P, 25.09.2022

«Reegel number üks: tea alati, kellega öö veedad»

Raamatuportaal
«Reegel number üks: tea alati, kellega öö veedad»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Shutterstock

Eesti keeles ilmus Sunday Timesi menuautori Clare Mackintoshi vapustav esimene krimisari «Viimane pidu».

Vana-aastaõhtul on Rhys Lloydi maja külalisi täis. Tema suvekodud Peegeljärve ääres on populaarsed ja ta on lahkesti kutsunud külarahva koos jõukate uute naabritega šampanjat jooma. Sellest tuleb unustamatu pidu. Ent mitte kõik pole siin tähistamismeeleolus. Keskööks hulbib Rhys surnuna järve jääkülmas vees.

Uusaastahommikuks on konstaabel Ffion Morganil terve külatäis kahtlusaluseid. Siinne pisike kogukond on tema kodu ning seega on kahtlusalused tema naabrid, sõbrad ja pereliikmed – ja Ffionil on endalgi saladusi, mida kaitsta. Kui igal sammul paljastub mõni uus vale, pole küsimus peatselt enam sugugi selles, kes oleks soovinud Rhysi surma… vaid selles, kes ta lõpuks tappis. Nii paljude saladustega külas on mõrv kõigest algus.

Clare Mackintoshi sulest on pärit viis Sunday Timesi menuromaani, mis on tõlgitud enam kui neljakümnesse keelde. Põnevikuga «Viimane pidu» annab Mackintosh vägeva avalöögi oma esimesele romaanisarjale.

Loe raamatust katkendit!

***

Clare Mackintosh, «Viimane pidu».
Clare Mackintosh, «Viimane pidu». Foto: Raamat

Ffion Morgan otsib enda kõrval kõhuli lamava kogu juurest elumärke. Mees on pikk, laiade õlgade ja lühikeseks pügatud mustade juustega. Ta kukla taha, kohta, kus muidu oleks särgikrae, on tätoveeritud väikeses kirjas nimi. Harris.

Ffion köhatab, katsetab vaikust tasase argliku heliga, just nagu kavatseks hakata pidama kõnet, mille alguses ta sugugi kindel pole. Mees ei liiguta end. See teeb asjad lihtsamaks.

Muidugi on veel see väike käsivarre küsimus.

Käsivars on suur. Sileda tumepruuni nahaga, mis pinguldub just sedasorti biitsepsil, mida Ffion alati hammustada tahab, kuigi praegu pole selleks ilmselgelt õige aeg. Käsi laotub diagonaalis üle Ffioni kõhu ning sõrmed on lõtvunuina ta puusal rippu. Harjumus sunnib Ffionit mehe neljandat sõrme kontrollima ja seda tühjana nähes tunneb naine kergendust. Ta heidab pilgu mehe käekellale. Kaheksa. Aeg lahku minna.

Ta liigutab kõigepealt jalgu, nihutab neid millimeeterhaaval küljele, enne kui painutab põlvi, et tallad põrandale toetada, hoides kogu selle aja keha paigal, just nagu end kasti mahutav kondiväänaja. Ta ootab hetke, surub siis ülakeha vastu madratsit ja libistab end aeglaselt voodiserva poole. See manööver on kätteõpitud, viimase aasta jooksul hoolega lihvitud tänu sellele ekslikule geenile, mis sunnib mehi läbi une kätt omandihimuliselt välja sirutama.

Tänahommikuse käsivarre omanik toob kuuldavale mühatuse. Ffion loeb viiekümneni. Kui mees ärkab, pakub ta välja hommikusöögi – või vähemalt kohvi –, kuigi kumbki neist seda ei taha. Igatahes mitte teineteise seltsis. Ffion süüdistab Z-põlvkonda. Kõik need tunded. Kunagi oli aeg, kui mehed näitasid sulle ust veel enne, kui jõudsid kummile sõlmegi peale teha, aga nüüd on nad kõik nii ärksameelsed. See käib Ffionil üle mõistuse.

Ta püüab meenutada, kellele käsivars kuulub. Harris ei kõla sugugi tuttavalt. Nimi algab M-tähega, ta on selles kindel. Mike? Max? Ta õngitseb eelmise õhtu joomingu ähmastest sügavikest killukesi, tirib pinnale mälestuse sirgest valgest hambareast, ujedast naeratusest ja soovist meeldida, mis tundus talle ühtaegu ligitõmbav ja ka ebatavaline.

Mark?

Ta hammustab ülahuule siseküljelt lahti naharibakese. Kuradi-kuradi-kurat! Ta vihkab seda, kui ei suuda nende nimesid meenutada. See tundub … litsakas.

Marcus!

Ffion vaatab muiates lakke, kergendustundest uimane. Reegel number üks: tea alati, kellega öö veedad.

Marcus.

Nime meenumise peale avaneb ka kõik ülejäänu, vana-aastaõhtu rullub lahti kogu oma purjakil ja oivalises toreduses. Marcus See-või-teine (perekonnanimed ei lähe arvesse): langevarjuhüpete instruktor (ma ajan sulle ja su sõpradele tasuta korra välja), kes suutis temaga mininapsidega sammu pidada ja libistas käe talle piha ümber, kui kummardus lähemale, et teda üle baarikära kuulda oleks. Kas läheme kuskile vaiksemasse kohta? Võiksime minna minu poole …

Ffion suleb silmad ja naudib mälestust surinast, mida Marcuse pöial ta paljal nahal tekitas – nii paljutõotav. Silmapilguks mõtleb ta, kas keerata end ringi, ajada mees üles ja …

Ei mingit lisaportsu. Reegel number kaks.

Marcuse magamistoast õhkub üürika kasinust ja anonüümsust. Magnooliavärvi seinad, vertikaalsed ribakardinad, kare staatilisest elektrist särtsuv vaip. Ffion veab jalaga üle selle ja leiab oma aluspüksid. Vasak jalg saab saagiks soki ja kui hingamine Ffioni kõrval jälle ühetasasemaks muutub, libistab naine end Marcuse käsivarre alt välja ja põrandale graatsiliselt nagu merilõvi.

Sinine topp, mida ta eile õhtul kandis, lebab kapi juures, teksased mõni samm edasi. Klassikaline riiderada: Ffion on igati ettearvatav. Kui tal on õnne, leiab ta jalast lükatud kingad esikust ja kampsuni välisukse kõrvale hunnikusse visatuna.

Ta riietub kärmelt, topib sokid kiirustades teksaste taskusse ning jahib asjatult oma rinnahoidjat, enne kui selle kaotuste hulka kirjutab. Kiire pissilkäik, pilk vannitoakappi (kondoomikarp, pooleldi tühjaks pigistatud hemorroidikreemituub), kontrollib autovõtmete olemasolu ja teeb sääred. Kõnniteed on jäised ja ta tõmbab mantliluku kinni. Mantel on khakiroheline ja katab teda lõuast pahkluudeni ning vastukaubaks selle soojuse ja praktilisuse eest näeb ta välja nagu jalgadega magamiskott. Auto poole sammudes arvutab ta, nagu ikka, alkoholiühikute ja tundide vahekorda ning järeldab, et võib vist puhtalt pääseda.

***

Kell on üheksa läbi, kui ta koju jõuab, ja ema keedab putru. Radiaatoril ripub kaks ujumistrikood.

«Sa pole kunagi varem ühtki uusaastaujumist vahele jätnud.»

Elen Morgani hääletoon on rahulik, aga Ffionil on kolmekümne aasta jagu kogemusi ema pudrusegamistehnika tõlgendamisega ning viis, kuidas ema praegu puulusikaga rapsib, ei tõota head.

Kuueteistaastane Seren hüppab akna juurest suurest tugitoolist tekikuhila alt välja. «Nad leidsid …»

«Lase õel ometi natuke hommikust süüa, enne kui selleni jõuame,» katkestab ema terav hääl Sereni jutu.

Ffion vaatab Serenile otsa. «Nad leidsid mille?»

Seren vaatab ema selga ja pööritab silmi.

«Ma nägin küll.»

«Jummel, sa oled osav, ema.» Ffion tõstab keedukannu pliidilt, loksutab seda, kontrollimaks, kui palju selles vett on, enne kui kannu kuumaplaadile asetab. «Oled sa kunagi mõelnud salateenistusse astuda? Kujutan ette, et «silmad kuklas» on samal tasemel jiu jitsu ja ladusa vene keele oskusega.» Ta paneb telefoni, mis on eilsest õhtust saadik kutu, laadima. «Muide, kuidas ujumine läks?”

«Ei läinudki.» Seren heidab ema poole trotsliku pilgu. «Ma olin ainult põlvini vees, kui meid kõiki välja kamandati.»

«Kuidas nii?»

«Noh, oleksid sa kohal olnud, teaksid isegi,» kostab ema napisõnaliselt.

«Ma magasin sisse.»

«Mia pool?»

Ffion toob kuuldavale mittemidagiütleva mõmina. Seren – terane nagu naaskel – silmitseb kordamööda ema ja Ffionit, adudes silmapilk võimalust, et läheb nägeluseks.

«Sest mulle räägiti, et ta oli peol veel hiliste tundideni.»

Mia Williams. Ffionist koolis kaks aastat eespool: selline vanusevahe, mille puhul teismeeas pole midagi ühist, kümme aastat hiljem aga küll. Ffion mõtleb alati, et nad on sõbrad pigem asjaolude, mitte valiku tõttu – kellega nad ikka joomas käiksid kui mitte teineteisega?

«Ema, ma olen täiskasvanu …»

«Ja Ceri lahkus varakult ja nägi su autot külast välja sõitmas.»

Ceri Jones, postiljon. On see siis mõni ime, mõtleb Ffion, et ta eelistab luua suhteid külast väljaspool? Cwm Coedis pole võimalik peeretadagi, ilma et ajalehe esiküljele satuksid.

«Mul oli üks asi ajada.» Keedukann vilistab kimedalt ja tungivalt, just nagu seaks Ffioni vale kahtluse alla. Ffion otsib endale puhta kruusi ja poetab sellesse teekotikese.

«Vana-aastaõhtul?»

«Ema, jäta juba …»

«Ma muretsen sinu pärast. On see siis kuritegu?»

«Mind ei ähvarda miski.»

«Ma ei mõelnud seda.» Elen pöörab pead, et vanemale tütrele otsa vaadata, hääl vaikne, pilk kõnekas. «See ei tee sind õnnelikuks, Ffi.»

Ffion vaatab talle ainiti otsa. «Tegelikult teeb.»

Ema hakkas pereelu elama liiga vara, selles häda ongi. Elen oli seitseteist, kui Ffioni isaga tuttavaks sai, üheksateist, kui nad abiellusid. Ta polnud kellegi teisega maganud ega isegi kellegi teisega kohtingul käinud. Kuidas saakski ta mõista, kui hea võib olla kohustustevaba seks? Kui vabastav?

«Igataheeees …» Ffion vahetab jututeemat üheainsa pikaks venitatud sõnaga ning pöördub õelikku solidaarsust otsides Sereni poole. «Miks teid siis ujuma ei lubatud?»

«Sest keegi, kurat võtku, suri ära!» Kõmujutt prahvatab tüdrukust välja nagu vesi tammi tagant.

Ema sähvab Sereni pihta nõuderätikuga. «Viisakamalt!»

«Aia!»

«Mina sinu asemel hoiaksin moka maas, noor daam. Sa tead väga hästi, et ei tohtinud tollele neetud peole minna.»

Ffion vaatab Serenile otsa. «Sa käisid eile õhtul Kaldapervel?»

Tüdruk ajab lõua end õigustades õieli. «Kõik käisid seal.»

«Mul on täiesti ükspuha, kui ka Seeba kuninganna oleks seal käinud – ma ütlesin, et sa tollest kohast eemale hoiaksid!» Ema tõstab häält ja paistab, nagu hakkaks Seren kohe nutma.

«Keegi uppus ära?» küsib Ffion ruttu.

Ema pöörab pilgu Serenilt kõrvale ja noogutab põgusalt kinnituseks.

«Jumaluke! Kes?»

Elen tõstab pudru, millesse on segatud hautatud õunu ja peal törts koort, taldrikutele. «Keegi mees, see on kõik, mida me teame. Näoli vees, nii et …»

Ffioni telefon ärkab sirinal elule, sõnumid ja vastamata kõned ujutavad ekraani üle. Ta kerib uusaastasoovidest edasi, kuni jõuab tänase hommikuni.

Kas sa kuulsid järvest leitud surnukehast?

Kas sa tead, kes see oli?

Kus sa eile öösel olid???

Ta vajutab vilkuvale ikoonile, et kuulata kõnepostisõnumeid. Mis tahes muul ajal aastast oleks ta valmis kihla vedama, et uppus mõni külastaja. Keegi, kes polnud külmaga või väljas ujumisega harjunud, keegi, kes polnud vee ääres üles kasvanud. Cwm Coed näeb selliseid igal aastal, kui nad laagriplatsidelt välja ja järve äärde valguvad, nagu oleksid nad Bournemouthi rannal, ja viskuvad paadisillalt vette ja lasevad lapsed odavatel täispuhutavatel ujumisrõngastel järvele.

Aga uusaastaujumine on rangelt kohalikele. Keegi ei taha uustulnukaid, kes sõidavad tunni või rohkem ootuses, et saavad pärastpoole Facebooki rahuloleva postituse teha. Uusaastaujumist ei reklaamita, sellel pole oma T-särke ega sponsoreid. Pole ametlikku organiseerijat.

Ega turvameetmeid, mõtleb Ffion süngelt. Ta teab, et osa kohalikest ütleb, et tänane tragöödia tõestab, et neil on õigus; need on inimesed, kes keelduvad ujumisest osa võtmast, sest see on ohtlik. Kogu see jooksmine, lõkerdamine ja pikali kukkumine, vesi nii külm, et võtab kopsud kinni. Ja kogu see eelmisel õhtul joodud alkohol. On ainult aja küsimus, millal keegi ära upub.

Ffioni telefon on täis purjus peaga tehtud kõnepostisõnumeid Mialt ja Cerilt, kui need üle ilutulestikulärmi karjuvad, ja üks on emalt täna hommikul – Me hakkame ujuma minema – lle wyt ti? (kus sa oled? – kõmri)

«Kuulsin, et see oli vana Dilwyn Jones,» teatab Seren.

«Smokingis?» küsib ema. «Ma pole seda meest neljakümne aasta jooksul ilma kampsunita näinud.» Ta tasandab häält ja pöördub Ffioni poole. «Kõik viidi surnukehast eemale nii ruttu kui võimalik. See mees oli …» Ema vakatab. «Ta oli sandis seisus.»

«Keegi ütles, et tal oli nägu sodiks taotud.» Seren tõuseb, silmad pärani, tahtlikult tontlik. Ta juuksed on veel punasemad kui Ffionil, samasugused sasised lokid, millega pole võimalik midagi peale hakata. Ffion keerab enda omad harilikult suure vaevaga lohakaks krunniks, sellal kui Seren jätab juuksed lahti, nii et need langevad suure punase pilvena ta õlgadele. Ta on kahvatu, silmade ümber eileõhtuse meigi jäljed.

«Jäta see klatš, Seren, ja söö oma putru. Su kondid külmetavad veel lõunani.»

«Ma käisin ainult põlvini vees.»

«Sul on ju jalgades ka kondid, eks ole?»

„Kahtlemata on keegi kadunuks kuulutatud …” hakkab Ffion ütlema, aga jõuab siis kõneposti viimase sõnumini ja ta pulss kiireneb. Ta võtab telefoni laadimast. „Ma pean minema.”

„Sa ju just jõudsid koju!”

„Ma tean, aga …” Ffion hüppab püsti, et võtta kuivatuskapist puhas särk, juureldes samas, kas tal õnnestub napsata ka rinnahoidja, ilma et ema seda märkaks.

Restilt kukub maha pool tosinat sokki, millest üks maandub kenasti pudrupotti.

„Ffion Morgan!”

Kolmkümmend aastat vana, seljataga abielu ja pangalaen, aga ema nõuderätik on endiselt jõud, millega tuleb arvestada. Teist korda vaevalt kahe tunni jooksul laseb Ffion kärmelt jalga.

Maja juurest eemaldudes, auto väljalasketoru protestiks köhimas, valib ta ühe käega numbri, hoides telefoni kõrvalistmel tasakaalus. Külast lahkudes pöörab ta ette ühele autole: kenasti riides paar, kes on teel sugulastele külla, tagaistmel kolm tüdinud last. Juht annab signaali ja püsib Ffionil sabas, et oma seisukohta selgeks teha.

„Mia?” ütleb Ffion, kui kõne postkasti läheb. Ta vajutab gaasi põhja. „Ffi siin.” Pulss taob ta meelekohtadel. „Kui ema küsib, kus ma eile õhtul olin, siis ütle talle, et sinu pool.”

Märksõnad
Tagasi üles