede maailmast. Iseäranis puude jaoks ei ole vananemist üldse olemaski. Seda tuleb mõista nii, et puude jaoks ei kasva risk surra koos vanusega. Vastupidi. Sedamööda, kuidas puud kasvavad suuremaks ja tugevamaks, muutuvad nad üha vastupidavamaks ja risk surra muutub iga aastaga väiksemaks. Seni, kuni nad on nii kõrged, et tormis ümber kukuvad. Aga õnnetuse toodud surmal ei ole midagi pistmist vanadusega.

See tähendab, et mõned puud on tõeliselt vanad. Üks kõige vanemaid üksikpuid on Methuselah-nimeline igimänd, mille juured on Californias. Siis, kui Methuselah California mullast tärkas, olid Egiptuses püramiidid alles ehitusjärgus ja Põhja-Jäämeres Wrangeli saarel pidasid veel vastu viimased mammutid.

Ja ehkki ta on 5000 aastat vana, võivad mõne teise puuliigi esindajad veel vanemaks saada. 500-600 kilomeetrit Californiast idas, Utah Fishlake’i rahvusmetsas, kasvab Ameerika haab, kes on nimeks saanud Pando. Tegelikult ei ole Pando üksik puu vaid omamoodi superorganism – hiiglaslik juurtevõrgustik, mis hõlmab Tivolist viis korda suurema maa-ala ja mis on üle 14 000 aasta vana. Juurtest tärkab kogu aeg uusi puid.