Tiit Trofimov: käitu lapsega nii, nagu sa käituksid selle väikse lapsega, kes sinu sees elab

Tiit Trofimov. Foto: Kai-Kuusik Greenbaum

Käes on sügis, mil lapsed käivad kooli ning paljud neist tunnevad vanemate poolt survet. Enesearengu teejuht Tiit Trofimov kirjutab enda raamatus «Lõpp on algus», et endiselt näeb väga palju, kuidas vanemad ootavad lastelt ainult kõige paremaid tulemusi ja hindeid ning kui laps tuleb koju millegi vähemaga, ei suuda vanemad pettumust varjata.

Viis miinus? Me ju rääkisime, et sa pead rohkem pingutama! Kõigest kolmas koht? Trennis sa suutsid ju kaugemale hüpata! Kui selline suhtumine on pidev, siis mis toimub lapse sees? Trofimov selgitab, et juhul tunneb laps, et ükskõik mida ta teeb, seda ei ole piisavalt. Aga selle uskumusega loob laps edaspidi oma elu. Ta ei ole endaga iialgi rahul, alati on vähe, isegi kui pangas on seitsekümmend miljonit.

Kui sa oled sina ise, siis sa oledki piisav

Trofimov nendib, et kui sul on mask ees, ei saa sa kunagi piisavaks, sest sa ei ole see, kellena end esitled.

Ta soovitab, et ära pane last trenni selleks, et temast olümpiavõitja teha. Ja ära arva, et kuna sa oled ise eluaeg golfi mänginud, peab ka su lapsest golfimängija saama. Sageli jõuab lapsele alles 20–25 eluaasta vahel kohale, et see pole üldse tema hinge tee, mida teda on sunnitud käima. Küsi, mille vastu ta ise huvi tunneb. Ja kui tundub, et ta alles otsib oma rada, siis lase tal seda teha, las ta proovib erinevaid alasid, ära pahanda temaga järjekordsest trennist äratulemise pärast.

Ta paneb südamele, et üks hullemaid asju, mida sa lapsele teha saad, on panna ta uskuma, et sa armastad teda ainult siis, kui ta teeb sinu tahtmist. Kui ta toob koju ainult viisi, käib selles trennis, mis sulle meeldib ja saavutab seal ainult väga häid tulemusi. Laps peab tundma, et sa armastad teda alati, ükskõik mis juhtub; armastusel ei ole hinnalipikut küljes. Ainult nii kasvab temast inimene, kes tunneb, et on piisav. Ja kui sa mõtled, et nii kasvatatakse lumehelbekesi, siis mina ütlen, et ei kasvatata. Nii kasvavad enesekindlad inimesed, kes pingutavad sellepärast, et nad tahavad midagi hästi osata. Sellised inimesed tahavad avatud südamega maailmas midagi ära teha.

Kui laps tunneb, et ta ei ole kunagi piisav, ei saavuta ta piisavustunnet kunagi

Trofimov korraldab juba mitmendat aastat meeste väeringe, kus mehed räägivad turvalises keskkonnas oma tõelistest tunnetest. Liiga paljude mureks on just seesama: vanematele tõestamise vajadus, ebapiisavustunne, enese mitte armastamine.

«Minu kogemuse järgi vajavad poisid palju tuge, kui nad on 15–20-aastased, sest see on murdepunkt, mis otsustab, kuhu nad oma eluga jõuavad. Aga just siis ootavad vanemad, väga sageli isad, neilt häid tulemusi ja jagavad lahkesti rahulolematust: sa oled mõttetu tüüp, sinust ei tule iial midagi, sa pead minu äri üle võtma, aga kuidas sa seda teed, kui sul sellised hinded on, sind ei huvita ükski normaalne asi jne,» kirjeldab ta.

Ja siis toovad emad nuttes lapsi teraapiasse ja küsivad, kuidas see laps küll nii katki on. Sageli isad solvuvad, sest nad ei oskagi teistmoodi, neid endid on samamoodi kasvatatud. Sellepärast Trofimov rõhutab alati, et keegi peab need mustrid murdma. Ära utsita last kogu aeg tagant, vaid peegelda, suuna, vestle. Ära suru oma tahtmist peale, vastasel korral kaotad lapsega usaldusliku kontakti. Ta hakkab sind vihkama ja sinu vastu protestima, sest sa tõukad teda oma hinge teelt kõrvale. Mõni lapsevanem ütleb, et laps peab tegema samamoodi, nagu tema ise tegi, sest tema saavutas ju edu, tema teab, milline on edu valem. Kes ütleb, mis see edu üldse on? Milles edukust mõõdetakse? Kas suur maja, suur palk, suur ettevõte tähendavad edukust? Aga kuidas jääb läheduse, armastuse ja rahuga? Kui sa seesmiselt rahul ei ole, siis milles sa üldse edukas oled?

Trofimov ütleb, et on oma poegi püüdnud niimoodi kasvatada, et nad tunneksid, et nad on piisavad. Ta püüab neile öelda nii tihti kui võimalik, et nad teevad ägedaid asju, astuvad julgeid samme ja võtavad vastu võimsaid väljakutseid. Ta ütleb neile, et see on okei, et nad said kolme, kõige tähtsam on edasi liikuda. «Võib-olla polegi matemaatika või keemia nende ala, mulle need ka ei sobinud. Kui sa last kolme eest tunnustad, siis tahab ta järgmine kord nelja saada, sest saab siis ju veel rohkem kiita. Võib-olla ta on võimeline viisi koju tooma, aga ära tambi teda halvema hinde pärast maha. Käitu lapsega nii, nagu sa oleksid soovinud, et sinu vanemad oleksid sinuga käitunud. Kas sa oleksid tahtnud, et sinu isa oleks sulle iga päev öelnud, et sa ei ole midagi väärt enne, kui medali koju tood? Milleks sul oma lapse medalit vaja on? Kellele sa seda näidata tahad?» arutab ta.

Trofimov ütleb kokkuvõttes, et iga mees on isaks väiksele poisile enda sees, iga naine on emaks väiksele tüdrukule enda sees. Kui sa oma sisemise lapsega kontakti saad, on see kõige esmane tervendus. Käitu oma lastega nii, nagu sa käituksid selle väikse lapsega, kes sinu sees elab. Kas sa hakkaksid iseennast peksma? Kas sa paneksid ta nurka seisma või tutistaksid? Vaatle, kas sa teeksid endale seda, mida sa lapsele tegema hakkad. See on võtmekoht.