Saksa poliitik Thilo Sarrazin: sisseränded ja vallutusretked on ajaloos vaevu eristatavad

Dr Thilo Sarrazin. Foto: Manja Elsässer/Imago/Scanpix

Inimkonna ajalugu on alati iseloomustanud rändeliikumised. Pidevalt on selgunud, et immigratsioon on tulnud sisserändajatele kasuks.

Seevastu immigratsiooni sihiks olnud rahvastele ja ühiskondadele on suur sisserändajate hulk peaaegu eranditult tähendanud ohtu nende ühiskondlikule stabiilsusele ja elukorraldusele. Sisseränne pole kunagi olnud ajalooliselt vältimatu. Ikka ja jälle on rahvastel ja ühiskondadel õnnestunud pikka aega edukalt kaitsta end ja oma kultuuri soovimatu immigratsiooni eest. Thilo Sarrazin näitab seda oma põhjalikus ülevaates rändeliikumistest inimkonna ajaloos.

Saksa majandustegelane ja poliitik Thilo Sarrazin on tänapäeva Saksamaal tõusnud üheks kõige silmapaistvamaks poliitiliseks mõtlejaks. Talle kuulus tähtis roll Saksamaa ühendamise käigus tehtud finantsreformis ja erastamises. 2010. aastal avaldatud raamatus «Saksamaa käib maha» (eesti keeles 2013) kritiseeris ta Saksamaa sotsiaal- ja haridussüsteemi, kuid eriti terava ühiskondliku debati vallandas see immigratsioonipoliitika alal.

Loe katkendit Thilo Sarrazini raamatust «Piirideni jõudnud riik».

***

Sisseränne, vallutamine ja võimuvahetus käivad tihti käsikäes. Kord leiavad nad aset ühel ajal, kord eelneb sisseränne. Kord tuleb sisserände tagajärjel kõigepealt vallutus, siis võimuvahetus. Üksnes haruldaste kombinatsioonide ning ajalooliste juhtumustena on sisserände mis kokkuvõttes toovad sihtala põliselanikele kasu, kuid ajaloolises vaates on need erandid, mis lähevad vaevu arvesse.

Thilo Sarrazini, «Piirideni jõudnud riik». Foto: Raamat

Tervikuna selgub: ajalooliselt tõendatud sisseränded tulid enamasti päris- või põliselanikkonnale kahjuks. Sageli tähendasid need varasemale rahvale elu ja tervise kaotust, rõhumist, vaesumist ja mandumist ning ränki ja kestvaid tagajärgi kultuurile. Väga tihti, peaaegu enamasti, põhjustas sisseränne tervete hõimude ja rahvaste hukku. Ühtlasi tekkisid niiviisi, ehkki peamiselt sajandeid kestva verise etnogeneesina, uued rahvad ja riigid, mis kujutasid uut sulamit hukkunud rahvaste riismeist ja võidukaist sisserändajaist.

Levinud tunne, et vastuvõtvale rahvastikule on sisserände riskid tunduvalt suuremad headest võimalustest, pole tingitud üksnes eelarvamustest. Pigem väljendub selles tundmuses ajalooliste kogemuste summa. Ajalooliselt tõendatud sisserännetest kannatas põliselanikkond enamikel juhtudel sisserände tõttu tõsist kahju. Seda ma selles peatükis kirjeldangi. Samuti kirjeldan, kuidas rahvad, kultuurid ja riigid oskasid soovimatule sisserändesurvele vastu hakata ning saavutasid tõepoolest edu, mida jätkus tihti sajandeiks.

Diferentseerunud tsivilisatsiooni ja võrdlemisi kõrge elujärjega ühiskonnad on kujutanud kogu inimkonna ajaloos pidevalt eelistatud sihtkohta sisserändele vähem rikastest ühiskondadest. Tihti võttis see ränne vägivaldseid vorme. Jõukad ja edumeelse tsivilisatsiooniga ühiskonnad jäid seda hõlpsamini kestma, mida tõhusamalt nad mõistsid oma asualasid kaitsta ning võõrastele rahvastele sõjaliselt vastu hakata. Limes Romanus ja Suur Hiina müür on omaenda kultuuri ja tsivilisatsiooni kaitseks tarvitusele võetud suurejooneliste meetmete kontrapunktid.

Pealegi tõendavad nad, et säärased soovimatu sisserände eest kaitseks tarvitusele võetud abinõud olid ajaloos väga kaua edukad.

Umberto Eco eristab migratsiooni ja immigratsiooni: «Immigratsiooniga on tegemist üksnes siis, kui immigrandid (kes on vastu võetud poliitilise otsuse põhjal) võtavad hulganisti omaks selle maa eluviisi, kuhu nad sisse rändavad. See-eest migratsiooniga on tegu siis, kui saabujad (keda keegi ei suuda piiril peatada) muudavad maa kultuuri põhjalikult.» Euroopale prognoosib Umberto Eco laiaulatuslikku migratsiooni, mis muudab maailmajao multietniliseks, võib avaldada «veriseid tagajärgi» ning tema veendumuse järgi «teatud ulatuses avaldabki. Need tagajärjed on vältimatud ja kestavad kaua.» Immigratsioone peab Umberto Eco «poliitiliselt kontrollitavaks, migratsioone mitte, need sarnanevad loodusjõududega».

Ajaloolist determinismi ja defetismi, mis väljendub Umberto Eco hinnangus, mina ei jaga. Siiski peab paika, et sisseränded ja vallutusretked on ajaloos vaevu eristatavad. Inimkonna ajaloos olid nad tihti seotud laastamistöö, kultuuride mandumise ning vastuvõtvate rahvaste elutingimuste halvenemisega. Võitjad ja eelistatud olid pikas vaates peaaegu alati sisserändajad, kui nad suutsid saavutada poliitilise võimu ja/või demograafilise ülekaalu. Põliselanikkond kannatas sagedasti rõhumist ja ränka ebavõrdsust, kui ta üldse ellu jäeti. Teatud erandeid tuli ette, kui sisserändajad olid kultuuri ja teadmiste poolest vastuvõtjatest üle ning neid ei olnud väga palju. Minu tees kõlab lühidalt nii. Kontrolliks võtan ette rännaku läbi inimkonna ajaloo.

Allpool võtan ajalooperioodide kaupa kokku rändeliikumised koos sündmustiku ja põhjustega ning vahekokkuvõttes vastan järgmistele küsimustele.

– Millised tagajärjed olid rändel pärisrahvale ja sisserändajaile?

– Millist kasu ja kahju kellelegi tekkis?

– Kui kaua läks aega, kuni lõimumine suurema sisserände järel lõpule jõudis või erinevatest gruppidest etnogeneesi teel uus rahvas kujunes?