«Milline sõdur, kes oli võtnud nii palju inimelusid kui tema, ei rääkinud sellest pidevalt?»

Jussi Adler-Olsen. Foto: Postimees

Jussi Adler-Olseni «Q-osakonna» krimisarja 8. raamat «Ohver number 2117» paljastab seni salapäraseks jäänud Assadi sünged saladused.

Ajalehes nimetatakse hukkunud naist «Ohver number 2117» – ta on 2117. ohver, kes on sel aastal elu Vahemerre jätnud. Aga kolmele inimesele tähendab ta palju enamat ja naise surm vallandab sündmuste ahela, mis viib Q-osakonna väga ohtliku ja ülimalt isikliku juhtumi keskele.

Probleemsele Taani noormehele Alexile, kelle identiteet on peidetud arvutiekraani taha, saab Ohver nr 2117 surmast kõige sümbol, mida ta põlgab, ja mugav vabandus tapatöö vallandamiseks päriselus. Ghaalibile, Abu Ghraibi vangla brutaalsele ülekuulajale, on Ohver nr 2117 tapmine esimeseks sammuks terroristliku rünnaku elluviimisel, mida on juba aastaid ette valmistatud. Ja Q-osakonna Assadi jaoks on Ohver 2117 seotud tema minevikuga – ning märk sellest, et perekond, keda ta arvab surnud olevat, võib veel elus olla.

Jussi Adler-Olsen, «Ohver number 2117». Foto: Raamat

Q-osakonna kolleegide abil peab Assad lõpuks seisma silmitsi valusate mälestustega Süürias ja Afganistanis. Samal ajal, kui kell tiksub Alexi esimese mõrva ja Ghaalibi hävitava rünnaku poole, peab Q-osakond püsima samm eespool oma siiani kõige surmavamast vastasest, et neil õnnestuks päästa tuhandete süütute inimeste elu…

Jussi Adler-Olsen (s 1950) on Taani menukaim krimiautor. Tema Q-osakonna sarja raamatud on ilmunud enam kui 40 keeles ja neid on müüdud üle 27 miljoni. Samuti on nende järgi valminud menukad filmiversioonid.

Loe raamatust katkendit!

***

Assad

Õnnetust kuulutav sinine vilkuv valgus tantsis hooldekodu fassaadil sinises vihmas.

«Allah Hafiz. Tee, et see ei oleks Jess,» mõtles Assad, kui ta nägi tühja kiirabiautot, tagauksed pärani lahti löödud.

Ta läks sissepääsu trepist nelja hüppega üles ja tormas vastuvõttu. Seal ei olnud ühtegi töötajat, ainult uudishimulikud vanurid, kes sosistasid ja keerasid pea kõrvale, kui ta nendest mööda oma sõbra toa poole tuhises.

Kolm valves olevat hooldajat seisid ukseavas, näod kahvatud ja pilk maetud nende ees avanevasse tuppa. Toast kostus vaikseid hääli ning Assad peatus ja hingas sügavalt sisse. Peaaegu kolmkümmend aastat oli tema saatus olnud Jessiga väga tihedalt seotud, ja väga paljudel nendest aastatest oli ta kirunud seda, et nad üldse kohtunud olid. Sellegipoolest oli Jess talle elus kõige lähedasem inimene, kes teadis temast rohkem kui keegi teine ja seepärast oli tunne, mis teda haaras, üks hullematest viimase kümne aasta jooksul.

«Kas ta on surnud?» küsis ta.

Kõige lähemal seisev hooldaja keeras ennast ümber. «Oh, Zaid, kas see oled sina?» Naine sirutas käe ette. «Ära tule sisse.»

Ei mingit täpsemat selgitust, aga seda ei olnud vajagi, sest hetk hiljem lükati kanderaam välja, ja tema jalad olid rahulikult koos valge riide all. Alles siis, kui ülejäänu nähtavale ilmus, selgus, et Assadi kõige koledamad kartused osutusid tõeks. Kiirabimeeskond oli proovinud katta nägu veel ühe riidega, aga veri oli sellestki läbi imbunud.

Assad sirutas käe üles ja palus neil peatuda, kui kanderaam temani jõudis. Ta pidi veenduma, et see oli ikka Jess. Nagu arvata võis, protesteerisid kiirabitöötajad, kui ta riide üles tõstis, aga jäid vait, kui nad nägid tema pilku.

Jessi silmad olid poolsuletud, ja üks suunurk tõmmatud alla selle koha poole, kus ta ennast kõriarterisse oli torganud.

«Mis juhtus?» sosistas ta surnu silmi kinni vajutades.

«Keegi helistas talle,» ütles kõige vanem hooldaja, kui kanderaami peatrepi poole lükati.

«Me kuulsime teda karjumas, aga kui me tema juurde jooksime, et vaadata, mis juhtus, käskis ta meil ennast rahule jätta. Ta tahtis lihtsalt rahus istuda, ja siis lubas ta helistada, kui me pidime ta teiste juurde lükkama.»

«Millal see oli?» küsis Assad.

«Me leidsime ta ainult pool tundi tagasi, sulepea tindipadrun kõriarterisse torgatud. Ta oli vaevalt surnud, ja…» Naine peatus, lause kurku hangunud. Isegi kogenud hooldajale pidi see olema uskumatult šokeeriv pilt.

«Valvearst oli juhuslikult majas, et välja kirjutada ühe teise täna õhtul surnud elaniku surmatunnistust. Ta istub vist ikka veel minu kontoris ja loeb Jessi toimikut,» ütles teine.

Assad haaras uksepiidast kinni ja proovis neelata sülge kurgus. Lars Bjørn ja tema vend ühel päeval, kuidas see võimalik oli? Kas Allah seisis nüüd, käsi tema õlal, ja proovis teda alla vajutada? Kas see oli Jumala tahe, et ta tunneks järsku, nagu oleks tal käsivars otsast lõigatud? Seos minevikuga oli rebitud katki ja visatud tulle, kuhu lõpuks kõik mälestused kaovad. See tundus laastav.

«Ma ei saa sellest aru, see on nii raske,» ütles ta. «Jess ja tema vend olid hommikul elus ja terved ja nüüd ei ole neid enam.»

Assad raputas pead. Kui Lars ja Jess oleksid surnud nendes riikides, mis neid kokku oli toonud, oleksid nad maha maetud enne, kui koolnukangestus peale tuli.

«Ei, see on kohutavalt hirmus,» vastas kõige vanem hooldaja. ««Õnnis, õnnis on iga hing, mis leiab rahu. Kuid enne päikseloojangut tea keegi, mis päeva mahub,» nagu laulusalmis. Me peame elu hoidma, nii kaua kui see kestab, jah, nii see on.»

Assad vaatas tuppa. Kui arvestada ratastooli all olevat verd ja tumedat triipu üle põranda, oli Jess teinud seda istudes ja oli siis pärast surma tõstetud vasakule, kanderaamile. Parkeri sulepea, millest ta terava tindipadruni välja oli keeranud, lebas ikka veel lahtivõetuna kohvilaual. Selle sulepea oli Assad ise talle palju, palju aastaid tagasi kinkinud.

«Kus see padrun on, millega ta ennast torkas?» küsis ta harjumuspäraselt. «Kilekotis arsti juures. Ta helistas Peavaksalivalvesse, kes ütlesid, et nad saadavad kellegi. Ta tegi pilte ka. Seda teeb ta alati.»

Assad vaatas toas ringi. Kellele jäävad päranduseks need asjad nüüd, mil Lars Bjørn samuti surnud oli? Jessil ei olnud lapsi ega teisi õdesid-vendi. Kas need kuuekümne kaheksa aasta tugevalt kondenseeritud reliikviad satuvad nüüd Susanne juurde? Messingist raamides fotod mehest, kes oli kunagi olnud peaaegu meeter üheksakümmend pikk, vormipintsakul medalite meri? Või ta odav mööbel või lameekraantelekas, mis oli juba ammu ajast ja arust?

Assad läks kontorisse, kus istus arst, poolprillid ninal, ja kirjutas.

Assad ja arst olid üksteisele päris palju kordi sõbralikult noogutanud nende aastate jooksul, mil Jess pärast sõdurikodus elamist hooldekodusse saadeti. Ta oli napisõnaline, elust veidi väsinud tüüp, aga kes ei oleks, kui teeks tema tööd.

Nüüd noogutasid nad taas.

«See oli enesetapp,» ütles mees kuivalt arvutiekraani tagant. «Tal olid sõrmed veel tindipadruni küljes kinni, kui ma sisse astusin, ja tema pea asend takistas tal lahti laskmist.»

«See mind kahjuks ei üllata,» ütles Assad. «Talle oli just edastatud kohutav sõnum sellest, et tema vend on surnud. See oli ilmselt kõige halvem teade, mille ta üldse saada sai.»

«Tõesti, see on traagiline,» ütles arst monotoonselt. «Ma täidan toimikut, saan siis lisada selle kui tõenäolise põhjuse tema teole. Ma saan aru, et te olete üksteist tundnud palju aastaid.»

«Jah, alates 1990. aastast. Ta oli minu mentor.»

«Kas ta on varem rääkinud enesetapu sooritamisest?»

Kas Jess oli rääkinud, et tahtis sooritada enesetappu? Assad naeratas tahtmatult. Milline sõdur, kes oli võtnud nii palju inimelusid kui tema, ei rääkinud sellest pidevalt?

«Ei, mitte siin olles. Vähemalt mitte mulle. Mitte kunagi.»

Assad helistas Jessi vennanaisele Susannele ja rahustas ta maha, kui see šoki sai, ja suutis ta enam vähem mõistlikuks rääkida, kui naine nuuksuma ja ennast süüdistama hakkas. Seejärel rahustas ta naist sõnadega, et see oleks ilmselt varem või hiljem niikuinii juhtunud.

Ka selle kohta ta valetas.

Assad seisis hooldekodu ees ja vaatas üles, tormiselt halli taeva poole. Milline suurepärane taustapilt selle päeva kohutavatele sündmustele. Kõik nende kahe mehe ümber keerlevad mõtted muutsid ta nii nõrgaks, et kogu keha reageeris sellele. Jalad muutusid ebakindlaks ja vedelaks ja ülejäänud keha täitus tuimusega, mida muidu ainult gripi ajal võis kogeda. Ta astus paar sammu tahapoole ja kobas trepi kõrval oleva pingi järele, kus nad Jessiga tihti vaikselt hüvasti olid jätnud. Sinna ta istus ja võttis välja mobiili.

«Carl, ma ei tule täna tagasi,» teatas ta, kui oli lühidalt meest juhtunust informeerinud.

Hetkeks jäi teises toru otsas vaikseks.

«Ma ju ei tea, mida Jess Bjørn sulle tähendas, Assad, aga minu arvates on kaks surmajuhtumit ja veel sulle nii lähedaste inimestega kaks liiast,» ütles ta. «Mis sa arvad, kui kauaks sa ära jääd?»

Assad mõtles järele. Kust ta seda teadma pidi?

«Hüva, sa ei pea vastama, kui sa ei tea. Lepime kokku nädala, Assad?»

«Oeh, ma ei tea. Võib olla ainult mõned päevad. Kas see sobib siis?»