Armastava isa ja aktiivse kirikuliikme laip leitakse punaste laternate piirkonnast. Mida ta sealt ometi otsis?

Foto: Shutterstock

Matthew Arlidge’i loodud uurija Helen Grace’i sarja esimene raamat «Uka-uka» ilmus eesti keeles 2017. aastal. Sel suvel ilmus sarja uus osa «Must süda».

Eileen ootab õhtul abikaasat ja muutub üha murelikumaks. Alan – armastav isa, aktiivne kirikuliige, igas mõttes hinnatud mees – ei ole kunagi ette teatamata koju tulemata jätnud. Kui hommik viimaks saabub, leiab see eest vaid pakikese ukselävel. Pakikese, milles peitub inimsüda. Alani süda.

Uurija Helen Grace ja tema meeskond avastavad Alani laiba tühjalt seisvast majast Southamptoni punaste laternate piirkonnas. Mida ta sealt ometi otsis? Kui sarnaselt tapetuna leitakse teine mees, süda välja rebitud, saab Helenile selgeks, et piirkonnas tegutseb sarimõrvar. Selgeks saab seegi, et surnud mehed ei olnud sedavõrd laitmatud, nagu välja paistis. 

Loe raamatust põnevat katkendit!

***

M. J. Arlidge, «Must süda». Foto: Raamat

Udu kandus merelt linna, lämmatades seda. See ligines nagu vallutajate armee, võttes enda alla maamärke, summutades kuuvalguse, muutes Southamptoni kummaliselt häirivaks paigaks.

Empress Roadi tööstuspiirkond oli vaikne nagu haud. Remonditöökojad olid tänaseks suletud, mehaanikud ja supermarketi töötajad koju läinud ning prostituudid hakkasid välja ilmuma. Lühikestes seelikutes ja nappides toppides naised kimusid sigarette, üritades jäises külmas mingisugustki sooja saada. Edasi-tagasi tammudes nägid nad vaeva, et ennast müüa, aga hämaruses meenutasid nad pigem kondiseid vaime kui ihalusobjekte.

Mees sõitis aeglaselt, libistades pilgu üle poolpaljaste narkomaanide. Ta mõõtis neid pilguga – aeg-ajalt sähvatas pilgus terav äratundmine – ja jättis siis kõrvale. Ta ei otsinud neid. Täna õhtul tahtis ta midagi erilist.

Lootus võitles hirmu ja pahameelega. Ta polnud mitu päeva muu peale mõelnudki. Ta oli nüüd nii lähedal, aga mis siis, kui see oli vale? Linnalegend? Mees tagus käega rooli. See naine peab siin olema.

Ei midagi. Ei midagi. Ei mi...

Seal ta oli. Seisis üksinda, nõjatudes vastu grafitiga täis soditud seina. Mees tundis ootamatut elevusesööstu. Selles naises oli midagi teistmoodi. Ta ei uurinud sõrmeküüsi, ei suitsetanud ega lobisenud teistega. Ta lihtsalt ootas. Ootas, et midagi juhtuks.

Mees pööras teelt maha, parkides auto silma alt ära võrkaia juurde. Ta pidi olema ettevaatlik, midagi ei tohtinud juhuse hooleks jätta. Ta silmitses tänavat, otsides elumärke, aga udu oli nad endasse mässinud. Nagu oleksid nemad kaks ainsad inimesed maailmas.

Mees läks üle tee naise poole, ent talitses siis end, aeglustades tempot. Ta ei tohi kiirustada – see oli asi, mida nautida. Ootusärevus oli vahel nauditavam kui akt ise – kogemus oli mehele seda õpetanud. Ta peab endale aega andma. Järgnevatel päevadel tahab ta neid mälestusi meenutada võimalikult täpselt.

Naine seisis mahajäetud majade rivi ees. Mitte keegi ei tahtnud enam siin elada ning need majad olid nüüd tühjad ja räpased. Need olid narkourkad ja magamiskohad, täis kasutatud süstlaid ja räpaseid madratseid. Kui mees üle tänava läks, tõstis naine pea, vaadates teda tiheda tuka alt. Ta ajas end seina vastast sirgu, ütlemata midagi, nookas vaid lähima tühja maja poole ja astus sisse. Mingeid läbirääkimisi ega sissejuhatust ei olnud. Nagu oleks ta oma saatusele alistunud. Nagu ta teaks.

Mees kiirustas talle järele, pilk naise tagumikul, säärtel, kontsadel, erutus kasvas iga hetkega. Kui naine pimedusse kadus, lisas mees tempot. Ta ei suutnud enam oodata.

Põrandalauad kriuksusid nende sisse astudes valjusti. Mahajäetud maja oli täpselt selline, nagu ta oli ette kujutanud. Ninna tungis tugev rõskuselõhn – kõik siin kõdunes. Ta kiirustas elutuppa, mis nüüd oli täis kasutatud stringe ja kondoome. Naist ei olnud. Kas nad mängivad tagaajamismängu?

Köök. Ikka ei midagi. Mees pöördus ja läks välja, trepist üles teisele korrusele. Igal sammul vilas pilk siia ja sinna, otsides saaki.

Ta jõudis esimesse magamistuppa. Hallitanud voodi, katkine aken, surnud tuvi, aga naist ei olnud.

Nüüd võitles raev ihaga. Kelleks see naine end peab, et temaga niimoodi mängib? Naine oli tavaline hoor. Koerasitt mehe kingatalla all. Ta veel näitab naisele tema sellise kohtlemise eest.

Mees lükkas lahti vannitoa ukse – ei midagi –, pöördus ja läks teise magamistuppa. Ta lööb naise lollaka nä...

Järsku nõksatas ta pea tagasi. Valu möllas tema sees – keegi tiris teda jõuliselt juustest, sundis tagurpidi vaaruma, ikka tagasi, tagasi. Nüüd ei saanud ta enam hingata – suu ja nina peale suruti mingi lapp. Kirbe terav lõhn tungis ninna ja instinktid ärkasid, aga juba oli liiga hilja. Mees võitles elu eest, aga kaotas teadvuse. Siis läks kõik pimedaks.