«Siin lamab meesterahva surnukeha. Ühtlaselt kortsuline nagu kulunud nahkkott»
13. september 2022, 12:47
/nginx/o/2022/09/13/14827449t1hf30e.jpg)
Lina Nordquisti romaan «Järgnen sulle» on haarav lugu inimlikust visadusest, armastusest ja perekonnasaladustest.
Autor kulgeb vahelduvates peatükkides kahe ajajoone ja vaatenurga vahel, põimides kokku Unni ja Kåra lugusid neid lahutavate aastakümnete lõikes. See on hingeminev väljarändajate lugu ning samas sünge ja käänuline peredraama.
1897. aastal põgeneb noorpaar üle mägede Norrast Rootsi. Unni on illegaalsete abortide tegemise eest napilt vangistusest pääsenud ja tema kõrval on rändur Armod. Kaasas vaid Unni pisipoeg Roar, kirsipuust ravimikarp ja armastus teineteise vastu, lähevad Unni ja Armod üle Rootsi piiri, et rajada kodu metsalagendikul asuvasse mahajäetud hütti.
1973. aastal istuvad kaks leske teineteise vastas laua taga, mille on seitsekümmend aastat tagasi meisterdanud Armod. Vananev Bricken kavandab oma mehe Roari matuseid minia Kåra valvsa pilgu all. Brickenit rõhuvad terve elu varjatud saladused. Kåra teab Roari kohta asju, mida on võimatu valjusti välja öelda. Toimub vaikuse duell, kui mõlemad naised ootavad, et üks neist teeks esimese liigutuse. Roar on surnud ja Kåra otsustab välja selgitada ammu maetud tõe.
Lina Nordquist (sünd 1977) on Rootsist Hälsinglandist pärit kirjanik, füsioloog ja poliitik. Alates 2018. aastast on ta Rootsi parlamendi liige. «Järgnen sulle» on tema esikromaan, selle tõlkeõigused on müüdud kaheteistkümnesse keelde.
Loe raamatust katkendit!
***
Raiesmik
Maastik päikese all on avali. Hääletu. Taamal metsas langevad maale tohutu suurte puude varjud, kuid siin läheduses pole midagi peale vanade raiemärkide, sademetest ja ajahambast nürinenud saejälgede ning paljaste kändude.
Siin lamab meesterahva surnukeha. Ühtlaselt kortsuline nagu kulunud nahkkott. Juuksed otsekui ahtalehisel villpeal. Valged ja õhukesed, lehvivad need kerges tuulevinus, mis mööda raiesmikku metsa suunas liigub. Mehe ümber kasvavad sõnajalad ja lähedasel oksal maandub kodukakk. Sipelgatel on kiire. Lagendiku kõrvalt metsast sirutavad puud oma juuri laiba ja kändude poole, suutmata nende heaks midagi teha.
Mehe peast eemale, mööda okkaid ja mulda hiilib paksu tumepunase vere hüübinud jälg. Nagu poolel teel seiskunud vesivagu. Jahitornist meest enam ei leia. Haav on suur ja läbib koljuluu, kuid tema ei halise, ei hinga, lihtsalt lamab siin metsa veerel, nagu elaks edasi, nägu puukroonide poole pööratud. Ta silmad on kinni, ta ei näe midagi. Teda pole enam olemas, ta ei näe enam kunagi, kuid varesed näevad teda kindlasti. Ja mina.
Kåra
Köögilaua taga
«Kahe nädala pärast reedel?»
Neid sõnu lausudes paistab mu ämm olevat pinges.
«Sobib,» vastan mina.
Selge see, et Bricken on ärritunud – ta mees suri ja praegu on meie ees söögilaual dokumendid, sest me püüame korraldada matust. Kõigil blankettidel on mu äia Roari nimi, ta kaltsuvaibaga kaetud hernesroheline leentool on tühi. Ämm näpib väikest armi oma juuksepiiril. Hall kampsun, valged juuksed, valged, päris lopsakad kulmud ja paberjas nahk. Tedretähnid ja maksaplekid. Ei temal ega mul pole jalas alt laienevaid pükse, oleme nende jaoks liiga vanad. Viiskümmend kolm ja kaugelt üle seitsmekümne, aga mõlemad ühtmoodi kurnatud. Mõelda, et oleme siin selles majas tüüdanud teineteist kolmkümmend aastat. Ja tema, mu äi, ei sündinud küll siin, kuid just siin õppis ta kõndima. Ta elas selles majas tegelikult kogu eluaja.
«Kirst ja muldasängitamine.»
Seda öeldes vaatab ämm teksti paberitel.
«Urn,» vastan mina.
«Kirst.»
«Miks sa siis üldse küsid?»
«Ma ei küsinudki.»
Kumbki ei lausu enam sõnagi.
Ma keetsin mune, ja alles siis tuli mulle meelde, et see oli äi, kes tahtis alati mune süüa, mitte meie ämmaga. Toas, kulunud tugitooli sügavuses on veel Roari, aga see on ka kõik. Ta puhtakspestud kruus seisab sinaka kapiukse taga valamu kohal, ristsõnakogumik on avatud ja küllap tiirleb maakera edasi, kindla peale tiirleb, isegi märkamata, et midagi üldse juhtus. Brickenil on jämedad prilliraamid, need jõllitavad ja uurivad. Ta prillid on nagu sangadega suurendusklaasid: need muudavad silmad pruunideks keradeks ja ta näeb kindlasti kõike, mis ma teen. Meie Brickeniga oleme ühel nõul hapniku suhtes siin köögis, ma vaatan akna poole, püüdes mitte näha tolmust jäigaks muutunud pitskardinaid. Kuiv ja pruunikas, hilissuviselt väsinud muruvaip akna taga. Nüüd oleme siin ainult meie kahekesi, lähima naabri juurde on peaaegu kilomeeter. Küla ise asub kahekümne viie minutise reipa kõnni kaugusel, aga sealgi pole enam kuigi palju alles. Ainult üks väike poeke, kaks uut lamavat politseinikku ja mõned täiskritseldatud eterniitfassaadid. Ja siis muidugi saekaater. Tara kisub kiiva, paar lauda on puudu ja otse varbade taga on hakanud võimust võtma puud, minnes tasapisi üle päris metsaks. Ilmast pole midagi rääkida, kumab õhtune päikesevine, kuid murule ei lange ühtki valguskiirt. Meie Brickeniga muudkui vaikime. Raadio on sisse lülitatud. Pantvangidraama Stockholmi pangakontoris sai vist läbi. Kuus päeva pantvangis, mille muuga siin ikka võrrelda saab? Ja Ferdinand Marcosest sai just eluaegne president: omal soovil, olen selles kindel. Aga kes annaks mulle eluaegse tiitli? Ma ei taha siin olla, aga kuhu mul minna on?
Bricken muudab asendit, silub käega üle selja. Ta keha on kui pragunev savi ja ma ei söanda talle otsa vaadata.
«Kohvi juurde?»
Juba ta kallabki lisa, minu vastust ootamata. Laual ruuduline vahariie, plasttermoses kohv ja sinilillelise mustriga mokatassis suhkrutükk. Tublidus ja heaoluühiskond. Isver, kui ämm vaid teaks, mis kõik juhtus, kui ta mujale vaatas. Korts ta kulmude vahel ei märgi mitte ainult keskendumist, ta peab kasutama mõlemat kätt, et kohvi maha ei loksuks.
«Aitäh.»
«Sa tahad ju muidu ikka kohvi juurde.»
Ma ei vasta. Ta paneb oma tassi ühe suhkrutüki ja valab termose selle peale tühjaks. Tassid on liiga väikesed, ma olen alati seda arvanud. Nende kõrvast ei saa isegi kinni hoida, selge see, et Roar jõi kohvi parema meelega metsaettevõtte kruusist. Brickeni kohv on liiga lahja nagu ikka. Ta vaatab mulle otsa, justkui küsides, mis ma arvan, kas kohv maitseb. Ma ei taha rohkem luisata.
Vaikus lasub meie kohal nagu kaas. Mu rinnus kriibib, kui mõtlen, et Bricken võib-olla teab, kuigi me olime alati nii ettevaatlikud. Ta põskedel ja laubal on peenikeste lõhkenud veresoonte võrgustik – vist umbes üks soon aastas. Üks – erepunaste harudega – näeb välja nagu ämblik. Puukroonid õõtsuvad, kõik peale meie rajaka remmelga, millel on alles vaid ainus kiikuv raag. Tuleb üks neid sügiseid, mil oksad murduvad ja kukuvad samblale ning aiamööbel läheb tuule käes ümber. Ilm, mida ma ei tahaks kunagi tekitada majas sees.
«Mis sa arvad, kas siis, kui meie Kurrbits kadus, läks ta sinna, kus Roar praegu on?» küsib Bricken, vahtides pilku pööramata aeda akna taga.
Ma ei vasta. Mul on muulegi mõelda kui surnud kassile.
Telekas algab kohe «Stseenid ühest abielust», aga mina ei viitsi küll vaadata, kuidas nad teineteisel silmi peast kraabivad, meil endalgi on muresid. Kas ma olen edasi vait selle kohta, et kribin end öösiti, kas vaikin tablettidest ja puukuurist ja ventiilist, või siis hakkan käratsema nagu hanekari taevalaotuses? Kui hääl ikka kannab.
On Põhja-Rootsi suvi, looduse oma küünlavalgus. Öösel on päike ja kuu kõrvuti ning varsti hakkavad üksildased muremõtetega inimesed helistama raadio õhtusaatesse. Ma tean, mis tunne neil on. Mul on siledaks harjatud juuksed ja huulepalsam ja soki sees mentaalne rõhknael. Olin seitsmeaastane, kui esimest korda hirmust püksi pissisin, olin neliteist ja see muudkui jätkus, kuni sain kolmkümmend kaheksa, nelikümmend seitse, viiskümmend kolm. Mu süda on nagu vares kõrgel puuoksal. Vahel ta kraaksatab kusagil kaugel, sageli tuleb lähemale. Küllap ma sündisingi sellisena, kuid mõnikord küsin endalt, miks valis vares just minu. Kuigi see sobib: kui hirmud tulevad, siis sosinal, hilissuviselt leebena. Nii on see aastatega kujunenud. Kui olin noorem, oli asi veel hullem, kuigi mul tegelikult ei olnud vaja midagi karta. Siis.
Ma tahan, et Roari lesk paluks minul oma mehe matus korraldada. Just mina peaksin kõigile helistama ja teatama. Olema see, kes otsustab, mida Roarile selga panna. Kellel palutakse rääkida Roari elus ette tulnud sündmustest ja kes otsustab selle, kas tellitud solist laulab Tove Janssoni «Sügislaulukest». Aga Brickenilt pole ometi võimalik seda paluda. Nii ei lausu ma matuse kohta sõnagi. Kui ma Brickenile räägiksin, mida ma tema ära olles tegin, peaksin vist oma kodinad võtma ja siit kaduma. Või pandaks mind hoopis kusagile luku taha istuma. Selle asemel võtan ühe moosiküpsise ja hammustan sealt tükikese. Istume veel natuke aega. Üksinda, kuigi kahekesi. Mälume ja vaatame, mis saab. Me jagame edaspidigi seda maja, nagu alati, alates ajast, kui ma abiellusin Brickeni ja Roari pojaga ning miski ei kujunenud selliseks, nagu olin lootnud. Üks kärbes sumiseb vastu köögiakent. Tahab välja, nagu minagi.
Esimesena katkestab vaikuse Bricken.
«Kas sa teadsid, et Roari ema ja isa tulid metsast välja just nende mändide juures?» küsib Bricken ja noogutab akna poole. «Unni ja tema Armod valisid oma kodu jaoks selle sopikese siin metsas, kuhu paistis kõige rohkem päikest. Nad tulid kogu tee Norrast siia jalgsi, kaasas ainult väike poisslaps, kompsuke lakitud puulaekaga ja söögikott.»
Bricken kohendab jalaga vaipa ja vaatab enda ümber, nagu püüaks selles ajapitseriga köögis leida midagi tujutõstvat. Siin on kõik ajast ja arust, ka meie temaga, kuid Brickenil on endiselt kõige peenemad köögikapid. Ja tema sai ju juubeliks kööki laminaatlaua. Ma ise sain uue kella. Bricken otsib silmadega veel midagi uhket, leiab mõlkis alumiiniumkastruli ja vuukidesse sööbinud rasvaplekid ning peatub kollaseks tõmbuvatel kunstmaterjalist pitskardinatel. Siis märkab ta läiget aknaplekil – seal on mõne aasta tagusest ülevärvimisest järel märke läikivast valgest värvist. Bricken tõmbab sõrmedega üle selle.
«Rahu talu oli väiksem, kui nad siia sisse kolisid, ja lagunenud. Tare oli enne seda seisnud pikalt mahajäetuna. Küllap see tundus neile lihtsalt üks tilluke kulunud hall laik puutüvede taustal. Siin on hea turvaline olemine, arvasid nad kindlasti. Sellest saabki meie kodu. Ja vast oli ka metsaomaniku jaoks tore, et leidis inimesed, kes tahtsid maja eest hoolt kanda, kuigi ta võttis selle eest kõva raha.»
Unnist ja Armodist olen ma kuulnud palju räägitavat. Mõnikord soovisin, et oleksin ise Unni: armastatud, tugev ja valmis minema. Jättes kõik sinnapaika. Ja juba tärkavadki mu peas mõtted, kuidas kõik oleks võinud olla.