«Ma hakkan kohe nutma, aga õnneks saan ma need pisarad viiesajakroonistega ära kuivatada»

Taavi Turk Foto: Erakogu

Loe katkendit Taavi Turki raamatust «Minu Taani. Eesti viiking trussikuid õmblemas».

Lavaehitusega seotud projektidest on ilmselt üks meeldejäävamaid iga-aastane Herningis toimuv kevadine ratsasõu, mis on kui korduv õudusunenägu. Uue lavatöölisena on päris kummastav näha, et lavatööliste Facebooki gruppi potsatab korraga suur hulk vabasid vahetusi alates neljatunnistest kuni kaheteisttunnisteni.

Dialoog minu ning teiste uute lavaehitajate vahel näeb välja umbes nii:

«Kuule, nägid sa kõiki neid uusi vahetusi hobusemessi ajaks?»

«Jaa! Miks neid nii palju on? Tavaliselt napsavad vanad olijad kõik sellised vahetused kohe ära...»

«Mul savi, ongi meile rohkem vahetusi ja raha.»

Võib julgelt öelda, et nali on meie kulul. Nimelt, miks on vaja ratsasõu jaoks tohutut kogust lavatöölisi. Eks ikka selleks, et sõu ja võistluste ajaks terve hord hobuseid kuhugi messikeskusse majutada. Ma isiklikult olen küll vägagi ratsutamiskauge inimene, ning ma ei oska keskmise sõuhobuse elust ja olust väga täpselt rääkida, kuid eeldatavasti poputatakse neid elajaid päris korralikult. Eks ma isegi poputaks, kui mu hobune maksaks sama palju kui mõni väiksem kinnisvaraobjekt.

Niisiis, kuna messikeskuse põrand on aga enamjaolt betoonist, ei kõlba hirmkallitel hobustel seal sellisel kujul aega veeta ja selle olukorra lahendamiseks kutsutakse kohale lavaehitajad. Viimaste ülesanne on messikeskuse kolossaalsete hallide põrandapinnast suurem osa ära pehmendada. Selleks on vaja kohale vedada tonnide kaupa raskeid keeruliselt transporditavaid kummimatte, mis tuleb äärmiselt täpselt hallipõrandale asetada. Kaks inimest korraga, matt mati haaval, sadu ja tuhandeid kordi järjest. Pärast seda kaetakse need matid spetsiaalse liivaseguga, millesse on lisatud minu mäletamist mööda kas siis puuvillahelbeid või midagi muud pehmendavat. Õigupoolest ehitatakse tervele messikeskusele uus, ajutine pehme liivapõrand, kus autohinnaga hobused saaksid rahus ringi kepsutada.

Ja see on veel kogu selle projekti kõige lihtsam osa.

Pärast nädal aega kestnud messi peab need matid sealt põrandalt ka kuidagi ära saama. Oluline on aga siinkohal hetkeks mõelda, mida teevad hobused enda vabal ajal. Nad roojavad ja urineerivad sinna, kuhu juhtub. Ehk et sõnnikust saab lihtsasti lahti, aga kõik see uriin, mis sinna liiva sisse rändab, sinna ka jääb, eriti kuna liivasegusse on lisatud erinevaid pehmendajaid, mis vedeliku endasse imavad.

Ja just täpselt sellist imelist kooslust kutsutaksegi eemaldama lavaehitajad. Märg, raske, kinnitambitud liiv, katmas räpaseid, raskeid ja haisvaid kummimatte. Liiva pühib enamalt jaolt ära traktor, aga need rõlged matid tuleb sellegipoolest kondirammuga ükshaaval maast lahti kangutada ja siis mitme inimese koordineeritud pingutusel puhtaks kloppida, ning ilusti paigutatuna taas alustele kuhjata. Selline töö tundub okei paariks tunniks, aga kaks-kolm päeva järjest, kaksteist tundi päevas maast roppraskeid matte niisketes haisvates kinnastes üles kangutada on õudus. Pole ime, et kogenumad lavakutid ja -neiud need vahetused ära põlgasid.

Istume siis teise päeva lõpus mativirna otsas ja räägime võileiva kõrvale juttu.

Harry, ühtviisi higine ning üleni kuseliivane: «Taavi, kuidas olemine on?»

«Ma hakkan kohe nutma, aga õnneks saan ma need pisarad viiesajakroonistega ära kuivatada.»