«Kas keegi tänapäeval teab, mis toimus neis koobastes tegelikult? Kui jutt on verest, ollakse vait»

Mircea Cărtărescu. Foto: ROMAN G. AGUILERA/Scanpix

Loomingu Raamatukogus ilmus rumeenia kirjaniku Mircea Cărtărescu novellivalimik «Ruletimängija», mille on tõlkinud Riina Jesmin.

Rumeenia ulmelise kirjanduse meistri Mircea Cărtărescu (sünd. 1956) kolm novelli tema debüütteosest «Nostalgia» juhatavad lugeja Bukaresti saladuslikesse tagahoovidesse ja maa-alustesse labürintidesse, kus kolm tegelast, kes on justkui elus mõistujutud, miksivad universumi rütme argise maagiaga: hulkur, kes viib Vene ruleti mängimise täiuseni ja paneb saatuse proovile, justkui eikuskilt välja ilmunud poiss, kes toob oma lugudega täiesti uued värvid kraavides mängivate laste ellu, ja arhitekt, kes avastab Dacia roolis istudes autopasuna tõelise jõu ja asub sellel komponeerima sfääride muusikat.

Loe raamatust katkendit!

***

Ruletimängija polnud mulle küll lähedane, aga ta oli olemas. Ja rulett oli olemas. Sa pole sellest midagi kuulnud, aga ütle mulle, mida oled sa kuulnud Agarthast(1)? Mina olen elanud neil ruleti uskumatutel aegadel, olen näinud varanduste kokkuvarisemist ja varanduste kogumist püssirohu kiskjavalguses. Ka mina olen väikestes maa-alustes saalides karjunud ja rõõmu pärast nutnud, kui viidi välja laiali lastud ajudega inimene. Olen tundnud ruleti suuri magnaate, tööstureid, maaomanikke, pankureid, kes vedasid kihla ülipöörastele summadele. Rohkem kui kümme aastat oli rulett meie pilvitu põrgu leib ja tsirkus. Kas tõesti pole sellest nelikümmend aastat sosinatki kuuldud? Aga mõtle, kui palju aastatuhandeid on möödas Kreeka saladustest! Kas keegi tänapäeval teab, mis toimus neis koobastes tegelikult? Kui jutt on verest, ollakse vait. Kõik vaikisid, või ehk jättis iga teadja pärast surma maha mõned kasutud leheküljed nagu need siin, mida loeb kondise sõrmega järge ajades üksnes surm? Igaühe isiklik surm, koos temaga sündinud must kaksik. Inimesel, kellest ma siin kirjutan, oli mittemidagiütlev, kõigist unustatud nimi, sest õige pea hakati teda Ruletimängijaks kutsuma. Öeldes «Ruletimängija», võisid rääkida vaid temast, ehkki ruletimängijaid oli küllaga. Mulle meenub ta hõlpsalt: tusane kuju, kolmnurkne nägu pika, kollaka ja kõhna kaela otsas, kuiv nahk ja peaaegu tulipunased juuksed. Asümmeetrilised, nagu mulle tundus, eri suurusega õnnetu ahvi silmad. Ta jättis kuidagi kasimata, räpase mulje. Nõnda nägi ta välja nii oma talukaltsudes kui ka hilisemates smokingites. Issand, millist kiusatust tunnen teha ka veidi hagiograafiat, heita tema näole lõputut valgust ja panna tal silmad leegitsema! Kuid ma surun hambad kokku ja neelan alla säherdused närused tõmblused. Ruletimängijal oli kurb nägu nagu jõukal talumehel, pooled hambad raua-, pooled söekarva. Sestpeale, kui ma teda tundsin, kuni tema surmani (revolvri, ehkki mitte kuuli läbi), nägi ta välja ikka ühtemoodi. Ja ometi oli ta ainus inimene, kellele oli antud heita pilk lõpmatule matemaatilisele Jumalale ja temaga rinda pista.

Mircea Cărtărescu, «Ruletimängija». Foto: Raamat

Mul pole mingeid teeneid, et teda tunda ja temast kirjutada. Ma võiksin, silme ees ainult tema nägu, rajada tohutult harulised tellingud, paberist Paabeli, tuhandeleheküljelise Bildungsroman’i, milles mina, alandlik Serenus Zeitblom, jälgiksin hingpakil uue Hadrianuse üha kasvavat demoniseerimist. Ja edasi? Isegi kui looksin absurdsel kombel selle, mida ma pole loonud kuuekümneaastase tööga, meistriteose, küsin, milleks... Minu lõppeesmärgi täitmiseks, mu suureks panuseks (mille kõrval kõik maailma meistriteosed on liiv liivakellas ja võilille­ehmed) piisaks sellest, kui paneksin kolme reaga kirja psühhopaadi tõuguelu etapid: julm sünge näoga laps, kes lõikab putukaid tükkideks ja tapab laululinde kividega, kellele pakuvad põnevust klaashelmestega mängimine ja hobuseraua viskamine vaia otsa (mulle meenub, et ta kaotas, kaotas pidevalt raha, klaashelmeid, nööpe ja seejärel kakles meeleheitlikult); nooruk, kellel tuli ette epileptilise raevu hoogusid ja oli tohutu erootiline himu; vang, kes mõisteti süüdi vägistamise ja röövimise eest. Ma arvan, et ainus «lähedane» sellel tema keerulisel eluetapil olin mina, võib-olla seepärast, et olime mingil määral koos olnud juba maast madalast, sest meie vanemad olid naabrid. Nii või teisiti ei löönud ta mind kunagi ega vaadanud mind nii kahtlustavalt kui teisi, kes nad ka polnud. Mäletan, et käisin tal mõne korra külas ka vanglas, kus ta siunas rohelises külmas kohtumistoas hirmsasti vandudes pidevalt oma ebaõnne pokkeris – ja küsis minult raha. Ta peaaegu nuttis alandusest, kuna ta tehti ikka ja jälle puupaljaks, kuna ta polnud kaardimängus ühelainsalgi korral tuhandetest suutnud teistelt raha koorida. Seal ta istus rohelisel pingil, sidekestapõletikust punetavate silmadega väike mehenäss.

Ei, mul on võimatu temast realistlikult rääkida. Kuidas kujutada realistlikult elus mõistujuttu? Kõik vigurid, kõik käänud või stilistiline automatism, mis sarnanevad veidigi proosaga, masendavad mind ja ajavad iiveldama. Ütlen veel, et pärast vanglast vabanemist hakkas ta jooma, käis kõige rohkem aastaga kohutavalt alla. Tööd tal ei olnud ning ainsad kohad, kust võis teda kindla peale leida, olid odavad kõrtsid, kus ta muide minu arvates ka magas. Teda võis näha ühe laua juurest teise juurde kõndimas, seljas silmanähtavalt joodikulikud rõivad (pintsak palja ihu peal, püksitagumik lohisemas mööda kõnniteed), kerjamas mõnda kannu õlut. Olen mitu korda näinud seda jubedat, mulle valusat, ent samas lõbustavat janti, mida kõrtsi püsikunded talle aeg-ajalt korraldasid: nad kutsusid ta lauda ja ütlesid, et ta saab õlle, kui tõmbab kahest tikust pikema. Ja kunded olid naerust nõrkemas, kui ta tõmbas rusikast alati lühema. Mitte kunagi – olen selles kindel – ei «võitnud» ta niimoodi õlut.

Umbes sedaaegu ilmusid ajakirjades mu esimesed jutustused ja mõne aja pärast esimene jutukogu, mida pean ka praegu oma parimaks teoseks. Toona olin õnnelik iga kirjutatud rea üle, tundsin, et ei võistle mitte ainult oma põlvkonna, vaid ka maailma suurte kirjanikega. Jõudsin pisitasa publiku teadvusse ja kirjandusmaailma, mind kiideti ja laideti ägedalt võrdsel määral. Abiellusin esimest korda ja tundsin viimaks, et elan. See sai mulle muide saatuslikuks, sest kirjatöö ei sobi tavaliselt jõukuse ja õnnega kuigivõrd kokku. Olin loomulikult oma sõbra unustanud, kui nägin teda mõne aasta pärast tema puhul kõige uskumatumas paigas: kesklinna restoranis, vikerkaarevärviliste prismadega küünlajalakobarate hämaras jampslikus valguses. Ma rääkisin vaikselt oma naisega ja lasksin pilgul saalis ringi käia, kui ühtäkki äratas mu tähelepanu rühm ärimehi, kes olid hõivanud laua, mis oli toidu all lookas. Nende seas ja tähelepanu keskpunktis oli tema oma pika ja kõhna näoga, pimestavalt uhkeis rõivais, ent ta nägi aukus ja kustunud silmadega endiselt välja nagu kaltsakas. Ta lösutas tülpinult toolil, samal ajal kui teised lobisesid üpris matsliku lustiga. Olen alati tundnud vastikust säherduste läikivate nägude ja siivutu surnumatja rõivaste vastu, millega nendesarnased inimesed on nõuks võtnud silma paista. Kuid kindlasti üllatas mind ennekõike mu sõbra materiaalse seisundi ootamatu muutus. Läksin nende laua juurde ja andsin talle kätt. Ma ei tea, kas ta oli mind nähes rõõmus, aga ta kutsus meid oma lauda ja sedamööda, kuidas õhtu öö poole kulges, hakkasid jadamisi vestlusse tikkuvate ohtrate banaalsuste ja tobeduste seas kõlama kahemõttelised sõnad, mõistatuslikud väljendid, mida ärimehed üle barokselt täis kuhjatud laua vahetasid ja millele ma ei osanud kuidagi reageerida. Pärast seda tundsin mitu nädalat kohutavat hirmu, et olin, olgu või alateadlikult, heitnud vilksamisi pilgu perspektiividele, mis kadusid lõpuks teistlaadi ruumi kui kodanlik maailm, milles elasin, isegi kui kunsti kapriisid sellele veidi värvi lisasid. Enamgi: mul oli tänaval ja isegi oma kabinetis sageli tunne, et mind jälgib, kont­rollib mingi määratlematu instants, mis hõljub lahustunult õhus nagu videviku­suits. Nüüd tean kindlalt, et mind kontrolliti tõesti hoolikalt, sest mul oli soovitatud alustada noviitsielu ruleti maa-aluses ilmas.

1) Legendaarne kuningriik, mis pidavat asuma Maa sisetuumas.