Kelmi pihtimus: olin alati tundnud, otsekui voolanuks minus pätiveri

Tomas Märten Legrant. Foto: Konstantin Sednev

Loe katkendit Tomas Legranti raamatust «Kelmi süda».

Nüüd ootasingi vaid kojulendu. Ma ei olnud tulnud puhkama. Kuldraamidega härra oli ammu majast lahkunud. Samuti Dani, kel oli omi asju veel ajada. Veetsin päeva magades, tänavatel uitades ja päikest võttes. Mida muud on eestlasel soojal maal ikka teha, kui päikest võtta ja end basseinis leotada?

Õhtu saabudes popsutasin Dani jäetud 200-dollarist sigarit ja vahtisin pimedusse.

Soojad õhtud olid mu lemmikud. Palmipuudemeri oli õhtuhämarusse mattunud ning taamal nägin vaid eramajade tulesid. Sedasi oravarattast eemale saada oli kõik, mida hing vajaski. Eestist eemal olles tundsin end alati nii vabana. Olin siin uus. Uued algused on alati täis võimalusi, vähemalt nii mulle näis. Kõikjal mujal oli kõik veel võimalik. Eestis tundsin end nii sisse olevat mässinud, et tuli jooksu pealt senistest valikutest lähtudes aina keerukamaid otsuseid vastu võtta. Otsekui kruvi, end aina sügavamale keerates. Trepist alla minnes leidsin eest Dani. Kuidas ta tuppa sai või kui kaua ta seal istunud oli, ma ei teadnud. Igatahes istus ta parasjagu nahkdiivanil ja vahtis 60-tollisest televiisorist muusikavideosid. Näppude vahel rullis ta parasjagu suitsu.

«Teeme?» Küsis Dani enesestmõistetavalt.

Mida teevad kaks inimest, kes teineteist veel ei tunne?

«No, pane aga põlema,» ütlesin tema kõrvale diivanile maandudes. Eks ikka tõmbavad end vennastumise eesmärgil pilve. Peagi rääkisime juba kõigest. Elust, olnust, lapsepõlvest. Rääkisime jahilugusid ja juhtumistest oma ärides.

«Muide, kas sa jumalasse usud?» Küsisin Danile ootamatult.

«Usun, aga ma ei ole eriline palvetaja, kui seda teada tahad,» kõlas vastuseks. Dani jätkas: «Ma ei ole kunagi aru saanud, miks inimesed valetavad iseendale ja oma Jumalale. Kogu nädala nad kepivad, valetavad ja varastavad, et siis ühel päeval minna ja oma pattude eest andestust paluda. Ise teades, et juba järgmisel päeval jätkavad nad samamoodi. Milleks?»

Dani oli uue suitsu vahepeal valmis jõudnud rullida ning tõmbas kopsud korralikult täis. Seejärel ulatas ta pläru minule ja jätkas.

«Meie, sinuga, oleme teadlikult oma valikud teinud. Milleks ma pean andestus paluma millegi eest, mida ma armastan?»

Olin mina, usklike vanemate laps, selle tee enesele tõesti ise valinud? Nii kaugele, kui suutsin mõelda, olin alati tundnud otsekui voolanuks minus pätiveri. Nagu oleks mu armastus kuritegevuse vastu verega kaasa antud. Minus oli miski, mis ajas mu varastama, petma ja valetama, kuid sellele vaatamata ei pidanud ma ennast kurjategijaks. Iga kord raha teenides tundsin selle üle siirast rõõmu, kuna teadsin, et saan oma lähedaste eest hoolt kanda. Tundsin, otsekui võtaksin vaid neilt, kellele see liiga ei tee ja kui tegigi, oli see neile nagunii tulemas. Kuid miks ei suutnud ma lõpetada, kui tundus, et elu on paigas? Miks jäin alati uut, paremat ja suuremat skeemi nuputama? Mis see oli, mis pani mind kuritegevust armastama? Dani kraapis taskust välja väikese valge sätendava kivikese ja läks kööki nuga otsima.

«Fish scale,» ütles Dani järjekordselt silma tehes ja joonistas sellise kiirusega perfektsed triibud klaaslauale, et võinuks vanduda, et ta teeb seda igapäevaselt, hommikusöögiks, lõunaks ja õhtuks.

«Tõmba-tõmba esimesena»” ütlesin talle, kui ta mulle rullikeeratud rahatähte ulatas. Kõhklemata puristas ta enesele esimese ussi ninna. Jäigi ellu, raisk. Puristasin ise samasuguse juti ja ralli võis alata. Hea kook on hea ilma alkoholita.

Head kokaiini saades võib korraliku manustamise puhul hommikuni tiksuda ja elu tõugata, kuid lõpp on sel alati sama. Kogu see kahemehe-disko lõppes ülienergilise vestluse, hirnumise ja üleüldise üleva meeleolu hääbumisega ning üks hetk teatasin Danile, et ma olen omadega kapsas ja lähen magama.

«Tere hommikust,» ütles ta järgmisel hommikul köögis võileibu valmistades. Dani oli kõvasti reipam, kui mina. Klaasike apelsinimahla ja hästi lõhnav Shawarma ootas mind köögilaual. Rulli keeratud pita-sai ühes juurikate, liha ja kastmetega oli iga kell minu menüüs teretulnud.

«Ära pahanda, aga ma eile vaatasin su passi, ma pidin kindel olema, et sa ei ole Mossad.»

Mis kuradi Mossad, mõtlesin omaette. Ma olin ida-euroopa oportunist, mitte Israeli vastuluure agent.

«Sõbrakene, ma tegin sinuga koos eile aineid. Just nimelt, et võiksid mind usaldada,» vastasin kergelt solvunut mängides.

«Hei, nagu ma ütlesin, tuleb olla ettevaatlik.» Dani lai naeratus ütles kõik.

«Aga oli ju hea koka, eks? Vot see on üks asi, mida me, juudid, väga hästi mõistame. Narkokaubandus. Aga see selleks, täna läheme väljasõitudele! Tutvustan sulle oma sõpru ja veedame päeval lõbusasti aega.»

Israeli smuugeldajate üks põhilisi suundi oli tol ajal ecstasy tablettide smuugeldamine Austraaliasse, kusjuures väga suur osa rahvusvahelisest ecstasy kaubandusest oli tol ajal Israeli organiseeritud kuritegevuse sündikaatide kontrolli all. Kommi põhikomponent, MDMA, toodeti Israeli ja Hollandi laborites ning saadeti seejärel Belgiasse ja Hispaaniasse, kust need omakorda tee kõigisse Beneluxi riikidesse ja mujale maailmas leidsid.

«Tead, mis meie tugevus on?» Küsis Dani minuga mööda rannapromenaadi jalutades. «Meid on kõikjal, igas ühiskonna kihis, igas riigis, igas asutuses. See ongi meie tugevus. On alati olnud,» ütles ta ning heitis pilgu merele.

«Ja kui midagi teha, siis suurelt. Nagu nad ütlevad, käsi kullas, perse mullas.»

Ma ei hakanud talle oma arvamust avaldama, kuid mõtlesin seda kõike kuulates, et tavaliselt lõpebki kogu selline ahnitsemine ikka perse mullas. Israeli kurjategijate argipäev 2000ndatel oli tol ajal ja on siianimaani sama verine, kui Eesti 90ndad.

Enamus organiseeritud kuritegevuse liidreid istusid kas pikki vanglakaristusi või kloppisid juba Taevaväravate taga. Inimesi tapeti vasakule ja paremale. Paljugi tehti seda ka avalikult. Baarides, parklates, parkides. Ise olin alati soovinud teha asju rahulikult, kedagi välja vihastamata ning kellelegi silma jäämata. Vägivalla vältimiseks tuleb jääda märkamatuks nii kaakidele kui ka politsenikele.

Lahkumise päeval viskas Dani mu tagasi Tel Avivi lennujaama ning saatis mu terminali. Vaevu olime jõudnud ustest sisse kõndida ning check-in lauda jalutada, kui meie juurde astus erariietes naisterahvas, saatjaks piisavas kauguses püsinud kaks relvastatud meest.

«Palun teie passid,» ütles naine inglise keeles. Tundsin, kuidas veri mul näost ära voolas. Kuidas sai selline asi nüüd juhtuda? Jõudsin vaid mõelda, et ongi perses.

Siia ma jään. Ulatasin naisterahvale oma passi ning skänneerisin ümbrust, kotitäis valeraha minust 30cm kaugusel.

«Mis oli reisi eesmärk?» Haugatas naine.

«Tulin oma sugulasele külla,» vastasin talle inglise keeles.

«Vaadake, meie emad on õed. Me ei olnud teineteist aastaid näinud.»

Dani kinnitas minu öeldut sama fantaasiarikkalt heebrea keeles ning rääkis naisele loo sellest, kuidas Nõukogude Liidu lagunemise järel pered teineteisest lahku olid sunnitud jääma. Naine näis leebuvat ning ulatas mulle mu passi tagasi.

«Kui te siin juba olete, äkki oskate öelda, kustkaudu ma oma lennukile ligemale pääseks?» Küsisin esimesena pähe kargava küsimuse, teades isegi, kui idiootsena see kõlas. Sildid on ju väljas. Stendid vilguvad. Otsi ise.

Olin pääsenud Israelist tulema. Kott täis valeraha ja süda ootusärevusest pungil. Olin lubanud Daniga peagi jälle kohtuda, ent tol korral ma veel ei teadnud, et kohtume teineteisega alles aastaid hiljem, hoopis teistes oludes, hoopis teises riigis. Inimene teeb plaane ja jumal ainult naerab.

«Need on ju nii sirged,» ütles Solaariumikunn rahatähte vastu päikest vaadates, kord ühe siis teise külje alt. Seejärel raha nuusutades, seda kortsutades ja sõrmedega igat nurka mudides.

«Mis sa oled nüüd tollikoer või, mida kuradit sa nuusid sellest?» Küsisin kogu seda CSI-aktsiooni pealt vaadates.

«No, et on ka rahalõhn või ei ole,» ütles Solaariumikunn täie tõsidusega.

«Lollakas, palju sa neid dollareid enne käes üldse hoidnud oled? Pista see nüüd pesumasinasse tsentrifuugi peale koos mõne puuklotsiga ja vaata siis, mis mulje jätab,» juhendasin Solaariumikunni valeraha korrektselt töötlema. Aitäh, Youtube.

Pesumasinasse tulnuks rahatähed pista, et need jätaks kasutatud mulje. Puuklotsid pidanuks rahatähetedel ääri lõhkuma ja loomuliku kulumise jälgi tekitama. Mõne tunni möödudes helistas mulle ilmselgelt endast väljas Solaariumikunn ja kukkus seletama, et kõik rahad kadusid ära.

«Mis mõttes, kadusid ära?» küsisin täiesti arusaamatu jutu lõpetuseks. Mõtlesin, et on alles jobu, üritab mind petta.

“No tegin nii nagu ütlesid! Panin rahad pesumasinasse.

Nüüd neid enam ei ole. Pesumasin on tühi.”

“Panid programmi ikka ainult tsentrifuugi peale või?” Küsisin Solaariumikunnilt

ise vastust aimates.

“Mis tsentrifuugi? No tavalise pesu tegin. Pesupulbrit muidugi ei pannud, aga

kurat ma ei hakka maksma asja eest, kui mul asja ju ei ole!”

Juudid olid raha ligilähedase paberi asemel trükkinud hoopis mingile spetsiaalsele

kilele. Solaariumikunn oli rahad pesumasinasse tunniajasele pesule pannud. Kogu

tint oli maha pestud ja alles olid vaid kilerullid. Väga hea start valerahabusinessile.

Järgmise peatuse tegin oma tollase hea sõbra juurde, kes mu katkises

peas tihti isarolli täitis. Kergitasin hästi hoitud saladuseloori ning rääkisin talle,

mida ma olin Israelist toomas käinud.

“No, aga anna mulle üks kaasa ja ma lähen vahetan selle pangas lahti,” ütles

Hantel silmagi pilgutamata.

“Tõsiselt või?” Ma olin jahmunud. On ta nüüd loll või ülijulge, aga minugipoolest.

Andsin talle sotise ja tõmbasin ise jeed. Hantel kõndis sirge seljaga panka.

Saatjaks legend sellest, kuidas ta olla käinud soojal maal puhkamas ja nüüd

sooviks oma ülej..nud dollarid eurodeks tagasi vahetada. Visates tellerile hunniku

üheseid ja viieseid koos Israelist tulnud sajasega letti, jäi ta kannatlikult ootama,

kuniks teller neid masinasse toppis, et ehtsust kontrollida. Lõpuks sajaseni jõudes

masin piiksus.

“Imelik, proovime veel,” ütles teller ja toppis sajase jälle masinasse. Järjekordne

streik. Teller võttis raha, uuris ja puuris ning kiitis selle siiski heaks.

“Ju on vähe rasvane või must. Oodake palun,” ütles ta ning kõndis oma tööpostilt

tagatuppa. Need olid Hantli jaoks ühed pikad sekundid ja minutid. Peagi saabus

teller tagasi ja teatas kindlusega, et rahadega on kõik okei ja ladus Hantli poolt

küsitud eurod lauale.

“Kui see juba pangas läbi läheb, siis töötab see kõikjal,” seletas mulle Hantel oma

mersut imetledes. Hantel armastas oma autot rohkem, kui midagi muud. Samuti

armastas ta meeletult kokaiini ja trenni teha. Tugev, nagu James Bond, mõtlesin

tihti, kui kuulsin, et ta oli jälle jooksmas käinud ja üle jõe edasi-tagasi ujunud.

Parim peojärgne ravi olla tema meelest samuti jooksmine.

“Nõrgad higistavad oma kokavärinaid saunas välja, õige mees läheb jooksma,”

tagus ta ikka ja jälle laupäeviti või pühap.eviti vastu rinda.

Tol päeval pärast panka läksin ma koju ja kraapisin oma maja peidikust kõik

kiledesse pakitud dollarid välja. See oli hea hunnik, mida imetleda. See siin on

millegi uue algus. Seda on palju ja seda saan ma veel juurdegi, mõtlesin heast

tulevikust fantaseerides. Minu plaan oli korjata kokku 4-5 inimest, kelle ma Türki,

Tuneesiasse ja Egiptusesse ning jumal teab kuhu veel saatnud oleksin neid rahasid

vahetama. Valerahaga äritsedes teenitakse kasumit üksnes käibe pealt. Kümme

sajast jaksanuks ikka üks inimene päevas ära vahetada. See teeb 4-5000 päevas,

kalkuleerisin kiirelt. Kulud maha ja mul jääks ikkagi midagi kätte. Kaalusin ka

inimeste saatmist Israelisse, kuna seal oli alati meeletult Saksamaa ja Prantsusmaa

turiste, ja turistidega kaubeldi Israelis peaasjalikult just dollarites. Nüüd tuli leida

vaid usaldusväärsed töömehed, kes oleks valmis valeraha kasutamisega riskima.

Ideest kaugemale asi ei arenenud ning ajapikku hakkasin otsima inimest, kes need

minult ära osta sooviks. Esmane eufooria oli möödunud.

Päevad möödusid tempokalt, nagu suvekuudel ikka. Pärast lapse sündi olime peagi

väikeseks jäänud korteri maja vastu vahetanud. Hoidsin mitut tokki tules ja

leiutasin uusi teemasid, mida teha. Lõin uusi kontakte ning värbasin uusi tankiste.

Kuna meie maja asust linnapiirist väljaspool, olin elukaaslase soovile vastu tulles

ka rannarajooni korteri üürinud, et ta saaks lapsega linnas käia ning oma ema ja

sõbrannasid paremini trehvata. Ise veetsin palju aega kodunt eemal ning meie

majas. Vahel läksin keset päeva sinna lihtsalt kana grillima ja ajusid puhkama. Ma

ei olnud pikka aega enam peidikusse piilunud ja dollarid seisid siiani kindlalt omal

kohal, kuniks ühel päeval ilmus uksetaha pealinnast Ilupoiss ja teatas, et tal on

huviline olemas. Kõik dollarid ostetakse ära.

“Nad on nõus 30% maksma, anna vaid mõned kupüürid veel näitamiseks kaasa.”

ütles Iluspoiss. Nagu ma jutust aru sain, kavatsesid nad neid rahatähti lennukites ja

hotellides kulutama hakata, sarnaselt minu oma plaanile. Sel hetkel näis 30%

mulle igati okei. Ostnud olin need ju 19%.

“Nüüd, sõbrakene, teeme aga diskot!” Huilgas Iluspoiss mu elutoadiivanile

maandudes. Soovides temast tegelikult vabaneda, ütlesin, et mul ei ole tegelikult

mingit disko-tuju. Iluspoiss armastas narkootikume rohkem, kui keegi teine keda

ma teadsin. Kord lukustas ta end kuuks ajaks koos saja grammi kokaiiniga majja ja

tuli sealt alles siis välja, kui kogu mandi üksinda ninna oli tõmmanud. Iluspoiss

tõmbas kokaiini ja vahtis tihti oma vanalinnas asuva kontori aknast binokliga

vastasmajade akendesse - vastuluure, nagu ta seda ise nimetas. Nüüd istus ta mu

elutoas ja tahtis diskot teha.

“Ei, aitäh!”

“Mis ei, aitäh? Küll tuju tuleb, kui ants sees,” jätkas ta minu moosimist.

Temasugused peomehed otsisid alati enesele kaaslast, keda endaga koos aukku

tõmmata. Ühtäkki meenus mulle paar kõveraid nägusid aastatetagusest ajast, kes

end süstida armastasid. Täielik prügikaader. Kord olin ühe noore poisi neile pika

palumise peale autojuhiks kaasa andnud. Minule valetati, et vaja mingit teemat

Märjamaal klaarima minna, tegelikult mindi kaifi järgi. Kaifi kätte saanud,

otsustasid samad kõverikud kohe auto tagaistmel endale škuti teha ja tulistasid

antsu otse veeni. Seejärel vajunud kaks kõverikku tagaistmel lääpa, nii et noor

poiss, kes enne sellist asja näinudki polnud, mulle paaniliselt telefonitorusse kõik

ära rääkis.

“Ma ei hakka sinuga siin mingit antsu paugutama! Haige oled peast või?” Ütlesin

vist temale täiesti arusaamatus keeles, kuna juba kookis ta taskust kama välja. Ma

ei olnud kunagi oma elu jooksul amfetamiini proovinud, kuid seda tahtiski

Iluspoiss minuga koos teha. Amfetamiin, ants, A, alu. Enamus paugutavad seda

ninna, mõned panevad oda. Iluspoiss tahtis hoopiski pomme neelata. Pommide

neelamine kujutas endast salvrätikusse keeratud väikese amfetamiinikoguse

neelamist. Sel juhul aine lahustub alles sul maos.

“Pane vesi keema, raisk! Täna neelame pomme ja joome teed. Vot kus lugu! Nagu

Hiinlaste tee-tseremoonia.” Huilgas Iluspoiss oma kaadervärgile laual ruumi tehes.

“Mina sellist sitta endale sisse ei söö.” Keeldusin kategooriliselt.

“No neid neelata on igatahes etem, kui seda ninna tõmmata. Vot see raisk

kõrvetab!” Ütles Iluspoiss ning põrutas rusikaga vastu lauda, et seejärel laual oleva

puuviljavaagna peegelduselt oma ninaauke uurida.

“No neela terviseks, mul ei ole mingit isu antsu hakata panema.” Kuigi huvi minus

siiski tärkas. Miks mitte ära proovida? Iluspoiss oli üks järjekordsetest

trepiastmetest minu haiglasel soovil kuuluda rikaste ja edukate hulka. Kui tema

juba seda teeb, siis äkki ei olegi see nii hull asi? Pealegi tundus see mulle äkitselt

läbi mingi haiglase vaatenurga lausa erudeeritud viisina narkootikume tarbida.

Narkarid ju tõmbavad ninna või süstivad. Tark inimene neelab pomme ja

filosofeerib teiste samasugustega tunde ja tunde kõiksugustel teemadel.

Millegipärast ei olnud minu veenmiseks palju tarvis.

“Ise sa muudkui räägid: kahetse mis tegemata, mitte mis tehtud.” Kordas Iluspoiss

minu motot, samal ajal väikest antsukogust salvrätikusse raputades.

“Elus tuleb kõik ära proovida. Kõike teha. Kõike kogeda. Head ja halba. Muidu ei

saa inimene öelda, et on elanud!” Iluspoiss rääkis minu kõrvadele täiesti õiget

juttu. Inimene ometi elamiseks ju siia maamunale pandud oligi. Elu eesmärk ongi

elada. Mina tahtsin elada selliselt, et oleks mida mäletada. Millest jutustada.

“Davai, kruti valmis. Parem oleks, et see mingi õudukas kogemus ei tuleks,”

ütlesin lõpuks täielikult sellele mõttele andudes. Päev tiksus õhtusse. Õhust sai öö

ning peagi olime need üksikud pimedad tunnid märkamatult mööda saatnud.

Hommikuhämaruses teatas Iluspoiss, et tema sätib end nüüd minekule.

“Misasja, kell 5 hommikul?” Süda mu rinnus tagus ja mul ei olnud enam muud

huvi, kui pikali heita. See oli olnud väsitav öö. Sisukas ja silmiavav, kuid väsitav.

“Nonii, ma nüüd sätin ennast minekule,” korrutas Iluspoiss sama lauset, ise toast

midagi otsides.

“Mine-mine, kui pead. Mida sa otsid?” Küsisin uudishimulikult.

“Nonii, ma nüüd igatahes sätin end minekule. Mendid võivad tulla, pean tööle

minema.” külvas Ilupoiss suvalisi teri vasakule ja paremale. Tööle? Mis kuradi

tööle. Iluspoiss polnud elus tööl käinud. Iluspoiss sai EBSi lõpetamise puhul isalt

Range Roveri.

“Mendid?” Küsisin ärevaks muutudes. Nüüd oli mu tähelepanu äkitselt temale

fokuseeritud. Väsimus oli pühitud. Miks ta sellist asja mulle hommikul kell viis

ütlema pidi? Olin varem vaid kuulnud lugusid inimestest, kes oma kodu tükkideks

lammutavad, et antsu-paranoia tõttu lutikaid otsida. Kas tal on samasugune

paranoia peal?

“Miks sa praegu sellist asja ütlesid?” Küsisin kõva häälega uuesti. Iluspoiss ei

vastanud. Kas see oli mingi lõks? Olin nende mõtetega jäänud vist kümneteks

minutiteks diivanile vähkrema, kui mul äkitselt pirn korraga peas põlema lõi.

“Kuradi vana, ta ise läkski mulle mente kutsuma. Tahtis ise siit enne minekut

teha!” Sonisin läbi väsimuse. Ma olin hetkega püsti ja jooksin maja teisele

korrusele. Seejärel jooksin tagasi esimesele, et köögist kõige suuremad käärid

kaasa haarata. Peidik! Kus oli mu kuradima peidik. Jooksin oma kontorisse ning

kobasin käega peidikus, kuni leidsin kilesse pakitud dollarid ja oma Hollandi ning

Soome võltspassid.

“Värdjas raisk, kuradi kits, rott!” Sõimasin teda omaette, samal ajal tualetti

tormates ja paaniliselt kilekotte puruks rebides. “Türa, need mendid ongi kohe

siin! Ma tean seda!”

Tõmbasin potikaane hooga lahti ja lasin kääridel oma tööd teha. Hakkisin iga

viimase kui dollari ühes oma passidega peenikesteks tükkideks ja lasin kõigel potti

kukkuda. Seejärel tõmbasin vett.

“Miks te juba ära ei uju...” Anusin tükkideks lõigatud Benjamine, samal ajal käega

takka surudes, et ummistust vähendada. Mu süda kloppis meeletult. Narkouimas

politseile vahele jääda tundus mulle kui maailmalõpp. Oh seda häbi oma

vanemate, kogukonna ja vanaisa ees. Poiss on narkar. Käsi peldikupotti

toppimisest märg, heitsin lõpuks vannitoa põrandale pikali ja jäin magama.

Terve järgmise päeva sõitsin ringi suur kööginuga auto käsilaekas valmis.

Ilusapoisi “tee-tseremoonia” lõppes mulle korraliku majandusliku miinusega.

Äkitselt kartsin, et mu tankistid kavatsevad mu firmad varast tühjaks varastada

ning kogu mu maailm vajub kokku. Need olid kaks pikka päeva täis paranoiasid,

hirmuhigi ja vastikult räpast tunnet.

Iluspoiss arreteeriti paar nädalat hiljem ühes Tallinna restoranis, kui ta

segitõmmatud peaga ühte sünnip.evapeo külalistest roosiks löödud pudeliga

pussitada proovis. Nii, et tema ettekuulutus siiski läks täide. Mendid ikkagi tulid.

Mina teda enam kunagi ei näinud ja amfetamiini enam kunagi ei proovinud.