Ekstreemne sünnipäevatervitus, mis taanlaste jaoks on kaunis tavaline

Taavi Turk saates "Õhtu!". Foto: Pilt videost

Loe katkendit Taavi Turki raamatust «Minu Taani. Eesti viiking trussikuid õmblemas».

Pidustustest ja sünnipäevadest rääkides peab kindlasti ära mainima ka ühe ühtaegu kummalisima ning samas naljakaima traditisooni: kui sa oled Taanis elav kahekümne nelja aastane noor ja sa ei ole kahekümne viiendaks eluaastaks veel abielus, siis on su sõpradel kombeks sind sinu enda sünnipäeval kuskil avalikus kohas kas aia, posti või puu külge kinni siduda ning tohutu hulga kaneeliga üle puistata. Ja selle tohutu hulga all ei mõtle ma peotäit või paari pakikest, vaid kilode ja kilode viisi jahvatatud kaneeli. Kogused on sellised, et tihtipeale ei kasva kaneelipommitatud puu ümber enam murugi ning tänavasillutis jääb päris pikaks ajaks pärast sellist aktsiooni plekiliseks. Lisaks kaneelihulgale ei pruugi sõbrad sind koheselt lahti lasta, vaid jätavad sind tervele maailmale vaatamiseks vürtsises pilves konutama.

Taavi Turk, «Minu Taani: Eesti viiking trussikuid õmblemas». Foto: Raamat

Kui enamikule kaneelitatutele kallatakse lihtsalt kaneel pähe, siis fantaasiarikkamad kaneelitajad valivad ka muid mooduseid, kuidas enda sõpru veidi vürtsisemaks muuta. Kes kasutab kaneeliga täidetud lehepuhurit, kes ostab kaneelitamise jaoks spetsiaalselt kaneeliga täidetud tulekustuti. Üks on kindel: terve järgneva nädala lõhnab ohver nagu magus kaneelirull ega soovi selle vürtsiga tükk aega mingit kokkupuudet. Niisugune ekstreemne sünnipäevatervitus on taanlaste jaoks küll kaunis tavaline, ent nagu arvatagi võib, plaanib sünnipäevalaps juba varakult ette, kuidas oma sõprade eest aegsasti pageda, ning samamoodi planeerivad sõbrad juba varakult ette, kuidas ohver päeva jooksul ootamatult ikkagi tabada, et ta seejärel kaneeliga üle kallata. Mis muudab terve traditsiooni veelgi kummalisemaks, on selle suur menu: üpris tavaline on hommikul läbi linna tööle minnes komistada vähemalt ühe või kahe kaneelikuhila otsa valgustiposti ümber. Loomulikult ei viitsi ega oska vürtsipommitajad seda läga ise ära koristada ning sellised kaneeliplekid haihtuvad alles aegamööda, Taanile omaste aasta ringi kestvate vihmavalangutega.

Üks totramaid kaneeli-juhtumeid meenub mulle ühe mu kursusekaaslase, pika, kiitsaka Taani moedisaineri Casperi sünnipäevast. Nimelt kujunes meie kursusel välja päris suur ja omavahel tihedalt läbi käiv sõpruskond. Tolleks päevaks olime planeerinud meie kõikide lemmiku, jutuka ja vapustavalt sarmika itaallanna Elena juures Casperi kahekümne viienda sünni päeva tähistamise. Kuna enamik külalisi olid moedisainerid või muul moel moe ja stilistikaga seotud inimesed, oli loomulikult kavas grandioosne stiilipidu. Miks? Aga miks ka mitte? Millal varem on hunnik moedisainereid napakatesse riietesse rõivastumise ning seejärel purjus peaga lolluste tegemise ära põlanud?

Tolle stiilipeo teema oli aga midagi hoopis eriskummalist: ei mingeid farmereid, ei mingeid kaheksakümnendaid ega deemoneid ja ingleid või litse ja kirikupappe – teemaks oli Casper ise. Kuna tegemist on kaunis ekstsentrilise ning vägagi spetsiifilise moe- ja stiilitajuga disaineriga, kelle igapäevane riietusstiil on paar sammu moest ees, oli äärmiselt värskendav enda riidekapist välja tõmmata erinevaid casperlikke kooslusi ja neid siis üksteise võidu selga ajada. Stiilipidudele kohaselt oli välja pandud ka väike auhind kõige veenvamale Casperile.

Kuidas me siis riietusime? Rõhk oli suurtel, vormitutel, üheksakümnendate stiilis pintsakutel ja viigipükstel, mis olid kombineeritud hirmkalli moebrändi Off-White industriaalstiilis vööde koopiate ning lahmakate Balenciaga stiilis ufoketsidega. Palju raskem katsumus oli aga Casperile omase tervet rindkeret ning käsi katvate tätoveeringute jäljendamine. Erinevalt Elenast, Shanice’ist ja paljudest teistest ei olnud ma mitmetunnise maalimissessiooniga nõus, kuid see-eest otsustasin end vahetult enne pidu Casperi eeskujul kiilaks ajada. Seda kõike loomulikult kaamera ees etendusena. Kingituseks sai Casper minult kotitäie mahapöetud juukseid, mis ta suure rõõmuga vastu võttis ning kunstnikule omase veidruse puhangu ajel enda nooremale vennale sünnipäevaks edasi kinkis.

Pidu oli äge ning meeleolukas ning kõik tulijad olid teadlikud, et ilmselt mingil hetkel peab päevakangelane ka kaneeliga kostitatud saama. Kuna üks hetk oli taanlasi vähe järele jäänud, ei olnud kellelgi nii suurt jõudu ning meelekindlust, et pea kahemeetrine vibalik kätte saada ning posti külge siduda. Probleem lahendas end aga ise: nimelt tuli aeg kroonida kõige veenvam Casperi kostüüm. Võitu ma ei lootnud ning hea vast oligi. Võitjaks osutus peokorraldaja Elena ise, kuna ta oli obsessiivse täpsusega jäljendanud kõik Casperi tätoveeringud, mis nägid ta kehal isegi akvarellidega maalituna õõvastavalt reaalsed välja. Võit võiduks, kuid mis auhinnaks oli? Ma arvan, et ühelegi lugejale ei tule üllatuseks, et tollel peol sai kaneelisaju osaliseks just kostüümivõistluse võitja. Paraku olid Casperi kodulinnast pärit sõbrad teda juba hommikul vürtsise üllatusega kostitanud. Asja muutis mahlakamaks tõik, et kavala triki planeerija langes iseenda lõksu ning lõhnas mitu päeva jõuluhõnguse saiakese järele.

Võiks ju eeldada, et kui oled pärast kahtekümmet viit eluaastat ikka veel vallaline, siis oled vürtsipommitamise eest kaitstud. Selgub, et mitte. Kui kahekümne viie aastaseks saades pannakse abielusadamasse mitte jõudnud kaneelirahe alla, siis kolmekümnendaks eluaastaks saavad ikka veel mitteabiellunud kaetud musta pipraga. Ma pole veel ühtegi posti külge seotud piprapilves sünnipäevalast näinud, küll aga olen sellistest juhtumitest palju kuulnud. Igaks juhuks pugesin oma taanlastest sõprade eest peitu nii enda kahekümne viiendal kui ka kolmekümnendal sünnipäeval, kuna mul ei olnud vähimatki soovi vürtsiga kaetud saada.